Wednesday, January 3, 2018

Paar sõna hümnist



Olen senise elu jooksul paar korda hümni teemadel sõna võtnud, teemaks pigem kolmanda salmiga seotud problemaatika. Lisan lingi ühele vanale EPLi loole, mis kerge muigega suunurgas kirjutatud: 


Viidatud artiklist lähtuvalt tahan veel mainida, et olen koolis religiooni ja ühiskonna suhteid käsitleva teema puhul olen arutlusteemana käsitlenud küsimust, miks peaks/ei tohiks ateistlike veendumustega noor, kes tahab oma südametunnistuse järgi elada, hümni kolmandat salmi laulma. Ja arutelud noortega on väga huvitavateks kujunenud.

Aga nüüd sellest hümnist, mis Vabaduse platsil ja ETVs ei kõlanud.

Isiklikult olen uusaastaööl hümnist hoidunud. Ma arvan, et põhiline põhjus on lihtne, keskööks olen tavaliselt joonud nii mõnegi klaasi veini ja mulle meeldib riiklike sümbolitega toimetada kaine peaga. Olen aru saanud, et kartus, et hümn kaob rakettide plahvatustesse ja Vabaduse väljaku melusse oli ka üks korraldajate üks põhjendusi, et hümni ei mängitud.

Samas arvan ka seda, et loetletud põhjused polnud piisavad, et traditsiooni muuta ja hümn ära jätta. ETVs oleks hümni lisamine muidugi lihtne olnud, mina oleks riskinud ka Vabaduse platsil, kuid tean hästi ka seda, et tagantjärele tarkus on täppisteadus.  

Nüüd reaktsioonidest. Teha pole midagi, mulle meeldivad need, kes tunnistavad nii enese, meeskonna kui ka kõrvalseisjate vigu, suhtuvad vigade tegemisse mõistvalt ja üritavad võimalusel parandada. Presidendi (kelle kõne oli väga hea) vabandus oli sümpaatne, ülekutse minna järgmisel ööl hümni laulma (Liia Hänni, Ivari Padar jt) samuti. Mõne poliitiku karmid sõnad korraldajate uutest töökohtadest või pikk ja surmigav avalik kiri olid unustamise tekstid.

Ehk huvitavamad ja kurvastavamad olid minu jaoks lühemad fb reaktsioonid, kus hümni puudumist tõlgendati järjekordse sammuna ühiskonna allakäigu spiraalil. Karmimatel juhtudel oli see allakäik suunatud kurjade jõudude (Soros jt) poolt, leebematel juhtudel spontaanne.

Võin vist öelda, et ma mõistan eelmise lõigu seisukohti (kuna olen kunagi lähedaselt mõelnud) ja ratsionaalsed argumendid siin enamasti ei aita. Suhtlemine vaid ühes ringkonnas, ühesuguste arvamuste lugemine ja üksteise vastastikune üleskütmine, ka suhteline vaesus, mis takistab maailma avastamist laiemana jne on vaid allakäiku ja kaduvust nägeva suhtumise allikad. Tunnen omajagu religioosset fundamentalismi (ehk siis Õnnepalu järgu vundamentalismi) ning eks maailma arengus allakäigu nägemine on üks fundamentalismi tunnuseid (olgu tegemist religioosse või ilmaliku vormiga). Aga see, et mulle nimetatud nähtus omajagu tuntud on, ei tähenda veel, et ma oskaks sellega midagi peale hakata.

Kokkuvõttes usun, et järgmisel aastal hümni mängitakse. See oleks kinnituseks, et  tegemist polnud vandenõu, vaid tööõnnetusega.   
   
    

No comments:

Post a Comment