Olümpiavõitjate toetamisest

Hea eesistuja, head kolleegid

Lähen alustuseks pisut aega tagasi, tänase eelnõu esimesel lugemisel ma nimetasin, et tegemist on rohkete emotsioonidega eelnõuga. Täna rõhutaksin emotsioonide kõrval ka eelnõu praktilisust ja asjaolu, et eelnõu kutsub edasi mõtlema. Selgitan pisut hiljem, mida ma  viimase väite all mõtlen.  

Emotsioone pakub sport loomulikult, selles ei kahtle me keegi. Olen üles kasvanud ajal, kui kodus kus musvalge televiisori vahendusel elati kaasa Jaan Taltsi saavutustele. Usun, et paljud meist mäletavad, 1968. aastal jäi Taltsil olümpiavõit saavutamata, 1972. aastal tuli võit suhteliselt kindlalt.

Emotsioone pakuvad ka uued spordialad. Täna võime vaid ette kujutada, kuidas toimusid selgroovigastustega arsti Ludwig Guttmanni kliinikus 1948. aastal (Londoni olümpiamängude avamise päeval) patsientide võistlus vibulaskmises ja odaviskes, mis oli esimene samm paraolümpiamängude tekkeks, küll aga mäletan vägagi emotsionaalsena 1988. aasta Souli olümpial näidisalane kavas olnud ratastoolisõitu. Siinkohal tahaksin väljendada oma rahulolu, et olümpiavõitjate ja paraolümpiavõitjate toetus on sama. Usun, et oleme tulevikus väga rahul ja uhked, et sellise otsuse tegime.

Ka eelnõu praktilisus on ilmne. Vaid vähestele olümpiaaladel suudab inimene tipus olla aastakümneid ning kindlustada end eluajaks. Reaalsust on, et igal olümpiavõitjal tuleb hetk, kui ta peab rutiinset igapäevaelu elama. Küllap on olümpiavõitjale pisut kindlam, kui see toimub spordimaailmas treenerina, elu aga alati sellist võimalust ei paku. Ning ka meil on hoiatavaid näiteid, kuidas olümpiavõitja ei suuda muutunud oludes hästi toime tulla. Tänase eelnõuga antakse neile teatud kindlus.

Nüüd nende aspektide juurde, miks nimetasin, et eelnõu kutsub edasi mõtlema. Nimetan neist mõned.

Ma ei salga (ja ma vaatan praegu esimeses reas istuva Jüri Jaansoni poole), minu jaoks särab nii mõnigi olümpiamängudel võidetud hõbe või pronks kullast kirkamalt. Võib-olla jõuame kunagi sinnani, et saame toetuse pakkuda ka olümpial hõbeda või pronksi võitnud atleetidele.

Teiseks, (ja vaatan nüüd paar rida tahapoole Andres Ammase poole), mul on väga kahju, et male eelnõust välja jäi. Eesti sajandi sportlane on maletaja Paul Keres, maleolümpia võitja Jaan Elvest,  on kaks korda valitud eesti parimaks sportlaseks ja seda konkurentsis kõikide spordialadega. Aga on ka tõsi, male pole olümpiaala (st maleolümpia on oamette) ja kuhugi joon tõmmata tuli.

Kolmandaks, eelnõud menetledes käisid mitmel puhul läbi koefitsiendid: 1,3; 0,65 – võib-olla on tõesti selgem, et need koefitsiendid taandusid taandusid lõpuks 1,0-le. Kindlasti aga on ka siin võimalik edasi arutada, kas see 1,0 on kivisse raiutud või võib sellel teemal veel avada.

Mulle näib ka, et tänase eelnõuga me läheme umbes kaheksakümmend aastat tagasi tehtud otsuste jälgedes. Nimelt kahekordsele olümpiavõitjale Kristjan Palusalule kinkis tolleaegne riigivanem Konstantin Päts talu. Tollel ajal oli nõnda, et üldjuhul taluga ei saanud rikkaks, kuid see andis võimaluse elada heal keskmisel tasemel ära. Kingi mõte oli, et talu annab olümpiavõitajale tööd ja leiba elupäevade lõpuni. Teame ka seda, et ajaloo keerdkäikude tõttu see nõnda ei läinud. Küll aga on mõtteviis sarnane tänase eelnõuga, et kindlustada Eestile au ja kuulsust toonuid ning nooretele eeskujuks olnud olümpiavõitjatele rahulik põli ka eakatena.