Rail Baltic – otsustamise koht

Ma mäletan oma esimest pikemat rongisõitu Pärnust Tallinna ja tagasi. Võisin olla umbes neljane, rongi aeglane rappumine ja selle taktis aknalaual värisev limonaadipudel on selgesti meeles. Hilisematest rongisõitudest meenuvad pikad ja emotsionaalsed loksumised Siberi poole, eesmärgiks enamasti matka alguspunkti jõudmine (vana matkakaaslase Urmas E Liivi filmis „Must alpinist“ on rongielu ehk liigagi emotsionaalselt kujutatud). Samas olen kokkupuutunud ka ebaõnnestunud raudteede ehitusega, näiteks olen üle Kaspia sõitnud suure praamiga, mis algselt oli mõeldud rongide vedamiseks üle Obi, kuid Salehardist Igarkani minev raudtee ei hakanud mitte kunagi tööle.

Sissejuhatusest nähtub, et Rail Baltic (edasi RB) on mulle (usun ka, et paljudele teistele) esmalt emotsionaalne ning alles teises järjekorras ratsionaalne teema. Emotsioone tekitavad mälestused, harjumuspärase loodus - või majanduskeskkonna muutumine, inimlik uhkus - või kadedustunne jne. Samas emotsioonid tuhmuvad, ratsionaalsus on püsivam. Nii või teisiti, Riigikogu liikmetel hakkab õige pea kätte jõudma hetk, kus nad peavad otsustama, kas olla RB poolt, vastu või otsustamisest loobuda.

Kõigepealt lähtekohtadest. Esiteks seda, et kõige vähem on minusugust paadunud kõhklejat mõjunud kõnekoosolekud, jagatud raamatukesed ja arutelud, kus kõnelevad ühe poole esindajad ja väljendatakse seisukohta, et RB küsimuses on üheselt kõik selge. Kindlasti see nõnda ei ole, vaid tegelikkuses on suur hulk argumente, ohte, riske ja potentsiaale, mille põhjal otsustada, kumb pool kumma üles kaalub.

Teiseks, EPL kirjutas mõni aeg tagasi RB-st kui usu küsimusest. Vahel öeldakse, et usu küsimuste üle ei saa ratsionaalsete argumentidega vaielda. Teoloogina olen suuresti selle väite vastu, religiooni ajaloos on olnud väga viljakaid vaidlusi, lihtsalt need vaidlused on väga pikad ja kestavad vahel sajandeid. Sajandeid aega aga RB-ga ei ole. Nii nagu kolmainsuse küsimuses oli tark mingil hetkel otsus teha, nii on vist ka RB-ga.

Kolmandaks, küllap tuleb tunnistada, et on rühmi, olgu siis pooldajate või vastaste hulgas, kellega pole mõtet RB üle arutada. Kui tõeliseks eesmärgiks on poliitilised plusspunktid, kitsalt majanduslik kasu (näiteks täitematerjali müümine trassi muldkehaks), autofirmade eest seismine jne, siis pole enamasti tegemist vaidluse ja aruteluga, vaid pigem küsimusega, kuidas omi argumente löövamalt esitada. Küll aga ühendab suurt hulka pooldajaid-vastaseid põhimõte, et ei olda mustvalgelt RB poolt ega vastu, vaid pooldatakse kõige mõistlikumat ja optimaalsemalt raudteeühendust Euroopaga.

             

Alustaksin keskkonnast. Rongiliiklus (eriti elektriraudtee) on kahtlemata keskkonnasõbralikum kui autoliiklus. Kui palju aga selle liikumisviisini jõudmine keskkonda kahjustab on omaette teema. Kahtlemata lõhub RB trass seniseid loomade liikumisteid, muldkeha valmistegemiseks on vaja uusi karjääre (siin pole ma kindlasti ainult negatiivselt meelestatud, karjääridest saab ja on kujundatud suurepäraseid maastikke rikastavaid veekogusid) jne. Olen sõitnud ka Via Baltical, tunnetanud sealset autoliikluse tihedust ning näinud pea igal kilomeetril allaaetud loomi. Kui RBle rajada võimalikult palju ökodukte, tunneleid ja ülekäike, ei oleks asi traagiline.

Loomade hukkumisega seondub tegelikult ka inimestega juhtuvad avariid. Paaris kohas naeruvääristati EY tasuvusuuringus toodud inimelude säästmise argumenti (eks mullegi see inimelude rahasse arvutamine tundus imelik), kuid minu jaoks on eeldused 400 inimelu säilitamiseks väga tugev argument.

Järgnevalt kirjutaksin suuremeelsusest. On tõsi, et Lõuna-Eestis olen kohanud skeptilisemat suhtumist RB-sse kui sünnipaigas Pärnumaal. Olen peaaegu leppinud sellega, et RB-d üle Tartu (mis oleks olnud minu eelistatud suund) ei tule – tehtud otsuseid tagasi ei pööra ja lätlasi on peaaegu võimatu ümber veenda. Aga Lõuna-Eesti ja Tartuga peab selles projektis kindlasti arvestama. Hetkel ongi minu jaoks selgusetu, kas RB-le jõudmiseks peaksin sõitma Tallinna, Pärnusse või Riiga. Sõidusuuna poolest peaks Riiga sõitma, kuid lätlased pole vist eriti varmad Valgast edasi liini uuendama. Tartu-Tallinn rongiliini puhul on teada antud, et 160 kilomeetrine tunnikiirus jääb esialgu kättesaamatuks, esmalt on 135 saavutatav. Kokkuvõttes, lõunaeestlaselt nõuab RB pooldamine kahtlemata teatud suuremeelsust ja tunnet, et ka nendega arvestatakse.    

Kuipalju hakatakse RB-l kaupa vedama ja kas seda jätkub. Pole asjatundja, aga rekkate kolonnide sõitu olen Tallinn-Pärnu maanteel näinud küll (väidetavalt 1200-1300 ööpäevas), ka soomlaste huvi omi kaupu RB abil liigutada on olemas. Venemaa kaupadele ilmselt eriti panust teha ei saa.   

Kindlasti oleks kõige lihtsam RB suhtes seisukohta mitte võtta. Aga otsustamatus pole minu jaoks lahendus, olen omajagu Kierkegaardist mõjutud ja valikud on tema filosoofias olulised. Annan endale aru, et mu otsus ei pruugi paljudele meeldida. Paljude vanema põlvkonna inimeste jaoks jäi Mart Laar põllumajanduse lõhkujaks ja põhjalaskjaks, ehkki ta minu arvates tegi seda, mida ta pidi tegema ja ma pean temast lugu. RB ratifitseerimisel ma hääletamata ei jäta ning hetkel kaldun ma selle raudtee ehitust pooldama.