Komplimendid opositsioonile

Kirjutasin mõni aeg tagasi blogis, et püüan veebruaris kuni vabariigi aastapäevani hea hulga komplimente teha. Suuliselt on see päris hästi õnnestunud, kuid blogis olen jänni jäänud, ainult üks lugu feminismist. Mõtlesin seekord teha komplimente riigikogu opositsioonile. Ei taha oma loos keskenduda maailmavaatelistele asjadele – nendes oleme paljuski nagunii eri meelt – pigem tunnustada vormi, kuidas opositsioon oma seisukohti esitab.  Kasutan eesnimesid, ehkki isikud on kergesti tuvastatavad.   

Valisin iga opositsioonierakonna kohta välja ühe mõttetera ajaloost ning katsusin nende toimetamisi selle kaudu iseloomustada ja esile tõsta.  

Alustan Vabaerakonnast ja valisin Karl V  (1500 - 1558) tsitaadi, mis esineb küll pisut erinevates variatsioonides: „Jumalaga ma räägin hispaania keeles, daamidega itaalia keeles, meestega prantsuse keeles ja oma hobusega saksa keeles.

Vabaerakonnal on väga paljudeks elualadel kasutada inimene, kus ta on veenev. Kui kultuuri teemadel räägib Krista, sotsiaalteemadel võtab sõna Monika või Eestis seadusloome kujunemise loost kõneleb Jüri, siis on tunda, et nad valdavad oma teemat suurepäraselt. Vabaerakond valdab väga hästi keeli, mõlemad Andresed valdavad nõrkade kohtade esiletoomisel hästi ka „hobusega kõnelemise keelt“.     

Nüüd kompliment EKREle. Marcus Terentius Varro (116 – 27 eKr) on öelnud, et söömaaegadel ei tohiks samas lauas olla vähem inimesi kui graatsiaid ja mitte rohkem kui muusasid, muidu läheb lauas olijate jutust midagi kaduma. Graatsiaid oli teatavasti kolm, muusasid üheksa.

EKRE riigikogu liikmete arv mahub ilusasti esitatud suuruste vahele ning nad oskavad sageli oma sõnumit nõnda häälestada, et see on tervikuna tajutav ja selge. Mart on tugev retoorikas, Martin iroonias, Jaak reageerib kiiresti ja täpselt. Ning kokkuvõttes moodustub tugev laudkond, kelle jutust ei lähe suurt midagi kaduma.  

Kõige raskem oli mul leida mõttetera reformierakonnale. Viimaks jäin siin piibli neljakordse tähenduse juurde. Esmalt paar sõna ajalugu. Pühakirja teksti neljakordse mõtte sõnastas esmalt Johannes Cassianus (360 - 435). Lühidalt on seda selgitatud nõnda, piibli kirjatäht õpetab, mis toimus, allegooria, mida uskuda, moraal, kuidas toimida ja eshatoloogia, mida tulevikus taotleda.

Loomulikult ei tegeleta riigikogus pühakirja tõlgendusega, kuid olen sageli tajunud reformierakonna seisukohtade esitamise mitmekihilisust: patriarhilikule Jürgenile sekundeerib ingellik Kaja (tema pole küll riigikogu liige), oma nüansi annab kindlasti veel prohvetlik Igor ja rahulik ning analüüsiv Kristen. Ning pikk pink lubab reformierakonnal tõlgendajaid vahetada. Nii nagu ka piiblilugude puhul võib see mitmekihiline sõnum vahel detailides vastuollu minna, kuid seda lihtsamini leiab iga inimene sealt enesele sobiva lähenemisnurga.