Olümpiavõitjatest

Hea eesistuja, head eelnõu esitajad, head kolleegid 

Kõigepealt, suur tänu esitajatele selle eelnõu eest.

Tänane eelnõu on rohkete emotsioonidega eelnõu, olümpiavõitjad on oma saavutustega emotsioone pakkunud. Mulle endalegi näib, et ühed minu esimesed  mälestused televiisorist on seotud olümpiavõitja Jaan Taltsiga. Emotsioonid aga on enamasti täpselt mõõdetamatud ja sellest ka väikesed eriarvamused tänase eelnõu osas.

Olümpiakulla võitmise eelduseks on sihikindel ja täielik pühendumine, võidetud olümpiakuld toob rahvale kaasa uhkustunnet, enesekindluse tõusu ja on loomulik, et olümpiakulla võitnud inimesi peetakse meeles ja toetatakse surmani. Jah, kindlasti võib arutada teemal, kas mõni hõbe või pronks pole olnud väärt enamgi kui mõni kuldmedal, kui palju ikkagi peaks selle materiaalse toetuse suurus olema jne. Usun, et need teemad ei kao meie huviorbiidist.

Keskenduksin oma kõnes asjaolule, et praeguse eelnõu kohaselt on paraolümpia võitjale makstav toetus 65% olümpiamängude võitja toetusest. Möönan kohe, et selles küsimuses võib olla erinevaid arvamusi. Järgnevalt püüan tähelepanu juhtida mõnele asjaolule, miks sotsiaaldemokraadid arvavad, et see toetus peaks olema kõigile sama. Eelkõige tahan siin rõhutada ühiskonna arusaamade dünaamilist muutust, seda inimeste erinevuste märkamise ja inimestele võrdsete võimaluste pakkumise poole.

Alustan meenutusega, et tegelikkuses pole olümpialiikumise ajaloos saanud seal osaleda kõik inimesed. Antiikolümpial osalesid vaid vabad mehed, niisamuti esimestel kaasaegsetel olümpiamängudel 1896 Ateenas, naised lisandusid 1900 Pariisis. Kui praegu oleks aasta 1935 ja me arutaksime toetust olümpial osalejatele, oleks kõne all ainult mehed. Eesti naised jõudsid esmakordselt taliolümpiamängudele 1936. aastal Garmisch-Partenkirchenis, kus osales iluuisutajana Helene Michelson ja mäesuusatajana Karin Peckert-Forsman. Kokkuvõttes, ühiskonna arenedes jõuti mingil hetkel seisukohani, et naistel on samasugune õigus olümpial võistelda kui meestel. Kui 1992. aastal oli veel 35 maad, kus polnud naised olümpial osalenud, siis 2008. aastal oli neid maid veel 3, 2012. aastal mitte ühtegi. Ehkki naiste kaugushüppe ja jooksu rekordid on madalamad, ei kahtle keegi, et nad on samasugused olümpiavõitjad kui mehed. Minu teada on ratsasport on olümpial ainuke ala, kus mehed ja naised võistlevad koos.

Kui kõnelda puuetega inimestest, läheksin tagasi ajalukku. Teatavasti olid esimestel antiikolümpiatel kõige edukamad Sparta polise võistlejad.  Sparta oli võimas linnriik, kus iga mees oli sõjamees. Aga seal oli ka tumedam pool, vanematekogu ehk geruusia vaatas kõik sündinud poisslapsed üle. Vigased, haiged ja liiga nõrgad lapsed jäeti mäenõlvale surema või visati kaljult alla. Puue vastandus otseselt ühiskonna ideaalile, mis ühtis tollel ajal ka olümpia ideaaliga.

Vahepealne rohkem kui kahe ja poole tuhandene aastase aja jooksul on jõutud puuetega inimeste tunnustamiseni täisväärtuslike ühiskonna liikmetena. See on olnud mitme pikk tee, tagasilöökidega, kuid eesmärgiks on olnud, et inimese väärtus ja väärikus peab olema hoolimata tema omapäradest hoitud ja kaitstud.    

Ka olümpialiikumises oleme tänaseks jõudnud olukorda, kus olümpiaideaalid on paraolümpiamängude näol avatud ka puuetega inimestele. Ning me astuksime veel ühe sammu ja tunnustaksime ühiskonna arengut humaansuse suunas, kui ka meie eelnõu kohaselt antav toetus oleks sama nii parimatele atleetidele olümpiamängudel kui paraolümpiamängudel.