Tootsi taskutest

Hea eesistuja, head kolleegid!

Kõigepealt möönan, et tänane eelnõu on natuke nukker. Koolis teevad rõõmu õppimine, koos avastamine, huvitegevus, üritused – vajadus kedagi läbi otsida või tema kappi vaadata teeb kurvaks.  

Lähen edasi sellega, et tsiteerida klassikut, seekord Oskar Lutsu „Kevadet“:

„Toots, mis Sa seal teed?“

„Ei midagi.“

„Kui inimene midagi ei tee, istub ta vagusi koha peal. Mis Sul seal põues on?“

„Ei midagi“

/../

„Mis Sa arvad, mis sinuga nüüd teen?“

Toots naeratab kurvalt ja vaatab nurga poole.

„Vale kõik. Nurka ma sind täna ei pane. Sa jääd täna hoopis ilma trahvita. Luba mulle, et sa täna enam ühtegi koerustükki ei tee, ja sinuga ei sünni midagi. Kas lubad?“

„Jah.“

„Väga hea. Siiski, et need asjakesed, mis Sul taskus on, sind kurjale teele ei ahvatleks, tule lao need siia, minu laua peale välja. Tule, tule!“

„Ma ei taha, teised näevad.“

„Ah soo. Noh, jäägu see ainult meie kahe teada, mis sinu taskutes peitub. Mine, lao asjad minu tuppa laua peale. /../“

Õpetaja Laur lahendab siin parimal viisil probleemi, mille lahendustele peaks kaasa aitama ka tänane eelnõu. Pangem tähele, esemed, mis võivad segada õppetööd ja olla ohtlikud, võtab kooliõpetaja hoiule, ta ei tee seda teiste õpilaste nähes, veelgi enam – tema autoriteet on nii suur, et Toots laob asjad üksinda olles kooliõpetaja lauale. Ja need ei olnud süütud asjad, tsiteerin edasi: 

„/../ et Visak läbi võtmeaugu kooliõpetaja tuppa vahtima kippus, missugused asjad nimelt Toots kooli ühes oli toonud. /../ Et olnud seal kaks või kolm indiaanlase raamatut, mitu kivi, paar viili, rauatükke, kaks või kolm nuga, üks raudora, kera niiti, üks kiri nõelu, üks puust uisk pika nööriga ja ikka palju muud veel.“ Loomulikult lisandus neile asjadele veel kutsikas, kes kooliõpetaja voodis magas.

Vaatan nüüd kinnitust otsides Ain Lutsepa poole, kas nimekiri Tootsi taskutest tõene sai. Mulle küll tundub, et filmiversioon võis raamatuversioonist pisiasjades ka erineda. Kuid konkreetsetest asjadest kõneldes, siis kolm nuga ja raudora on kindlasti asjad, mis võivad koolis ohtlikeks osutuda.

Kõneldes tänasest eelnõust, siis väga tõsiselt tuleb võtta seisukohta, et õpilaste esindusorganisatsioonid on tänase eelnõu vastu, tsiteerin:

„Eesti Õpilasesinduste Liit ei saa toetada selliste õiguste andmist, mille puhul tekib võimalus, et nende rakendumisel võib õpilase suhtes täiendavate mõjutusmeetmete kasutamisel sattuda küsimärgi alla õpilase eneseväärikuse tagamine.“​

Arvan, et olen õpetanud umbes 3000 õpilast ja nad võivad kinnitada, et nad võtavad õpilaste arvamust tõsiselt.  Olen seda meelt, et rääkimine aitab peaaegu alati ja sõnaga võib saavutada kümneid kordi rohkem kui jõuga. Siiski leidub argumente, miks ma ikkagi käesolevat eelnõud toetan. Laiemas plaanis lähtun siin pisut utilitarismi rajaja Jeremy Benthami mõttest, et otsuseid tehes tuleks silmas pidada, et need tooks kaasa võimalikult suure kasu võimalikult paljudele või siis väikese kahju võimalikult vähestele. 

Eelnõud toetavad ka õpetajate esindusorganisatsioonid.  Näiteks Eesti Õpetajate Liit kinnitab, et nad toetavad ennekõike usaldusele ülesehitatud koolikultuuri, kuid möönavad eelnõu vajadust: „Käesolev seaduse eelnõu näeb ette vajaduse korral reageerida kiirelt ning põhjendatult, millega saame põhimõtteliselt nõustuda.“ Omapoolse argumendina lisaksin, et tänasel päeval käivad tavakoolis paljud erivajadustega lapsed, tugispetsialiste ei ole koolides piisavalt ning õpetajad on ootamatult käituvate õpilastega ebakindlad. Tänase eelnõu heakskiitmine annaks neile natuke kindlust juurde.

Lõpetaksingi kujundlikult: tänase eelnõuga saame anda koolidele sahtlisse kindlustuspoliisi, samas loodame, et seda sealt kunagi välja võtma ei pea.