Treffneri kooli jõulujumalateenistus

Tänavu tuli mõte pidada HTG jõulujumalateenistus Tartu Jaani kirikus puhtalt treffneristidele toetudes; nii orelimäng (koos viiulite ja trompetiga), evangeeliumi lugemine, jutlus ja solist olid meie kooli omad – vaid vaimulik Triin Käpp oli abiks ja hoidis meid raamides. Ja täna kell 10 sai see jumalateenistus minu arvates päris kenasti maha peetud.

Panen juurde oma treffneristide peetud jõulukõne:  

Jõulukõne Hugo Treffneri Gümnaasiumi jumalateenistusel 19. detsembril 2014

Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt. Tänase jõulukõne aluseks on pisut aega tagasi Andrea, Fredi ja Cassandra poolt Luuka evangeeliumist loetud jõululugu.

Jõuluaeg on lugude rääkimise aeg. Nii seob ka minu tänast mõttekäiku lugu, mida ma kuulsin kord oma õpetajalt, Pille Valgult. Kas see lugu vastab ka tõele, seda ma ei tea. Igatahes olevat kord vana Tartu Ülikooli professor hakanud jõulude ajal mõtisklema jõululoo tähenduse üle oma elus ning esmalt olevat ta öelnud:

Kui ma olin laps, uskusin ma iga sõna Luuka jõuluevangeeliumist.

Head treffneristid, pühendades teid pisut õpetajate toa saladustesse pean tunnistama, et lasteks nimetame me teid üsna harva. Püüame teid ikka võtta teid oma otsuste eest vastutavate täiskasvanutena. Samas on võib-olla lapselik loovus, tähelepanuvõime ja kompromissitu ausus midagi, millest me kõik õppida võiksime. Nii meenub laps Hans Kristjan Anderseni muinasjutus, kes esimesena ütleb välja ilmselge tõe: kuningas on alasti, konkreetsem näide, filosoofiatundides olen tajunud, kuidas mõjub valgustavalt keerulisi filosoofilisi küsimusi lapselikult kokku võttev „Sofie maailm.“ Kui lugeda Luuka evangeeliumi pisut edasi ütleb Jeesus seal: "Laske lapsed minu juurde tulla ja ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik (Lk18:16)!
Lapse omaduste hulka kuulub ka maailma tervikuna tajumine. Tahaksin siin mainida, et meie igapäevane õpikeskkond, kool, on mitmeski mõttes lagunemas fragmentideks. Toon siin näiteks lihtsa detaili: peaaegu igaühel meist on taskus pildistav ja filmiv mobiiltelefon. Neid kasutatakse intensiivselt ka koolisituatsioonides, ka tundides ning väga paljud asjad fikseeritakse. Teoloogina ütleksin, et kooli on tagasi tulnud inimest igal momendil jälgiv Jumala silm. Samas tundub mulle, et uue ajastu «Jumala silm» fikseerib ja avalikustab vaid fragmente ning kaduma läheb tervik. Õpetuslik töö on aga tervik. Tunnistan, et selliselt muutunud keskkond on õpetajale pisut hirmutav. Ning seetõttu on koolikeskkonda taas terviklikumaks muutvad lapselikud treffneristid väga vajalikud.

 Aga see vana professor jätkas ning teisena olevat ta öelnud:

Gümnaasiumis õppides ja ülikoolis  ma taipasin, et mitte midagi ei saanud juhtuda nõnda, nagu kirjeldab seda Luuka evangeeliumi tundmatu autor

Mulle tundub, et siin räägib professor kõige suuremast osast treffneristidest või ehk üleüldse Eesti gümnasistidest. On ju nõnda, et gümnaasiumis oleme kriitilised ja kummutame autoriteete, oleme analüüsivad ja polemiseerime õpetajatega ning omavahel. Ning seda loomulikult ka religioossetes asjades. Teoloogina ma tean väga hästi, et me ei saa olla kindad Luuka evangeeliumi autoris ega tea päris täpselt ka selle evangeeliumi kirjutamise aega ega kohta.

