Eksiva erakonna eelistused!

Arutlused paar nädalat tagasi Riigikogu eest toimunud ränderaamistiku vastase meeleavalduse üle ei ole küll veel päriselt vaibunud, kuid ma teen omapoolse kokkuvõtte. Ehkki üritust filmiti mitme kaameraga ja sündmused on fikseeritud,  jätkus sündmuste tõlgendamist ja üldistamist pikaks ajaks.  Aeg-ajalt võib selleteemalisi artikleid lugedes leida viiteid, et seal sisaldub viimaks tõeline selgitus sündmuse kohta st paljud eelnevad artiklid on olnud kallutatud ehk ekslikud. Viimane seisukoht tekitaski idee, et huvitav oleks vaadata konfliktis peamiselt osalenud erakondi eksimatuse – ekslikkuse skaalal. Ütlen ette, et suur osa minu jutust on kirjutatud kerge irooniaga.

Alustan sellest, et mulle meeldib olla eksiva erakonna liige ja sotsid kahtlemata seda on. Viimasel ajal oleme palju eksinud, näiteks oli liig nõudmine justiitsminister Urmas Reinsalu tagandada, ränderaamistiku vajalikkuse selgitamine ühiskonnale pole siiani piisav jne. Filosoofilise alusena oleme eksimise teemal suuresti nõus kirikuisa Aurelius Augustinuse (354 - 430) hinnanguga, et inimlik on eksida, kuid kuratlik kõrkus tõttu eksitusse jääda.

Mulle tundub, et EKRE juhid näevad end pigem eksimatutena. Nii parandavad nad ka oma liikmeid, kui nende seisukohad liialt lumehelbekeste sarnaseks on osutunud. Näiteks EKRE kristlaste ühenduse kirjas meeleavalduse kohta („EKRE kristlaste ühendus kutsub üles nägema Toompeal toimunu tegelikku tausta“ Uued Uudised 30.11.2018) iseloomustati Indrek Tarandile kaamerasilma poolt fikseeritud jalalöögi andnud meest kaastundlikult, „õnnetu Eesti meest, kes enesevalitsuse kaotas“ ja „Eestit armastav kodanik“. EKRE aseesimees Henn Põlluaas parandab otsustavalt selle nõrkushetke: „Aga kust me teame, äkki oli jalahoop tagumikku provokatsiooni osa?“ („Mis toimus tegelikult rändepakti vastasel meeleavaldusel“ Postimees 06.12.2018). Samas artiklis parandab Põlluaas ka politseid, kes tunnistas Tarandi kaineks, veel enam, parandab ka arste, tuletades meelde 2009. aasta Indrek Tarandi ja Kadri Simsoni mikrofoni tüli, pärast mida arstid kinnitasid, et Tarand oli kaine.

Põlluaas on samas artiklis kindel, et ei eksi, kui ta toob välja olematu seose Aitab Valikust Poliitikast ja sotside vahel ning levitab teadet, et selle liikumise korraldatud meeleavaldusele oli tulnud kaks noort inimest, kes rullisid korraks lahti plakati „Ansip ja Savisaar võlla!“. Korraldajad palusid selle plakati kohe kõrvaldada, mida ka tehti. Põlluaas näeb siin eksimatut analoogiat Toompeal kantud võllapuude ja inimesi mõnitavate plakatitega, mille kohta Mart Helme sõnas, et see on rahvakunst.

Peatun järgnevalt religioossel teemal, Jevgeni Ossinovski pöördumist Eesti Kirikute Nõukogu poole pidas Henn Põlluaas eksimatult silmakirjalikuks ning tõi tõestuseks väite, kuidas sotsid kaitsesid ERMis Neitsi Maarja jalgadega tagumist. Mulle meenus, et kirjutasin tõesti sellel teemal isikliku arvamuse (Ma oleks ERMi Neitsi Maarja kujutise hukkamõistmisel ettevaatlik, Postimees 03.10 2016), kuid ilmselt eksisin, lootes, et EKRE aseesimees on nende argumentidega tutvunud. Vast ainuke koht, kus EKRE on tõeliselt eksinud oli Eesti hümni kaitseks välja saadetu trükis, kus eksiti nii hümni autori nime kui pealkirja kirjutamises.

Sotside teadmatust ja ekslikkust religioossetes asjades väljendab näiteks ka see, et me tõesti ei tegele teemaga, kuidas suhtub Jumal kellegi jalaga löömisse. Tõsi, olen kuulnud, et mõned meist on kasutanud kirikuringkondadeski levinud kujundlikku ütlust, et jalaga lööja jalg kasvab hauast välja. Mul on tõsiselt hea meel, et Peeter Espak on oma teadmisi sellel teemal jaganud (Jumalal on täiesti ükskõik sellest, kes keda jalaga tagumikku lõi, EPL 05.12.2018) ning nimetatud problemaatika laiema uurimise jätavadki sotsid hea meelega Peeter Espakile ning tema Ühiskonnauuringute Instituudile.

Küll aga pöördus SDE juht Jevgeni Ossinovski tõepoolest palvega Eesti Kirikute Nõukogu poole rääkida täna eestimaalastes erimeelsusi tekitavast ränderaamistikust ka usulise armastuse universaalses keeles. On ju palju kirikud ja kiriklikud organisatsioonid, näiteks Luterlik Maailmaliit, kutsunud üles oma kirikuid olema ränderaamistiku toetamisel ja selgitamisel lausa eestkõnelejateks. Mul ongi hea meel, et peapiiskop Urmas Viilma on seda teemat rahulikult juba käsitlenud (Üle piiri minna on lihtne, piiri pidada aga väga keeruline ERR 05.12.2018).  

Kokkuvõttes olen väga rahul, et olen eksiva erakonna liige. Oma ekslikkust tunnistav erakond ei kaldu äärmustesse, võtab oma väärtuseid tõsiselt ning on kirglik ka keskteel olevat seisukohtade kaitsmisel.