Esimene pilk Tartu kandidaatidele

Esimene pilk Tartu kandidaatidele

Jõulud on möödas ja naasen tagasi Riigikogu valimiste juurde, mis oli mul blogi loomise üheks eesmärgiks. Vaikselt hakkavad Tartus kandideerivate inimeste nimed selguma. Pean tunnistama, et igas nimekirjas on mulle väga sümpaatseid inimesi. Näiteks IRLi nimekiri, sealt hakkas kohe silma Mihhail Lotman, kelle kirjutisi ma hoolega loen, samuti minu kunagine õppejõud Tõnu Lehtsaar. Saame Tõnuga küll mitmetest usulistest asjadest erinevalt aru, kuid ega kõik ei peagi sarnaselt uskuma ja mõtlema. Mäletan siiani hästi tema religioonipsühholoogia loenguid, esimene oli William James'ist ja teine Karl Girgensohnist. 

Või võtta kindral Ants Laaneots reformikate nimekirjast. Oleme hariduskomisjonis temaga koos ning Pärnumaalt pärit inimestena on meil ikka juttu kauemaks jätkunud. Vabaerakonnas kandideeriva Krista Aruga on kokkupuuted minu jaoks olnud peaaegu alati ülivõrdes, on ta siis olnud muuseumi juhi või lapsevanema rollis. Tõenäoliselt kandideerib Keskerakonnas ka Aadu Must, kelle Venemaa arhiividest jutustavaid raadiosaateid olen viimasel ajal nautinud.

Loomulikult ei ole sotsidel eelpool nimetatud tugevatele kandidaatidele kerge vastu saada. Mulle siiski tundub, et  vaadeldes SDE kandidaate, on omad tugevused meil täiesti olemas:

1.     Meie nimekiri on mitmekesine, siin on loomeinimesi, sotsiaalala asjatundjaid, haridusinimesi, tugevaid juhte jne. Meil on uusi nägusid ja vanu tegijaid, meil on idealiste ja praktikuid.

2.      Kui seni kõneldi, et sotsid räägivad, kuid ei tee, siis viimase aastaga on näidatud, et sotsid on ka teinud märkimisväärseid asju nii riigi kui linna tasandil.

3.      SDEga on liitunud mõnusaid uusi tegijaid, olgu mainitud Aleksei Turovski, Silver Meikar, Siim Tuisk või Andrei Hvostov, Tartus tooksin välja Gea Kangilaski.  

4.      Me saame vähemalt Tartus siiani omavahel kenasti läbi.

Panen meeldetuletuseks juurde Tartu nimekirja (LV tähistab linnavolikogu liikmeks olemist):

Mihkel Raud, muusik, ajakirjanik ja kirjanik

Heljo Pikhof, Riigikogu liige

Toomas Jürgenstein, õpetaja (LV)

Kadri Leetma, inimgeograafia teadur (LV)

Gea Kangilaski, Vabakunna üks eestvedajaid (LV)

Tõnu Ints, Johannes Mihkelsoni Keskuse juhataja (LV)

Henri Kaselo, europarlamendi nõunik

Tiina Merkuljeva, koolitaja

Jarno Laur, Tartu abilinnapea

Kajar Lember, Tartu abilinnapea

Märgin ära ka mõned mulle isiklikult lootustandvad punktid:

1.      Mu töö on olnud avalik, olen õpetanud  ca 2500 gümnasisti (põhiliselt  Hugo Treffneri Gümnaasiumis, kuid ka Miina Härma ning Jaan Poska Gümnaasiumis). Kaudselt teavad  mind vähemalt osade õpilaste vanemad ja vanavanemad ning vastavalt minu senisele tööle saavad mind hinnata.

2.      Olen üsna regulaarselt artikleid avaldanud ning mulle näib, et haridusasjades mul mõned ideed on.

3.      Esimest korda kandideerimise ajal (Riigikogusse on see kolmas kandideerimine) ei paina mind teadmine, et valimise korral jääb minust kooli korvamatu auk.

4.      Nimekirjas kolmas olemine lubab mul pisut rohkem pildil olla kui eelnevatel kordadel ning on tekkinud teatava hasart kampaania korralikult kaasa teha.

Kuna jõulupühad on äsja, lisan lugemiseks ühe pisut mängulise usulis-poliitilise artikli:

Südameusk on vasakul (Delfi 26. Jaanuar 2011)

August Gailiti “Nipernaadist” tuttav stereotüüpne ettekujutus kirikuõpetajast on minu arvates on laienenud ka usuga tõsisemalt tegelevatele inimesele: “Kirikuõpetaja on väga tõsine mees ja naerda ei oska ta mitte.” Stereotüüpide hulka ei kuulu mitte ainult religioosse inimese käitumis- ja vaimulaad, vaid ka tema poliitilised eelistused. Arvatakse, et religioon seondub põhiliselt parempoolsusega.

