Lisage ka mind nimekirja

Tahaksin kõigepealt meelde tuletada ühte Aare Pilve väga head artiklit "Nüansimeele kriis":

  https://arvamus.postimees.ee/3468785/aare-pilv-nuansimeele-kriis

Minu arvates oleks Peeter Espak targa inimesena võinud võinud mitmetesse tema poolt kritiseeritud väidete nüanssidesse tunduvalt enam süveneda. Praegusel hetkel üldistas ta väga kergekäeliselt ja ega ma muul moel osanud reageerida kui kerge irooniaga.

Umbes kaks ja pool aastat tagasi otsustas üks endine tipp-poliitik hakata koostama Eestimaa reeturite nimekirja: „Hakkame koos kaardistama nimeliselt inimesi, kes on juba alustanud Eestimaa mahamüümist moslemitele ja neegritele,“ seisis ta Facebooki lehel üleskutse. Sündis aga nõnda, et selle üleskutse alla hakkasid kirju saatma sajad inimesed, kes palusid ka ennast sinna nimekirja lisada ja algataja huvi oma ettevõtmise vastu vaibus.  

Nüüd on silmapiirile tõusnud järgmine üritaja. Peeter Espak loetleb oma Eesti Päevalehe artiklis Eesti vaenlasi: „Interrinne 2.0 – Pärnits, Ossinovski, Paris, Lobjakas, Müürileht ja need, kes saavad riigilt honorare rahva ja kultuuri mõnitamiseks.“ (EPL 11.02.2018).  Nimeliselt tõstetakse veel häbiposti Jaak Prints, Barbi Pilvre, Triin Heinla, Marek Tamm, väljaanded Sirp ja Vikerkaar jt. Ei loe, kas nimetatud inimesed on autori poolt tsiteeritud lausejupi avaldanud artiklis või kõnes, irooniana, provokatsioonina, kujundliku väljendina või tõsiselt. Igatahes on autori diagnoos leinaline: „Revolutsiooniline mentaliteet, marksism, globaalne internatsionaal ja antikapitalism on saanud meie osade kultuuri – ja teadusringkondade elutunnetuse normaalseks osaks.“    

Mulle tundub, et ma osaliselt mõistan autorit. Umbes viis aastat tagasi küsisin Postimehe artiklis „Teadjate tulek“ (11.06.2012), „kas on vaikselt toimumas arutleva, analüüsiva ja kahtleva lähenemise taandumine selgete ja konkreetsete väidete ning seisukohtade ees.“ Mõtlen ka täna, et kahtlemiseks ja maailma mitmekesisusega leppimiseks on vaja vähemalt oponendi seisukohtade rahulikku kuulamist, iseenda kohatise küündimatuse tunnistamist ja huumorimeelt ning see pole kerge. Sellisele hoiakule vastandub teadja, kelle selged seisukohad ja eeldused välistavad juba eos dialoogilisuse ja talle mitte meeldinud seisukohad ja mõtted mõistab ta hukka.  

Mida Espak oma artiklis sisalduvale nimekirjale Interrinne 2,0 siis ikkagi ette heidab? Üheltpoolt on tal konkreetseid etteheiteid, näiteks soodustavat kultuurivaldkonna väljaanded Vikerkaar, Sirp ja Müürileht mõttelaadi kujunemist, mis võib viia üleskutseteni lammutada meie põhiseaduslik kord. Tõsi, konkreetset näidet selle kohta artiklist leida polnud. Teiseks näeb Espak ohtu näiteks selles, kuidas tema nimekirja inimesed ja väljaanded mõistavad kurjust.

Eero Epneri artiklis „Kurjuse normaliseerumine“ (Postimees 8. 09. 2017) esitatud tundelises ja kujundite rikkas tekstis on nimetatud, et kurjus on universaalne ja absoluutne. Espak on seda tõlgendanud kui reaalselt kehtiva kõrgema printsiibi uskumist ja sellise käsitluse üldistavalt omistanud nii sotsiaalsetele reformaatoritele, kogukonnale „Virginia Wolf sind ei karda“, osadele noortele intellektuaalidele ja väga erinevalt mõtlevatele üksikinimestele. Tunnistan, et artiklis esineva suure fantaasiaga tehtud üldistamise kõrval meeldib mulle tunduvalt enam püüe kaevuda sügavamale sildistatud inimeste vaadetesse. Tooksin eeskujuks Edmund Burke'i Seltsi asutaja Hardo Pajula käitumise. Kui ka Espaki nimekirjas olev kirjanik Mikk Pärnits kirjutas ebameeldiva teksti laulupeost, läks Pajula Pärnitsale külla ja tegi temaga intervjuu, et saada viimase seiskohtadest selgemat pilti.

Enne kui kedagi (olgu nimekirja või väljaannet) nimekirja lülitada on tema väidetu kontekstiga tutvumine siiski elementaarne. Mulle ei meeldiks sugugi, kui keegi läheneks samasuguse pealiskaudsusega kui Interrinne 2,0 koostamisele ka  rasketele religioossetele lausetele, olgu näiteks:  „Kui keegi minu juurde tuleb ja ei vihka oma isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid ja veel pealegi iseenese elu, see ei saa olla minu jünger.“ (Luuka evangeelium 14:26) või „Kui kohtad Buddhat oma teel, siis tapa ta!“

Tahaksin peatuda veel ühel näiliselt tagasihoidlikul detailil. Friedrich Nietzsche puhul ei unusta Espak nimetada ka teda elu lõpul tabanud hullumeelsust. Lähenemine, kus filosoofi mõtete väärtust hinnatakse tema tervisest lähtuvalt pole uudne, meelde tuleb näiteks ka eesti keeles ilmunud Benjamin Wikeri ja Donald DeMarco „Surmakultuuri arhitekte.“ Ometi on perspektiiv, et kellegi mõtted saavad hinnangu tema elu lõpu tervislikust seisundist lähtuvalt, üsna nukker.    

Tõenäoliselt poleks muidugi vaja kergekäelisi üldistusi pilduvaid ja huumorikaugeid üllitisi liiga tõsiselt võtta. Samas tuleb tunnustada autori siirast muret ühiskonna pärast ning tema meisterlikkust loomaks Eestist pilti kui vaimselt alla käivast paigast. Rohkem mõistan ma siiski enamikku kritiseeritud inimestest ja seetõttu paluksin ka ennast artiklis sisalduvasse nimekirja lisada.