Eile, siis 17. jaanuaril pidasime riigikogu konverentsisaalis arutelu õpetajate järelkasvust. Mõtte selle teemat sissejuhatavalt käsitleva inimeste ringi kokkukutsumiseks sain Treffneri juubelipeol matemaatikaõpetajalt Hele Kiiselilt. Eriti jäi meelde numbreid armastava Hele näide, et matemaatikaõpetajatest on umbes 300 üle kuuekümne, aastas tuleb neid juurde 3-5 (lõpetajatest enamik juba töötavad) st arvuta aastaid kuidas arvutad, kümne aasta pärast peab midagi kusagilt kärisema.
Mõtet edasi heietades tuli mulle meelde üks vana diagramm (aastast 2006), mis näitab, kes 15 aastastest tahab saada õpetajaks. See on üle kümne aasta vana diagramm ja Eesti on viimasel kohal. Mu sisetunne ütleb, et õpetaja amet on nende aastatega pisut populaarsemaks muutunud, kuid kas see pisut on piisav, et koolidesse noori lisanduks, sellele küsimusele mul hetkel vastus puudub.
Väga kokkuvõtlikult arutelust (varsti peaks see olema internetis kättesaadav,
panen siis lingi). Möönan kohe, et see sai pisut Treffneri keskne, aga oma
taustast ma välja ei hüppa. Oli neli esinejat, igal aega ca 15 minutit ja
hilisem arutelu. Osalesid Ott Ojaveer (direktor) ja Hele Kiisel (matemaatikaõpetaja) Hugo
Treffneri Gümnaasiumist, Kristi Vinter-Nemvalts TLÜ Haridusteaduste instituudist ja Triin
Noorkõiv MTÜ Alustavat Õpetajat Toetav Kool.
Loomulikult
ei saa õpetaja järelkasvust rääkida ilma et räägiks õpetajate staatusest üldisemalt.
Ja selgelt joonistuvad sealt välja kaks olulist komponenti: palk ja koormus.
Palga puhul mulle tundub, et praegune
tõus (ca 100 EURi aastas) ja eesmärk jõuda 120% keskmisest palgast ei ole paha.
Aga tunnistan, et pean tasustamise skeemi sügavamalt kaevuma, sest siin on minu
meelest koterman sees. On koole, kus keskmine töötasu on juba täna 1600 eurot
ja rohkem (bruto), on neid kelle keskmine on enam-vähem (1150)+20%, kuid on ka
neid, koole, kus normtundide eest suudetakse maksta ainult miinimuni. See
ebavõrdsus oli suurem, kui esialgselt ette kujutasin.
Teiseks koormus ja see paraku on nõnda, et see jälitab õpetajat pidevalt. Toon aja kulumisest oma lemmiknäite, oletame, et teen klassile (36 õpilast) kontrolltöö – vahel tuleb neid teha. Kui tahan õpilasele kirjutada ka tagasisidet kulub ühe töö parandamiseks 10-15 minutit (ma ei räägi siin kirjanditest, emakeeleõpetajate ees müts maha) ning kokku tuleb koos kohvipausiga tööpäev. Kontrolltööd on aga vaid üks väike osa ülesannetest, kuhu õpetaja aeg kulub. Minusugustel on tunnid mingil kujul ette valmistatud, on tagataskus teatud valmislahendused, kuid noortel õpetajatel on läbipõlemise oht suur. Alustavatest õpetajatest on viie aasta pärast koolis alles vaid pooled.
Panen lõppu veel mõned ürituse pildid ning üritan antud
teemal ka arvamusloo kirjutada.
No comments:
Post a Comment