Suhtumisest feminismi

On teemasid, millesse ma teooria tasandil eriliselt süvenenud ei ole, sest praktiline elu on vastava valdkonnaga seotud küsimustele ja probleemidele enam-vähem rahuldavaid vastuseid pakkunud. Üheks neist on ka feminism, mis seotult minister Urmas Reinsalu juhtumi poleemikaga jällegi omajagu tähelepanu pälvis. Mõtlesingi oma mõtted seoses feminismiga üsna lihtsas vormis uuesti läbi käia. Olgu kohe lisatud, et sõna feminism tarvitan ma oma postituses üsna laias ja hajuvas tähenduses.

Loomulikult ma tean, et feminism on mitmepalgeline ja seal esinevad erinevad voolud.  Praegune aeg aga soosib üldistusi. Näiteks isegi tark ja mõistlik konservatiiv Hardo Pajule ei suutnud vähemalt minu arvates põhjendamatutest üldistustest hoiduda ning kinnitas hiljuti, et  läänemaailma ülikoolid ja riigiaparaat on juba uusmarksistide käes.     

https://www.err.ee/677496/pajula-laanemaailma-ulikoolid-ja-riigiaparaat-on-juba-uusmarksistide-kaes

Rääkides feminismist ongi üks mu kartuseid sattuda ühele või teisele poole kaevikusse, kus kaob individuaalsus ning süveneb pealiskaudsus.  Aga just individuaalsetes vestlustes, sõnavõttudes ning sündmustes olen leidnud vägagi erinevat laadi feminismist  mõtteid ja mis eesti ühiskonda vähemalt minu hinnangul omajagu paremaks teevad.

Esimene kord, kus ma sügavamalt feminismi üle mõtlema hakkasin, oli umbes 25 aastat tagasi. Käisin Islandil põhjamaade noorte teoloogide konverentsil. Tunnistan, et kui arutelu all oli näiteks küsimus, missugust asesõna peaks kasutama kui kõnelda Jumalast kolmandas isikus, olin üsna hämmastunud. Samas võisin puhta südametunnistusega öelda, et Eestis seda probleemi ei ole. Mäletan ka seda, et pärast konverentsi andsin ma seal räägitule ka hinnanguid, mille üle ma täna uhke ei ole.

Mis mind õpetas feminismi tõsiselt suhtuma? Ma arvan, et üheks oluliseks sündmuseks on olnud viimastel aastakümnetel ikka ja jälle tõusnud poleemika naisvaimulike küsimuses, mille üle pidin tahes-tahtmata kaasa mõtlema. Näiteks üheksakümnendatel, kui tookord noor läti luterliku kiriku peapiiskop Janis Vanags ütles, et ta naisi vaimulikeks ei ordineeri, põhjustas see teatud järellainetuse ka Eestis. Nii omavahelistes jutuajamistes kui ka kirjalikult (artiklites küll tagasihoidlikumalt),  ennustasid osad konservatiivsemad usklikud sündmuste jada: naisvaimulikud toovad kaasa liberaalsed suunad (näiteks geiabielude heakskiidu) ning lammutavad traditsiooni. Nii mõnigi arvamus oli väga Pat Robertsoni stiilis:

„The feminist agenda is not about equal rights for women. It is about a socialist, anti-family political movement that encourages women to leave their husbands, kill their children, practice witchcraft, destroy capitalism and become lesbians.“

Töötasin üheksakümnendatel tihedalt koos väga targa ajaloolase ja teoloogi Pille Valguga ja mingil hetkel tundsin, et tahan poole valida ning selgelt naiste kohalolu vajalikkust teoloogias ja ka vaimulikuks olekut tunnustada. Usun, et see otsus oli pigem vaistlik kui teoreetiliselt läbi mõeldud. Edasine aeg on aga mu tollast otsust ainult kinnitanud: mõnestki kursuseõest said väärikad vaimulikud, Tartu Ülikooli usuteaduskonda tööle tulnud professor Anne Kull oskas ikka ja jälle avada teoloogiat uute vaatenurkade alt, usuteaduskonnaga tihedalt seotud Marju Lepajõe suutis fragmenteerumise ajal kõnetada kogu ühiskonda jne.  Kümmekond aastat tagasi lugesin läbi ka eesti esimese naisvaimuliku Laine Villenthali  elulooraamatu „Sina juhid minu elu“ ning imetlesin tema eeskujulikku pühendumist. Mitmed minu sõbrad liikusid oma vaadetega pigem konservatiivsuse suunal, mõned aastad tagasi võtsin meie lahku kasvamise kokku ja kirjutasin järgmise loo:

 http://www.eestikirik.ee/kasvame-lahku/

Teiseks, et kõige olulisemaks mõjutajaks oli töö klassijuhatajana. Humanitaarina olin klassijuhatajaks humanitaarklassidele ning seal olid ülekaalus tüdrukud, kes gümnaasiumi aja jooksul neidudeks kasvasid. Enamik nendest olid tohutult  intelligentsed, mõned ka praktilised. Loomulikult käsitlesin feminismi ka filosoofia tundides (enamasti aluseks Simone de Beauvoir ), oli neid õpilasi, kelle jaoks käsitletav teema oli suuresti pseudoprobleem. Väga paljude õpilaste puhul panin tähele, et de Beauvoir andis neile mõtteainet pikemaks ajaks, oma senistele kahtlustele leidsid nad filosoofilist tuge.  

Kokkuvõttes on feminism minu jaoks normaalne ning loomulik osa ühiskonnast, olgu näiteks radikaalsemad feministid, kes valvavad sarnaselt Vana Testamendi prohvetitega, et ühiskond ei muutuks liiga silmakirjalikuks.  Eelkõige aga näen tulu inimestes: olgu oma intelligentses ja targas riigikogu pinginaabris Barbi Pilvres või siis julges ja hoolivas Annika Laatsis, kes andis paljudele lootuse, et kiriku sõnum võib ka neid puudutada.