Kõne justiitsministri umbusaldamisel

Hea eesistuja, head kolleegid!

Meil on täna ebameeldiv olukord ja usun, et seda ei naudi meist keegi.

Sotsiaaldemokraadid on arvamusel, et minister Reinsalu on eksinud. Aga oleme ka arvamusel, et seda eksimust saaks parandada eelkõige tema ise või tema koduerakond.

Umbusaldusavaldust põhjustanud sündmused tervikuna on värsked ja usun, et asjaolude jada taastada pole vaja. Seega piirdun väljavõtetega nendest.

Kõigepealt 104 kiri, mis minu hinnangul oli kantud siirast murest, kuid millele ma alla ei oleks kirjutanud. Kui me mõtleme, kuidas on seotud looja moraalne pale, tema minevik ning tema looming, siis lõplikke vastuseid siin pole. Enamiku erakonnakaaslaste jaoks, kellega olen rääkinud, kaldub kaalukauss sõna ja loomevabaduse kasuks. Küll aga oli nendel 104 inimesel täielik õigus oma arvamust avaldada ning üleolev ja alandav suhtumine pole siin kindlasti ministri poolt kohane.        

Teiseks, on ilmne, et minister Reinsalu naistevastase vägivalla hukkamõistmise kahetsemine pidi olema eksitus. Kui see väide oleks tõsiselt mõeldud ei tohiks minister Reinsalul mingit kohta poliitikas olla. Nõustun siin Reinsalut kaitsnud peapiiskop Urmas Viilmaga, et oma tegude ega sõnavõttudega ei ole minister Reinsalu mingil viisil näidanud naistevastase vägivalla tolereerimist. Veelgi enam, osade umbusaldajate suust on talle ette heidetud, et tema ministriks oleku ajal ratifitseeriti Istanbuli konventsioon. 

Loomulikult pidi minister kiiresti oma väite naistevastase vägivalla kahetsemisest ümber lükkama ja vabandama. Siiras vabandus oleks siin nii mõndagi silunud, kuid ministri esimene vabandus oli tingimuslik: „Ma vabandan oma avalduse sõnastuse pärast, kui see tegi kellelegi haiget." Kordan, „kui see tegi kellelegi haiget“. Püha taevas, kuidas võib keegi üleüldse mõelda, et on võimalus, et sellised sõnad ei tee kellelegi haiget.

Küllap on paljud meie hulgast saanud viimastel päevadel tänast umbusaldust puudutavaid kirju, nii toetavaid kui kurbi. Üks valusamaid oli ühelt minu kunagiselt andekalt õpilaselt, tänaselt õppejõult. Tsiteerin seda õpilast, kes on ilmselgelt haiget saanud: 

„Aga täna on mul jälle selline tunne, et mingi osa inimesi (teadlasi, sotsiaaltöötajaid, õpetajaid, kodanikuaktiviste jne jne) ühest otsast muudkui ehitavad, aga samal ajal kuskil mujal aina lõhutakse. Kuidas saan oma üliõpilastele tõsiseltvõetavalt rääkida inimõigustest ja Istanbuli konventsioonist, kui Eesti justiitsminister saab öelda, mida ta ütles ja mõtles, ning mitte midagi ei juhtu ja ta saab edasi minister olla?“

Ministri korrektset vabandust lugesin alles täna. Tõepoolest, parem hilja kui mitte kunagi. 

Olen poja kaudu viimased kümmekond aastat seotud korvpalliga. Tulistes mängudes on sageli on nii, et pärast möödaviskeid näitab mängija ise, et ta palub end mõneks ajaks mängust välja võtta või võtab treener selle korvpalluri pingile puhkama. Korvpalli analoogiat poliitikasse tuues on mõlemad lahendused ka täna olemas. 

  

Tunnistan, et  tänane otsus ei ole sotsiaaldemokraatidele kerge. Me tunnustame Hannes Hansot tema valikus, kuid enamik meist lähtub kas teadlikult või intuitiivselt inglise mõtleja Jeremy Benthami utlitarismi põhimõttest. See põhimõte ütleb, et käitu nõnda, et sellega kaasneks võimalikult suur kasu võimalikult paljudele või siis võimalikult väike kahju võimalikult vähestele. Kui küsida, kas südametunnistus kriibib selle otsuse pärast, siis vastus on, jah, kriibib küll.