Must-valgest maailmast tagasi sini-must-valgesse

Möönan, et teemast olen natuke tüdinenud. Lisaks arvan, et mu parim artikkel alkoholi teemal oli "Piiritusega teest imelisel aasal" 

https://www.err.ee/645062/toomas-jurgenstein-piiritusega-teest-imelisel-aasal

Aga artiklil "Uus karmim alkopoliitika /../" polnud ka väga viga. 

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-uus-karmim-alkopoliitika-voitleb-oru-pearude-vastu-kes-soidavad-kortsist-purjus-peaga-tulles-varava-pilbasteks?id=77662154

Käesolevas artiklis räägin lihtsalt mõned asjad üle.

Küllap tunnetasid paljud eesti inimesed, et meie riigi uhke sini-must-valge juubeli järel, läks mõne päevaga arvamusruumist justnagu sinine värv kaduma ning see muutus üsna kiiresti must-valgeks. Mitmete keeruliste ja mitmepalgeliste nähtuste kohta domineerisid jälle vastanduvad hinnangud, kuhu kompromissid ei mahtunud.

Näiteks NO99 loodud etenduse puhul olid ühelpool selles filmis meie maa murede ning rõõmude tundlikku kajastumist näinud rahulolijad ja teiselpool raharaiskamisest ning teostuse diletantismi rõhutanud solvunud. Lätimaale aktsiisipoliitika vastu protestima sõitnud autorongi puhul oli juttu valitsusele koha kätte näitamisest, teiselt poolt aga aktsiooni küsitavast sobivusest juubelipäevale. Mingil hetkel alustati meedias ka aktiivset süüdlase otsingut ning selleks osutus tervise – ja tööminister Jevgeni Ossinovski, ehkki kõik esialgsed andmed viitavad alkoholiga seotud kahjude vähenemisele ühiskonnas.  

Olen seda fb-s öeldnud ja olen jätkuvalt seda meelt, et Jevgeni on väga normaalne tüüp, kes teeb põhjalikult oma tööd. 

Vaatlengi esmalt pisut põhjalikumalt Lätti sõitmise aktsiooni. Ehkki korraldajate  põhjendused keskendusid aktsiiside liiga kiirele tõusule, kandis see reis tahes-tahtmata odava alkoholi ostmise pitserit, millele asjatundlikult juhtis tähelepanu Karmen Joller (Aasta arst Lätis aktsiisipoliitika vastu protesteerinutele: kasvage ükskord suureks, inimesed! Postimees 26. 02. 2018).

Arstid tunnetavad tervisega seotud riske ehk kõige teravamini. Mul on hea meel, kui keegi välja ütleb, et teatud teemadega seoses ei tohiks vastutustundetult käituda. 

Igapäevast toitu ja jooki puudutanud otsused ja olud on ennegi proteste põhjustanud. Markantsemate ja tuntumatena meenuvad 1930. aastal Mahatma Gandhi poolt brittide monopoli vastu sooritatud soolamarss, varasemast ajast ehk Bostoni teejoomine. Ometi oli Gandhi kolonnil mitmeid suuremaid eesmärke, tolleaegsete seaduste vastane soola valmistamine oli vaid jäämäe nähtav osa. Soolamarsiga käis kaasas näiteks vägivallatu vastupanu idee levitamine ja unistus oma riigi iseseisvusest.        

Elupõlise pedagoogina mulle tundub, et Eesti Vabariigi juubelipäeval Lätti sõitmiseks korraldatud aktsioon, võinuks olla ideede poolest mitmekesisem. Tervise Arengu Instituudi andmed alkoholi põhjustatud surmadest, mida oli 2017. aastal umbes poolesaja võrra vähem kui sellele eelnenud 2016. aastal, saabusid küll pärast Eesti juubelit, kuid kümne kuu kohta olid andmed olemas. Autorongiga Läti poole vurades oleks aktsiiside kõrval võinud tähistada ka pooltsada ärajäänud matuserongi. Samuti juubeldada Eesti viimase aasta majanduskasvu üle, mis on olnud Baltikumis kõige kiirem. Aga Läti pool poleks tähistada vist sobinud, sest uhkustada oma kolmandiku jagu naabritest suuremate palkadega poleks ilus.

Loomulikult peitis eelmine lõik endas omajagu irooniat. Küll aga tahaksin pisut erinevalt sõnastatuna tuua uuesti välja emotsionaalsusega pikitud mõttekäigu, millest olen kirjutanud mõne kuu vanuses artiklis „Piiritusega teest imelisel aasal“ (ERR 27.11.2017).  

Ma olen suures  plaanis nõus väitega, et viin on tarkade inimeste jook ja alkohol võib olla maailma kõige parem, kuid ka kõige ohtlikum asi. Püüdes alkoholi teemat pisut üldistada ja mõelda, mis sellega seotud kahjusid minimeeriks ja naudingut maksimaalseks muudaks, siis tuleb selle teema puhul rääkida vastutustundest ja suuremeelsusest. See teema nõuab suuremeelsust ja vastutustunnet tootjatelt ja maaletoojatelt, et nende huviks ei oleks lühiajaline kasum, vaid „Alkoholipoliitika rohelise raamatu põhimõtted“, see nõuab suuremeelsust ja vastutustunnet opositsioonilt, et pideva piirikaubanduse probleemide rõhutamisega ei mängitaks inimeste madalatel instinktidel ning ei tekitataks ekslikku arvamust, et tegemist on Eesti majanduse võtmeprobleemiga. See nõuab suuremeelsust ja taktitunnet koalitsioonilt, sest nii lihtne oleks leida hüüdlauseid, kuidas opositsioon ei hooli alkoholi tõttu füüsiliselt ja  vaimselt purunenud eludest. See nõuab vastutustunnet ja väärtuspõhisust meedialt, sest vähenevad sissetulekud alkoholireklaamidelt on tõsiasi. See nõuab õpivõimet ja huvi riigilt, et uurida teiste riikide kogemusi ja olema valmis sealsetest kogemustest õppida. 

Eks see idealism ole, kuid tundlike teemade puhul on idealism paratamatu. 

Alkoholiga seotud maailmas põrkuvad tootmise ja turundusega seotud huvigrupid, sõltuvused, inimeste tervis ja igati mõistetav soov oma elu väikeste naudingutega rikastada. Samas on evolutsioon vorminud inimest alkoholi vastu üsna haavatavaks, mistõttu teatud regulatsioonid ühiskonnas on kindlasti vajalikud. Nende regulatsioonide mõjud reeglina ei ilmne kohe ning on kehtestamise hetkel ebapopulaarsed. Ometi on vajalik tuua täna valdavat must-valgesse alkoholiga seotud arvamuste ja otsuste maailma saja aastasele riigile väärilisi siniseid toone.  

Olen seda ka enne öelnud, kuid kordan üle, et arvatavasti tarvitan ise alkoholi Eesti keskmisel tasemel.