Õpetaja ametist

Olen mõelnud ka sellele, et mis saab mu õpetaja ametist koolis, kui seekord osutun valituks.

Esmalt seda, et tõenäosus Riigikokku valituks saada on olemas, kuid mitte liiga suur. Oskan arvutada päris hästi, targemad inimesed valimiste alal ütlevad, et kohaliku omavalitsuse valimistel saadud häälte arvu tuleks korrutada 2,5ga, et saada teada umbmäärane häältesaak Riigikogu valimistel. See teeks minu puhul ca 1300 häält (2013. aasta KOVi valimistel sain 528 häält), kuna olen Tartu nimekirjas kolmas, siis saan tõenäoliselt pisut rohkem ka avalikku reklaami, mis võiks tuua mõnisada lisahäält. Ühesõnaga 1500 häält oleks mulle väga hea tulemus, kõik üle selle ülihea. Ning kaks mandaati Tartu piirkonnas on SDEl vägagi võimalik.   

Kui juhtun valituks osutuma, siis tõuseb küsimus jätkamisest Treffneris. Olen selles osas direktoriga asjad selgeks rääkinud. Üldiselt on nõnda, et kui eelmistel valimistel oleks mu koolist lahkumine jätnud olulise jälje, siis seekord on poleks asi hull. Käesoleva õppeaasta kursused oleks mul 1. märtsiks suuresti antud, kord võetud uurimistöid jääksin edasi juhendama, järgmiseks õppeaastaks oleks piisavalt aega kooli õppekava seada. Loomulikult jääb südame peale lõpuklass, keda juhatan, kuid usun, et saan neile piisavalt toeks käia.   

Ise arvan seda, et paus õpetajaametis mõjuks värskendavalt. Liiga tihti olen koolis avastanud, et mõtted on mujal, ma pole hingega õppetunni juures, ehkki suu räägib tõenäoliselt õiget juttu. Ning kui selgub, et Riigikogus minust asja ei ole ning ma tööga hakkama ei saa, siis tulen 2016/2017 õppeaastaks tagasi.

Lisan juurde veel ühe paar aastat tagasi ilmunud artikli õpetajaametist.  

Superstaar või hall hiireke (Eesti Päevaleht 09.07.2012)

Toomas Jürgenstein,

Hugo Treffneri Gümnaasiumi religiooniõpetaja

Hiljuti avaldatud ülikoolidesse sisseastujatele populaarsemate erialade loetelus polnud haridusega seotud erialad just esirinnas. See paneb mõtlema, kes ikkagi hakkavad õpetama meie koolides kümne või kahekümne aasta pärast.

Juhtusin möödunud nädalal  ühel õhtupoolikul Tartus Raekoja platsil kohvitama. Istusin välimises reas ning möödakäijate naeratuste, viipamiste ja mõnesõnaliste tervituste tiheduse tõttu hakkasin aimama, mis tunne võib olla superstaaril. Tõustes kojuminemiseks jõudsin esimesel viiekümnel meetril vestelda kolme seltskonnaga ning umbes samapalju suhtlemissoove pidin käimasolevate jutuajamiste tõttu edasi lükkama. 

Loomulikult olid kohatud tuttavatest 90% mu praegused ja endised õpilased. Vahetades nende kohtumiste ajal mõne sõna, olen vilistlastelt kuulnud, kuidas läheb algajal juristil, noorel loodusteadlasel, esimesi saame tegeval rahandusspetsialistil, juba tegijal IT-mehel, kuid väga harva olen saanud vahetada mõtteid õpetajaks õppimisest või kellegi esimestest sammudest pedagoogilisel tööl.  Järeldus nendest jutuajamistest pole uus, kuid kui tahta, et järgmisi põlvkondi õpetavad targad, head ja pühendunud pedagoogid, tuleb selle ameti noortele tõsiseltvõetavaks kujundamiseks midagi oluliselt muuta. Näitlikult peaksime jõudma olukorrani, kus iga gümnaasiumi kümne parema lõpetaja hulgast vähemalt üks sooviks ennast pühendada koolitööle.

Artikli alguses esitatud superstaari kujund võiks õpetaja ameti positiivses võtmes mõtestamiseks päris hästi sobida. Eelkõige kui otsida analoogiat võimalusest ennast koolis loominguliselt ja raame kombates teostada. Võimalus loomingulisuseks koos inspireeriva tagasisidega õpilaste poolt võiks olla haridusvalikut teostavatele noortele atraktiivne argument õpetaja ameti kasuks. Tõsi, tunnetan siin üht olulist sisemist takistust. Nimelt domineerib koolisüsteemis suuresti soov olemasolevat seisundit säilitada. Näiteks on uuendusi ja  arutelusid vaigistavaks hüüdlauseks saanud argument, et õpetajad on pidevatest reformidest tüdinud ning kooli võiks reformidega mõneks ajaks rahule jätta. Olen ka ise seda argumenti kasutanud, kuid vähemalt praegu ma mõtlen, et eksisin. Arvestades ühiskonnas toimuvaid kiireid muutusi ning soovi, et kool võimaldaks õpilastele positsiooni olla nende muutuste veduriks, mitte tagantjärele fikseerijaks, on pidevad reformid ja nende üle mõtlemine tegelikult vajalikud. Dünaamiliselt arenevasse kooliellu on ka noorel õpetajal juba seetõttu lihtsam siseneda, et ta saaks haaratud ühiselt õppivasse kollektiivi, kus piiride kujundamisel on ka temal oluline osa, mitte ei näidata talle nagu hallile hiirekesele kätte urg, millest ei tohi väljuda.

Teiseks võtmeküsimuseks on mõistagi töötasu. Mulle tundub, et pärast möödunud aasta streiki, kui õpetajatega keegi tõsiselt dialoogi pidada ei soovinud, süvenes oluliselt õpetajate rahulolematus ja kibestumine. Samas on noore õpetaja jaoks kindlasti samm edasi Jaak Aaviksoo poolt pärast jaanipäeva järjekordselt ja selgelt lubatud vähemalt 700 eurone ametipalk. Millest noorel õpetajal aga puudu jääb on ühiskondliku õigluse tunnetamine. Näiteks on riiklikul tasandil pidevalt antud signaale õpetaja ameti auväärsusest ja vajalikkusest. Noore õpetaja puhul peab arvestama, et ta jääb suure tõenäosusega lapsepuhkusele. Last hoides teeb ta tõenäoliselt sama palju tööd kui karjäärile ja materiaalsele edule orienteeritud kursusekaaslane, kes saab aga mitu korda kõrgemat emapalka.  

Suheldes igapäevaselt gümnaasiumi eas noortega pole ma muutusi õpetaja ameti populaarsuses täheldanud. Samas on näiteks Tartu Ülikooli tasemel viimasel ajal tihti räägitud õpetajakoolituse prioriteetsusest. Hetkel on raske ennustada, kas noor õpetaja hakkab end tundma superstaari, halli hiirekese või kellegi kolmandana.

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-opetaja-superstaar-voi-hall-hiireke?id=64651444