Olen senise elu jooksul paar
korda hümni teemadel sõna võtnud, teemaks pigem kolmanda salmiga seotud
problemaatika. Lisan lingi ühele vanale EPLi loole, mis kerge muigega suunurgas
kirjutatud:
Viidatud artiklist lähtuvalt
tahan veel mainida, et olen koolis religiooni ja ühiskonna suhteid käsitleva
teema puhul olen arutlusteemana käsitlenud küsimust, miks peaks/ei tohiks
ateistlike veendumustega noor, kes tahab oma südametunnistuse järgi elada,
hümni kolmandat salmi laulma. Ja arutelud noortega on väga huvitavateks kujunenud.
Aga nüüd sellest hümnist, mis
Vabaduse platsil ja ETVs ei kõlanud.
Isiklikult olen uusaastaööl
hümnist hoidunud. Ma arvan, et põhiline põhjus on lihtne, keskööks olen
tavaliselt joonud nii mõnegi klaasi veini ja mulle meeldib riiklike sümbolitega
toimetada kaine peaga. Olen aru saanud, et kartus, et hümn kaob rakettide
plahvatustesse ja Vabaduse väljaku melusse oli ka üks korraldajate üks
põhjendusi, et hümni ei mängitud.
Samas arvan ka seda, et loetletud
põhjused polnud piisavad, et traditsiooni muuta ja hümn ära jätta. ETVs oleks
hümni lisamine muidugi lihtne olnud, mina oleks riskinud ka Vabaduse platsil,
kuid tean hästi ka seda, et tagantjärele tarkus on täppisteadus.
Nüüd reaktsioonidest. Teha pole
midagi, mulle meeldivad need, kes tunnistavad nii enese, meeskonna kui ka
kõrvalseisjate vigu, suhtuvad vigade tegemisse mõistvalt ja üritavad võimalusel
parandada. Presidendi (kelle kõne oli väga hea) vabandus oli sümpaatne,
ülekutse minna järgmisel ööl hümni laulma (Liia Hänni, Ivari Padar jt) samuti. Mõne
poliitiku karmid sõnad korraldajate uutest töökohtadest või pikk ja surmigav avalik
kiri olid unustamise tekstid.
Ehk huvitavamad ja kurvastavamad olid
minu jaoks lühemad fb reaktsioonid, kus hümni puudumist tõlgendati järjekordse sammuna
ühiskonna allakäigu spiraalil. Karmimatel juhtudel oli see allakäik suunatud
kurjade jõudude (Soros jt) poolt, leebematel juhtudel spontaanne.
Võin vist öelda, et ma mõistan
eelmise lõigu seisukohti (kuna olen kunagi lähedaselt mõelnud) ja ratsionaalsed
argumendid siin enamasti ei aita. Suhtlemine vaid ühes ringkonnas, ühesuguste
arvamuste lugemine ja üksteise vastastikune üleskütmine, ka suhteline vaesus,
mis takistab maailma avastamist laiemana jne on vaid allakäiku ja kaduvust nägeva
suhtumise allikad. Tunnen omajagu religioosset fundamentalismi (ehk siis
Õnnepalu järgu vundamentalismi) ning eks maailma arengus allakäigu nägemine on
üks fundamentalismi tunnuseid (olgu tegemist religioosse või ilmaliku vormiga).
Aga see, et mulle nimetatud nähtus omajagu tuntud on, ei tähenda veel, et ma
oskaks sellega midagi peale hakata.
Kokkuvõttes usun, et järgmisel
aastal hümni mängitakse. See oleks kinnituseks, et tegemist polnud vandenõu, vaid tööõnnetusega.
No comments:
Post a Comment