Hümn ja seadus

Kasutasin hümniks ka oma artiklit: https://arvamus.postimees.ee/4430751/toomas-jurgenstein-humni-kaitsmine-tema-kaitsjate-eest

Hea eesistuja, head kolleegid!

Alates aastavahetusest on laialdaselt arutatud Eesti Vabariigi hümni kaitsmise vajadust. Paraku on hümni, nagu ka paljude teiste pühade asjadega nõnda, et neid kaitsevad kõige enam inimeste vabadus, avatus, sisemine väärikus ja armastus, mitte niivõrd regulatsioonid, paatos ja käsud.

Kahtlemata on hümn eestimaalastele tähtis. Mõistan paljude aastavahetuse segadust, kui pärast presidendi kõnet Eesti Vabariigi hümni ei mängitud. Ka president Kersti Kaljulaid oli selle juhtumi pärast kurb ja vabandas: „Mul on kurb ja ma vabandan, et uusaastaöö ETV teleprogrammis hümni ei mängitud. Minule tuli hümni puudumine kontserdiplatsil halva üllatusena, kuid uskusin veel ka uue aasta esimestel tundidel, et tele-eetris see hümn siiski kõlas.“

Mõeldes tagasi hümnita alanud aastavahetuse debattidele pole ime, et tänaseks on hümni seaduses märkimiseks esitatud kaks eelnõud. Nimetan nüüd mõne märkuse, millest sotsiaaldemokraatide arvates peaks hümni seadusse kirjutamisel lähtuma.

Kõigepealt, hümniga ei tohi toimetada pealiskaudselt. Hiljuti jõudis paljude inimesteni reklaam, mille peal oli foto ühest tänase eelnõu esitanud erakonna juhtliikmest ning tema südantsoojendaval pühadesoovil: „Head Eesti Vabariigi aastapäeva!“, kus vabariik oli kirjutud väikese tähega (homme on emakeelepäev). Edasi läks reklaam aga samas vaimus:  hümni pealkiri oli kirjutatud kujul „Mu Isamaa, õnn ja rõõm“ ning hümni sõnade autor Johann Voldemar Jannseni perekonnanimest unustati ära üks n-täht. Küsimusi tekitab ka tänase eelnõu seletuskiri, kus väidetakse, et Pärnu Endla rõdult kuulutati Eesti Vabariik välja 12. veebruaril 1918. Ehkki kirjeldatud näitete taga ei ole ilmselt katse hümni muuta või hiilivalt tagasi pöörduda juliuse kalendri juurde, on need ilmselged näited pealiskaudsusest ja seda vaimu kannab kahjuks ka tänane eelnõu.

Pealiskaudsus tekitab võimaluse hümni seaduse eelnõu üle ironiseerida. Õppejõud ja jurist Carri Ginter naeruvääristab mõne nädala taguses Postimehe artiklis „Hümni väärkasutajad aastaks istuma“ tänast eelnõud: „Seaduse 3. paragrahv ütleb: «Igaühel on õigus kasutada Eesti Vabariigi hümni tähtpäevadel, riiklikel tseremooniatel ja teistel pidulikel sündmustel, järgides head tava.» Tegemist on ammendava loeteluga, mistõttu on kasutamine välistatud kõigis teistes olukordades.

Hümni laulmine ei ole lubatud iga sündmuse korral, vaid sündmus peab olema lisaks pidulik. Välistatud peaks olema näiteks tavasünnipäevad ja niisama isamaalised hetked. Mingil juhul ei tohi sinu lapsed niisama kodus või laulutunnis hümni laulda.

Kui sa juhtud poes olles raadiost hümni kuulma, pead viivitamatult kõrvad katma või poest lahkuma. Seda muidugi ainult siis, kui poeskäik ei lähe arvesse piduliku sündmusena. Vaevalt on pidulik sündmus näiteks jalgpallimatš või muu tavaline spordivõistlus." 

Olen kuulnud, et tänane eelnõu on jõudnud juba ka Rohke Debelaki libauudistesse ja seda ei oleks hümnile tõesti vaja.

Missugustele tunnustele peaks hümn vastama? Esiteks peaks riigi hümn olema kõigile. Tahaksin toonitada, et hümn on püha ning ei ole vaja panna seadusega end halvasti tundma ratastooli aheldatud jt puudega inimesi, kes hümni mängimise ajal tõusta ei saa – kui nad loevad tänast eelnõu ja seletuskirja, siis võivad nad tunda end õigusrikkujatena. Samuti tõsiseid usuinimesi, kes austavad neile kõige pühamaid asju kaetud peaga. Nimetud näidete tõttu on esitatud eelnõu väga küsitav.

Teiseks, hümn peab vabastama, mitte aheldama. Head sõbrad!  Riik ja ühiskond pole midagi väljastpoolt tulevat ja  kõrgemat, vaid see on osa igaühest meist. Ühiskond koosneb kodanikest, kes ise meie riiki loovad, mitte ei oota, et selleks neile keegi regulatsioonid ette paneb – seda kindlasti ka hümni lauldes. Vabade inimeste ühiskonnale piisab, kui on olemas tavad ning seadustes on Eesti Vabariigi hümn koos viisi ja sõnade autoritega märgitud. Tänaseks ongi välja pakutud mõistlik võimalus täiendada lipuseadust, kus on selgelt märgitud, et Eesti Vabariigi hümniks on „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“, mille viisi autoriks on Friedrich Pacius (1809 - 1891) ja sõnade autoriks Johann Voldemar Jannsen (1819 - 1890). 

Head kolleegid! Mulle näib, et piltlikult on tänane valik justnagu otsustamine Vana Testamendi paljude seaduste ja reeglitega maailma ja Uue Testamendi armastust ning isiklikku vastutust rõhutava lähenemise vahel. Sotsiaaldemokraadid eelistavad viimast: laulame hümni oma südametesse ja hülgame liigse regulatsiooni.