Nestor – kroonik, hereetik ja lihtsalt tark mees

Presidendikandidaatide vaateid ja tegusid analüüsides ei jaksa alati surmtõsine ja asjalik olla. Vahel võib vaatluse alla võtta ka mõne kergema teema - näiteks mõtiskleda presidendiks pürgija nime üle.   

Praegu tundub endastmõistetav, et eesnimede kõrval on inimesel ka põlvest-põlve edasiantav perekonnanimi, Euroopa riikidest meenub vaid Island, kus isiku teine nimi määratletakse isa või ema nime kaudu. Perekonnanimed said Eestimaa talurahvas pärast  kaheksandat hingerevisjoni 1835 aastal, Liivimaal oli see sündinud kümmekond aastat varem 1826. Perekonnanimi oli inimesele staatuse mõttes oluline, sest see sidus inimese oma esivanematega. Samas võis kord saadud perekonnanimi osutuda vastuvõtmatuks, näiteks 1930. aastate teisel poolel toimus massiline perekonnanimede eestindamine.

Nii mõnelgi inimese nimi langeb kokku ajaloos tuntud isiku või isikutega ning tahes-tahtmatult olen sellisel juhul tänast inimest oma nimekaimudega võrrelnud. Nimega Nestor seoses tulid mulle meelde kolm isikut, kellest kaks on ajaloolised, kolmas mütoloogiline.

 

Esiteks meenus Kiievi koobaskloostri munk XI-XII sajandil elanud kroonikakirjutaja Nestor. Oma ülevaadet ajaloost alustab Nestor suurest veeuputusest, tõenäoliselt kirjutab ta kroonikasse sisse ka Tartu linna näol natuke Eestit. Pisut ülekantud tähenduses võib vist öelda, et ka Eiki Nestori tegevust Riigikogus algas veeuputuse ajast, VII riigikogust aastast 1992. Parim kroonik on see, kes on kirjutatavat oma ihusilmaga näinud. Riigikogu esimehena ja liikmena või siis ministrina on Eiki Nestor näinud kõiki Riigikogu koosseise tänapäevani välja. Suulist pärimust neist aegadest on paljud Eiki kaasvõitlejad oma kõrvaga kuulnud.

Teiseks meenus IV-V sajandi hereetik Nestorius – no mitte päris Nestor. See Konstantinoopoli piiskop püüdis teatud küsimusi Kristuse loomusest vaadata pealiinist pisut erineva vaatenurga alt. Ehkki poleemika oli äge mõisteti ta vaated kirikukogul hukka. Ometi elasid tema seisukohad mitmetes usulistes rühmitustes ja kirikutes edasi. Mulle näib, et omamoodi hereetik on ka Riigikogu esimees, kes käib sõidab tööle ühistranspordiga, kuulab Frank Zappat, keerutab plaate ja postitab oma lemmikust vutivõistkonna toetuseks facebooki emotsionaalseid hüüdlauseid. 

Kolmandaks siirdus mõte antiikmütoloogiasse. Trooja sõjas nimetatakse tujutsevate mõõgakangelaste ja kuningate kõrval sageli tarka Nestorit. Ta püüab lepitada suurte egodega Achilleust ja Agamemnonit, mõistes, et sisemised tülid on sõjaväes kõige ohtlikumad. Ta on lahinguväljal vapper, kuid aitab ka haavatuid lahingumöllust eemale, kreeklastele kriitilises olukorras annab Patroklesele idee Achilleuse sõjarüü selga tõmmata ning mürmidoonide eesotsas lahingusse söösta. Ning mis oluline, oma vägedega ei jää ta Troojat rüüstama, vaid lahkub väärikalt kodumaale.

Mulle näib, et igas presidendikandidaadis elab ka tema ajaloolis-mütoloogiline pool. Sugugi paha poleks president, kes möödunud sündmusi mäletaks ja üles tähendaks, kes vajadusel või südame sunnil käituks pisut omamoodi ning kes isikliku kuulsuse asemel inimeste ja riikide vahele sildu ehitama ja haavatute eest hoolitsema.