Kooliõpetajate järelkasvust

Artikkel sai inspireeritud riigikogu konverentsisaalis toimunud arutelust, lisan lingi: 

 https://www.youtube.com/watch?v=2WnOk-RnhU4&feature=youtu.be

Ilmunud EPLi veebis: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-opetajate-stressist-uheainsagi-kontrolltoo-pohjalik-parandamine-votab-toopaeva-aga-kui-hinnata-tuleb-veel-kirjandeid?id=80909079

17. jaanuaril toimus riigikogu konverentsisaalis lühike arutelu õpetaja järelkasvu teemadel. Arutelul kõlanud „meie“ vormis küsimus, kes õpetavad tulevikus meie lapsi, näitas, et nimetatud probleem puudutab kogu ühiskonda.

Arutelu ette valmistades tuli mulle meelde 2006. aastal OECD riikides läbiviidud küsitlusest õpetajaameti populaarsuse kohta, kus selgus, et 15-aastastest Eesti noortest vaid 0,6% kaalus seda ametit (võrdluseks, sama vanustest noortest Soomes 3,0%, Belgias 4,7%, Poolas 6,1%). Minu intuitsioon ütleb, et tänaseks on õpetajaamet pisut populaarsem. Kohtumistel õpilastega olen vahel õpetajaks saamise soove uurinud, kuid erilist entusiasmi pole ma ka märganud.  Seda enam olen ma uhke oma õpilaste üle – olen Hugo Treffneri Gümnaasiumis juhatanud nelja klassi ning kolmest esimesest klassist on üks õpilane õpetaja või tugispetsialistina oma kodukooli tagasi pöördunud.  

Teise kriipiva näitena mõlkus peas healt kolleegilt kuuldud näide, et umbes 300 matemaatikaõpetajat on vanuselt üle kuuekümne, viimastel aastatel on lõpetajaid üksikuid, kellest enamik juba töötab. Arvuta kuidas tahad, kuid õpetajate puudus tulevikus sellest näitest paistab. Lisaks ei jää paljud õpetajad kooli tööle.  MTÜ Alustavat Õpetajat Toetav Kool andmetel on koolidesse tööle tulnud noortest õpetajatest viiendal aastal alles vaid pooled. Kokkuvõtvalt on need arvud tõsiseks häirekellaks, sest kümne aasta pärast võib õpetajate põud olla tänasest kordi teravam.

Miks ikkagi pole õpetaja amet piisavalt populaarne ja miks paljud õpetajad lahkuvad koolist? Mulle tundub, et seda küsimust võib veeretada üht või teistpidi, kuid jõuame ikka õpetaja töötasu ja töökoormuse tasakaalu juurde, millest viimase kuhjumine stressini või käegalöömiseni võib viia. Järgnevalt püüan sellel teemal pisut mõtiskleda, ehkki möönan kohe, et  järgnev arutlus käib rohkem maksimaalselt komplekteeritud linnakoolide kohta, mille probleeme ma paremini tunnetan.

Palga puhul mulle tundub, et praegune tõusu samm, mis on keskmiselt õpetaja kohta umbes 100 eurot aastas, ja eesmärk, jõuda 120% keskmisest palgast, ei ole pahad ning on kindlasti liikumine õiges suunas. Samas teeb muret töötasu jaotuse ebaühtlus kooliti. Täna on koole, kus keskmine brutotöötasu koos lisatasudega on 1600 eurot ja rohkem, enamikes gümnaasiumides ja põhikoolides jääb keskmine 1200 – 1400 euro kanti, kuid on ka neid koole, kus suudetakse maksta ainult ettenähtud miinimumpalka 1150 eurot. Sellest erinevusest tulevad sageli ka möödarääkimised palga suuruse osas.

Teiseks nimetaksin õpetaja töökoormust ja paraku jälitab see õpetajat pidevalt. Toon õpetaja aja kulumisest oma lemmiknäite. Oletame, et teen klassile, kus õpib 36 õpilast, kontrolltöö – vahel tuleb neid teha. Kui tahan õpilasele kirjutada ka tagasisidet kulub ühe töö parandamiseks 10-15 minutit ja  kokku kulub klassi tööde parandamiseks koos kohvipausiga terve tööpäev. Lisan märkusena, et ma ei räägi siin tunduvalt enam aega nõudvatest kirjanditest. Kirjalike tööde parandamine on aga vaid üks väike osa ülesannetest, kuhu õpetaja aeg kulub.

Olen veel kogenud, et eesti õpetajad on maksimalistid, millele äsja tööle asunud õpetajate puhul lisandub veel suur annus idealismi. Kogenud õpetajana on mul tunnid mingil kujul ette valmistatud, tagataskus teatud varu uurimistööde teemasid, on olemas enamasti töötavad valmislahendused klassijuhatamiseks, suhtlemiseks lapsevanematega jne. Noortel õpetajatel, kes püüdlevad ideaali poole, tuleb see kõik ette valmistada, tööd kuhjuvad ja kui lisanduvad näiteks veel distsipliiniprobleemid klassis ning üksi jäämise tunne, on läbipõlemise ning koolist lahkumise oht üsna suur. Olen ise kooli mõju oma elus võtnud kokku Juhan Viidingu värsiridadega: „ /../ on seda, mida annad, siiski vähem, kui võrdled sellega, mis ise saad.“ Samas on tõsi, et selle tõdemuseni jõudsin ma pärast mitmeaastast tööd koolis, kui suuremad kriisid olid ületatud.

Kokkuvõttes mulle tundubki, et noore õpetaja soov leida tuge koolis, omada vaba aega laupäeva lõunast pühapäeva õhtupoolikuni ning võimalust igal palgapäeval reisimiseks või mõneks mõõdukaks unistuseks natuke raha kõrvale panna, ei ole liiga palju tahetud. See oleks miinimum, kui tahame inspireerivaid õpetajaid ja arengukeskkonda meie lastele ka kümne aasta pärast.