Puhastustuli tselluloositehases

Nii mõnigi muinasloo taga on sündmused karmist päriselust. Näiteks Lumivalgukese muinasjutt, mis koos aja ja kommete muutumisega omandas üha helgema kuju päädides Walt Disney (1901 - 1966) rõõmsalt laulvate isikupäraste pöialpoiste ja lapselikult siira Lumivalgukesega. Ometi on elu selle muinasjutu taga tunduvalt karmim, Lumivalgukese algkujuks on peetud Margaretha von Waldeckit (1533 - 1554), kaunitari, kelle surma põhjusena kahtlustati mürgitamist. Tõsi, võõrasema teda tappa ei saanud, sest tema suri mõned aastad enne Margaretha surma.

Kes aga olid pöialpoisid? Margaretha isa omas ka kaevandusi ja muinasjutus kohatud pöialpoiste taga on nähtud tollel ajal seal töötanud lapsi, kes kitsastes kaevanduskäikudes täiskasvanutest lahedamalt liikuda said. Karm töö oli nad sageli vorminud igerikeks ja omapärasteks, samuti elasid nad hulgakesi ühes ruumis nagu pöialpoisidki.

Mulle tundub, et Emajõe äärde plaanitud tselluloositehase ümber peetud arutelul on esimene raund möödas ning piltlikult öeldes on ettekujutus tehasest muutunud algsest rõõmsate pöialpoistega puhtast töökeskkonnast millekski karmimaks. Tartu Linnavolikogu on öelnud oma kindla „ei“, on selgunud, et sarnaselt muinaslooga on ka tehasel oma negatiivne pool, mis seisneb peamiselt keskkonnamõjudes. Üheltpoolt võimalikus ebameeldivas lõhnas, eelkõige tehase käivitusfaasis. Suuremaks ohuks on aga tehase heitveed, seda eriti suvel, kui Emajõe vooluhulk kipub napiks jääma. Oma aeglase läbivoolu tõttu on ka Peipsi haavatav, seda enam, et suure osa Eesti suurimasse järve suubuvate vete üle meil kontroll puudub. Siiski tundub mulle, et enne oma seisukoha kujundamist, peaks iga Eesti arengu vastu laiemalt huvi tundev inimene tegema läbi  puhastustule laadse mõtteproovi.  

Puhastustuli peab haiget tegema ja tänasele Eestile mõeldes, teevad sageli haiget teevad haavatavad inimesed, kellel on millestki puudus. Plaanitav tehas tõstaks Eesti sisemajanduse kogutoodangut püsivalt 1,1-1,4%, peenpuit, mida me praegu võileiva hinna eest välja viime, saaks mitmekordselt väärindatud. Riigieelarvesse laekuva lisaraha eest saaks ideaalis leevendada raskustes inimeste olukorda, olgu nendeks siis puuetega lastega pered, eakaid omakseid hooldavad inimesed, meie meditsiin vajab lisavahendeid jne.

Lõuna-Eestis ei ole tasuvaid töökohti jalaga segada. Sellele mõeldes ei olegi 200 hea palgaga töökohta liiga vähe. Nii pole tehases töötaval perel vaja Tallinnas või Soomes tööd otsida, lisaks looks tehas 500-700 kaudsemat töökohta. Tean omast käest, mis tähendab, kui lastega pere on pikalt suvise reisi jaoks raha kõrvale pannud ning ootamatu auto rikki minek selle eelarve uppi lööb. Tulemuseks on masendus, mitmel sajal perel oleks tehasest saadud palgaga kergem. Omamoodi ilmekas oli lugedes ajakirjanike lugusid Ääneskoski tehasest, kohalikud soomlased võisid küll rääkida kassipissi haisust, kuid vaid väga üksikud olid tehase vastu.

Mul pole mingit kahtlust Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere pädevuses, kes on selgelt öelnud, et Eesti vajab puidukeemiat, samuti Teaduste Akadeemia komisjoni väljaöeldu suhtes, et tselluloositehas on Eestile makromajanduslikult oluline. Ka neid teadmisi tuleb oma seisukoha kujundamisel kindlasti arvesse võtta.

Eelmistes lõikudes kirjeldatud puhastustuli on valus, kuid mulle näib, et kaalutletud seisukoha võtmiseks tuleb see mõtterännak läbi teha ja loomulikult kuulata teadlasi. Sellest puhastustulest välja tulles arvan ma endiselt, et Emajõe ja Peipsi seisund ning Tartu ümbruse tiheasustuse piirkonna inimeste rahulolu on siiski tehase positiivsetest mõjudest olulisemad. Samas tahaks vägagi õlale patsutada tehase ideega väljatulnutele ja öelda, et olete kõvad mehed ja mõtlete Eestile vajalikus suunas, kuid äkki kaalute veel tehase rajamise kõiki aspekte: asukohta Eestis, kogukonna hoiakuid, tehase suurust, tehnoloogiaid ja eelkõige mõju vastava paiga loodusele. Tänaste teadmiste valguses on Tartu ümbruses võtmetähtsusega looduse puhtus ja inimeste rahu liiga haavatavad.

Tulles tagasi pildilise alguse juurde, siis tõenäoliselt ei ole tselluloositehase võrdkujuna õige ei rõõmsate ja lauluhimuliste pöialpoiste kogukond ega ka süngete igerike lapstöölistega kombinaat, vaid midagi vahepealset. Ning igaüks, kes soovib sellel teemal otsust langetada, peaks kindlasti sisse elama ka argumentidesse, mis talle vaistlikult vastumeelsed on. Pärast sellist puhastustuld on otsuse kvaliteet kindlasti parem.