Tänuavaldus Eesti Vabariigi loojatele, kaitsjatele, hoidjatele ja taastajatele

Hea eesistuja, head kolleegid!

Mulle näib, et meil on käsil algatus, mis üheltpoolt meid kõiki või vähemalt suurt enamikku meist, ühendab, teisalt loob igale erakonnale võimaluse rõhutada selles koosmeeles oma prioriteete.

Inimesi, kellele me tänu avaldame, on lihtsam aduda, kuid mõelda ühiskonna asemel mõnele väiksemale üksusele. Seepärast alustan meenutusega oma pikaajalisest töökohast Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Õpilaste lemmikpaigaks on seal suur aatrium, kus nad laiadel  trepiastmetel ja pinkidel vahetunnis armastavad viibida. See on ilus ruum, kuid mul selle kohta, miks õpilased seda ruumi armastavad, ka müstiline põhjendus. Nimelt on aatriumi seintel olevatele tahvlitele kirjutatud kõikide Treffneri kooli lõpetanud õpilaste nimed. Juba teispoolsuses viibivad surnud, auväärt hallpead, oma karjääri tipus olevad mehed ja naised ning otsiva vaimuga tudengid on sümboolselt selles ruumis koos õpilastega.

Kui ma mõtlen tänasele tänuavaldusele, keda see puudutaks mu kodukooli kogukonnast, siis leiavad meelespidamist erinevatel tahvlitel asuvad inimesed. Järgnevalt toon menetletavast tänuavaldusest mõned väljavõtted ja seon need oma kooli vilistlastega: 

Iseseisva ja sõltumatu Eesti riigi loomine on olnud meie rahva poegade ja tütarde ühislooming ning ülim püüdlus aastakümneid enne selle kättevõitmist. – Treffneri kooli vilistlaste nimekiri algab 1891. aastast ja nii mõnigi vilistlastest unistas juba 19. sajandil, lootis 20. sajandi alguses ja hakkas reaalselt tegutsema I maailmasõja päevil meie riikliku iseseisvuse nimel.

Meie rahva eriline tunnustus kuulub Eesti Vabariigi rajajatele ja taastajatele, kes kasutasid ära ainukordse ajaloolise võimaluse omariikluse kättevõitmiseks. –  Tegelikult asub kooli aulas veel üks mälestustahvel, kuhu Vabadussõjas langenud poiste nimed on raiutud. Aga Eesti Vabariigi taastamises aktiivseid vilistlasi võib leida nii kuuekümnendate, seitsmekümnendate ja kaheksakümnendatel lõpetanud vilistlaste seast.

Tunnustame neid Eesti inimesi, kes võõrvõimu aastatel töötasid ja elasid kodumaal ja tagasid rahva kestmise. – Nõukogude ajal kandis Treffneri kool Anton Hansen-Tammsaare nime ning sellel ajal ellu astunud töötajad, teadlased, kultuuriinimesed jt said kaasa suure portsu eestimeelsust ja tollasele suletud ühiskonnale vastanduvat avatust.  

Head kolleegid, pole kahtlust, et inimesed, keda me täname on olnud väga erinevate vaadetega: nende hulgas on konservatiive kui liberaale, nii vasakpoolseid kui parempoolseid, väga erinevate erakondade pooldajaid. Esmapilgul paneb see küsima, kas me sellise laiapõhjaline koosmeelega tunnustame erinevate maailmavaadete vajalikkust Eestis, nii ajaloos kui tänapäeval?   

Pöördusin selgituse saamiseks esmalt poola filosoofi ja mõtleja Leszek Kolakowski poole, kes kirjutanud essee „Kuidas olla konservatiiv-liberaalne sotsialist? Analüüsides neid kolme mõttevoolu jõuab ta järeldusele, et see on võimalik, tsiteerin Kolakowskit:

“/../on võimalik olla konservatiiv-liberaalne sotsialist ja järelikult — mis on seesama — ei kujuta need kolm sõna endast enam vastastikku üksteist välistavaid mõisteid. Aga põhjus, miks alguses mainitud suur ja võimas Internatsionaal iialgi teoks ei saa, on niisugune: see Internatsionaal ei ole võimeline inimestele lubama, et nad saavad õnnelikuks.”

Mulle tundub, et Kolakowski annab meie tänase tänuavalduse erakondlikuks tõlgenduseks päris hea võtme. Täname üksmeeles kõiki Eesti heaks elanud inimesi ja oleme väiksemal või suuremal määral eriarvamusel selles, kuidas teha Eestit õnnelikuks.

Sotsiaaldemokraadid on ühe inimeste õnnelikkuse aluseks oleva retsepti sõnastanud juba sadakond aastat tagasi ja mulle tundub, et tänaseks oleme selle peaaegu täitunud. Tsiteerin nüüd August Rei Asutava Kogu valimiste eel 1919 peetud kõne „Mida peab rahvas asutavalt kogult nõudma?“:

„Vabas Eestis peab rahva võim valitsema. Eesti vabariik peab olema täiesti demokraatlik katuseharjast kuni vundamendini: keskvalitsusega alates ja valla- ning alevivalitsustega lõpetades. Kõik võim peab rahva käes olema. Kõrgem riigivõim peab seisma rahvavolimeeste kogu või parlamendi käes, kes terve rahva poolt valitud. Hääletamine peab olema üleüldine ja ühetaoline, otsekohene, salajane ja proportsionaalne.

Kõik kodanikud peavad Eesti vabariigis seaduse ja kohtu ees igas asjas üheõiguslised olema. Miskisuguseid seisusi ei tohi olla. Jõukatel inimestel ei tohi ühtegi eesõigust olla, mida kehvematel ei ole.“

Head sõbrad, sotsiaaldemokraadid ühinevad tänuga, mis kuulub kõikidele Eesti hüvanguks elanud inimestele ja loodavad oma otsustega teha inimesi alati natuke õnnelikumaks.