Sain selle aastal oma õpilastelt jõulukingiks Giovanni Guareschi raamatu „Don Camillo väike maailm“. Olen imestanud, miks selle 1957. aastal Stokholmis välja antud eestikeelset tõlget pole taas trükitud. Raamatu põhisündmused koonduvad preester don Camillo ja äärmuslike vasakpoolsete esindaja külavanema Peppone vastasseisule, kus põrkuvad poliitika, religioon, igapäevane külaelu jms. Ilmekad vahepalad on don Camillo dialoogid Kristusega, keda on kujutatud inimliku nõuandja, noomija ja keelajana.
Minu üks lemmikkohti raamatust on stseen, kus Peppone tahab oma poega ristida Lenin-Libero-Antonioks, kuid pärast seda, kui don Camillo ta kakluses pikali lööb, on ta nõus oma esialgsest soovist taanduma:
„Ta [Peppone] jäi sinna pikali umbes kümneks minutiks, tõusis siis istuli, siis jaluli, hõõrus lõuga, raputas ennast, pani pintsaku selga, sidus punase kaelaräti jälle sõlme ja võttis lapsukese pingilt sülle.
Don Camillo, täies ametirüüs, ootas teda ristimisanuma juures, kindel nagu kalju. Peppone lähenes aeglaselt.
„Mis me talle nimeks paneme?“ küsis don Camillo.
„Camillo-Libero-Antonio,“ pomises Peppone.
Don Camillo raputas pead,
„Ei!“ Me ristime ta Libero-Camillo-Leniniks,“ ütles ta. „Jah, ka Leniniks. Kui Camillo on naabriks, ei suuda sihukesed tüübid, nagu Lenin, mitte midagi ära teha!“
„Aamen!“ pomises Peppone lõuga katsudes.
Kui kõik oli möödunud ja don Camillo altari eest möödud, ütles Kristus naeratades:
„Don Camillo, tarvis on tõtt öelda: poliitikas oled minust üle.“
„Poksimises kah!“ vastas don Camillo täie tõsidusega, katsudes ükskõikselt suurt muhku otsmikul.“
Kristluse ja poliitika seoseid määratledes tsiteeritakse vast kõige sagedamini Jeesuse vastust meestele, kes teda küsimusega keisrile maksumaksmise vajadusest kimbatusse tahtsid ajada: „Siis andke keisrile, mis kuulub keisrile ja Jumalale, mis kuulub Jumalale“ (Lk 20:24), vastas neile Jeesus. Poliitilisel tasandil kasutatakse Jeesuse ütlust sageli kui näidet usulise ja ilmaliku sfääri eristamisest, kuid minu tähelepaneku järgi ka sisulise arutelu tõrjumiseks, et säilitada justkui endastmõistetavana kiriku traditsiooniline parempoolsus.
Nii mõnigi usuline põhimõte annab võimaluse siduda neid niisama hästi vasakpoolsete vaadetega, lähiajast tuntuim ehk ladina-ameerika maades levinud vabastusteoloogia. Eestis levinud kiriklik parempoolsus seondub pigem härraskiriku pärandusega, mida armutult kritiseerib näiteks legendaarne teolooga ja kirikuõpetaja Elmar Salumaa oma äsja ilmunud mälestustes „Tiib pandud aastaile õlale“.
Samas näib kristluse lähemal vaatlemisel, et seal ei nõuta sugugi valimatut kuuletumist valitsejatele ega tsementeerita rikaste kodanike puutumatut positsiooni. Ühiskondliku korra ja valitsejate austamist nõudvate tekstide kõrval tegutsevad pühakirjas jõuliselt ka radikaalsed prohvetid, kes käredas toonis tuletavad valitsejatele ja jõukatele meelde, et nad ühiskonnas vähem edukate eest hoolt kannaksid. Kõnelemata siis Jeesusest ja tema sõnadest rikkale noormehele: ”Kui tahad olla täiuslik, siis müü oma varandus ja anna vaestele..” (Mt 19:21).
Omamoodi ja ilmekas näide ajaloost, kus Piibli ohtlikkust tajuti, pärineb 1810. aastast, kui Eestimaa sinodi päevakorras oli küsimus, kas ei peaks Piibli levitamise asemel andma rahvale kätte vaid sobivaid kohti. Ärevust tekitanud kirjakoht oli 5 Mo 23:16-17. Seadus käskis jooksikud talupojad oma peremehe juurde tagasi saata, mõned piiblitargad talupojad võisid aga algallikast hoopis muud välja lugeda: „Orja, kes oma isanda juurest on põgenenud sinu juurde, ära loovuta tema isandale. Ta asugu sinu juurde, sinu keskele paika, mille ta valib, kus temale meeldib, ära tee temale liiga.“
Tulles tagasi „Don Camillo väikese maailma“ juurde, võib märgata, et ehkki don Camillo ja Peppone mitmed põhimõtted vastanduvad ja sageli nad ka füüsiliselt teineteisega arveid õiendavad, ei puudu nende vahel oluline ühisosa ja teineteisemõistmine. Võiks isegi öelda, et don Camillole on omane mõõdukas vasakpoolsus ja küllap võiks seda võimalust rohkem teadvustada ka Eesti usulis-poliitilisel maastikul.
Mulle tundub, et praegusel hetkel on usuga tihedamalt seotud inimestel paslik võimalus majandusliku edu prioriteetsuse kuulutamise asemel tõsta tähelepanu keskmesse ühiskonna kõige kaitsetumad ja püüda nende probleeme lahendada.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/toomas-jurgenstein-sudameusk-on-vasakul?id=39167711