Analüüsiv ja kriitiline lähenemine paneb aeg-ajalt proovile ka  õpilase–õpetaja suhte, kus kokkupõrked võivad olla valulikud. Tuletame meelde noort provintsist Ateenasse tulnud ja sealses Akadeemias õppima asunud noort meest Aristotelest, kes Platoni juhendamisel hakkas filosoofias oma esimesi samme tegema. Mingil hetkel nende vaated põrkuvad ning vananev Platon kurdab, et hobune jookseb tema juurest minema ja tema peab muula nuumama. Aristotelese vaated lahknevad õpetaja omadest ja ta  läheb oma teed.

Samas olen ise kogenud, et see asi võib olla vastupidi: õpetajal võib  olla rahulolev ja uhke, kui ta  saab aru, et õpilased on muutunud õpetajast sõltumatuteks ja mitmes ainevaldkonnas kompetentsemateks mõtlejateks. See on elu paratamatus, mida tuleb tunnistada.   

Aga kriitiline faas ei ole inimese elus tingimata viimane ning viimaks, küpsesse ikka jõudnuna, olevat see professor tõdenud:

Nüüd olen ma mõistnud, et seda, mis juhtus 2000 aastat tagasi Petlemmas, väljendab kõige paremini Luuka jõuluevangeelium.

Ehk kõnetab professori viimane ütlus kõige rohkem õpetajaid ja vilistlasi. Sageli on nad on kogenud, et tõde on paradoksaalne, et kunagi sündmuste muster on elus ikka ja jälle äratuntav ning sõnadega väljendatud loost läheb paratamatult midagi kaduma. Selliseid inimesi iseloomustab ka arusaam, et kõik pole ratsionaalselt seletatav, kõike ei saagi lõpuni mõista ning jõuluevangeeliumi tekst kõnetab inimest iga kord uues võtmes.

Viin oma mõttekäigu pisut uutele radadele. Mõeldes selle vana professori loole olin ma aastaid endastmõistetavalt veendunud, et vanaldasena oli professor jõudnud maailmamõistmise kõige kõrgemale tasemele. Aga kas see on nõnda endastmõistetav, et hilisem eluetapi maailmamõistmine peab tingimata olema kuidagi kõrgemal tasemel. Võib-olla on inimene oma vaimsuse tipus hoopis loova lapse, kriitilise noorukina.

Küllap on kool koht, kus need kõik kolm maailmast arusaamise viisi: lapselik loov, kriitiline analüüsiv ja leplik-mõistev, omavahel kohtuvad. Enamasti me loodame, et erinevad maailma mõistmise viisid konflikti ei satu, vaid nende vahel teki dialoog ja nad üksteist rikastaks. Ning jõuluevangeelium sellesse suhtesse veel ühe mõõtme. Erinevaid suhtumisi kandvate inimeste maailma siseneb Jumal, kelle sõnumiks on, et Tema jaoks on kõik inimesed väärtuslikud: nii loovad lapsed, mässavad noorukid kui rahu leidnud vanemad inimesed. Ning jõuluevangeelium kutsub erinevaid inimesi Jumala teemadel kaasa mõtlema.

Meile on Treffneri koolis ikka oluline olnud õppimine dialoogi kaudu. Mulle tundub, et dialoogiks vajaliku ideedevahelise pinge loomisel on jõululool suur potentsiaal. Näiteks pole usulised küsimused üheselt lahendatavad. Need jäävad inimeste mällu püsima, seonduvad igapäevases elus kogetuga, eristavad ideega sobivaid ja sobimatuid mõtteid jne. Selline protsess on omamoodi mõtlemise treening, mis on aluseks ja motivatsiooniks edasisele haridusteele. Soovingi tänase jõulukõne lõpetuseks kõigile häid ja viljastavaid  dialooge jõululoos maailma tulnud Jumala Pojaga. Aamen.