Vabadusest poliitikas

Ilmunud Õhtulehes:

https://www.ohtuleht.ee/905722/toomas-jurgenstein-miks-kardetakse-poliitikasse-tulemist?fbclid=IwAR2CYtEdk42tN1QK5cBOJxzbma64fKs_9k8auebd26P5D-k_rvElX6_Xr9E

Tänavune sügis on toonud hulgaliselt teateid erakondadega ühinejatest ja sealt kiiresti lahkujatest, ka Riigikogus on toimunud kohtade vahetusi. Nimetatud sündmuseid ja nende järelkajasid lugedes olen mõelnud vabaduse, vaba mõtte ja vaba väljenduse teemale poliitikas üldiselt. Sotsina kirjutan ma selle teema lahti eelkõige lähtudes isiklikest kogemustest omas erakonnas.

Tean oma tuttavate käest, et soovi poliitikas osaleda pärsib omajagu kartus kaotada vabadust st oma seisukohtade kujundamisel ja eelkõige väljaütlemisel peab arvestama koduerakonnaga. Kindlasti on selles kartuses omajagu tõtt, samas pole reaalsus kuigi traagiline. Lähtub ju iga inimese erakonna valik eelkõige vaadete sobivuselt ning oma isiklike seisukohtade kujundamist on vähemalt minu kogemuse kohaselt kaaslastega toimunud arutelud ja diskussioonid pigem rikastanud. Kokkuvõttes baseeruvad  kollektiivselt kujundatud seisukohad enamasti laiemal infol, on sügavamad, paremini põhjendatud ja läbivaieldud, lisaks on peaaegu alati võimalus eriarvamusele jääda.

Samas olen kohanud siiraid arvamusi nagu antaks erakonna poolt liikmetele seisukohad detailideni ette. Toon hiljutise näite, kuna ma ei ole inimene, kes suudab ajalimiidist kinni pidades kõnelda märksõnade abil, siis kirjutan oma Riigikogus peetavad kõned sõna-sõnalt valmis ja loen need puldis maha. Üks mu tuttav märkis, et tal on kahju, et pean puldist lugema erakonna poolt etteantud juttu. Hirm olukorra ees, et karm erakond paneb esindajatele sõnad suhu, on omajagu levinud.

Lihtsustava vahekokkuvõttena mainiksin, et erakonda kuulumine on alati kompromiss kahe vabaduse vahel. Üheltpoolt on selleks vabadus millestki, mida võimaldavad liikmetele erakonna üldised seisukohad ning mille tuumaks on liikmete poolt ühiseks tunnistatud väärtused. Vastavalt ühiskonna olukorrale rõhutatakse nendest parasjagu aktuaalsemaid väärtuseid, näiteks umbes kuu aega tagasi toimunud sotsiaaldemokraatide volikogul tõsteti väärtustest eraldi välja vabadused ja võimalused. Erakonna liikmeid vabastavad omaksvõetud alusväärtused alatistest nämmutamisest erakonna juurte üle, mis võivad üldisemaid teemasid armastava poliitiku igapäevasest elust ja probleemidest omajagu eemale viia.

Teiseks eksisteerib vabadus millekski, liikmete võimalus kujundada alusväärtustel baseeruvaid konkreetseid seisukohti ja tegevusi, mille abil püütakse teatud ühiskonna aspekte juhtida ja paremaks teha. Näiteks eelmises lõigus nimetatud sotside volikogul sõnastas Jevgeni Ossinovski vabaduste ja võimaluste olulisust tänases ühiskonnas juba täpsemalt: „Me seisame tingimusteta selle eest, et ka kõige vaesemast perest laps saaks õppida kõige paremas koolis. Ja me seisame tingimusteta selle eest, et ka kohtunik saaks mõelda oma peaga.“

Missugused on poliitikas väljendusvabaduse piirid? Üldiselt tundub, et kui erakonna liikme  seisukohad hakkavad lammutama tema enese poolt kord omaks võetud erakonna alusväärtuseid, siis läheb tema tee erakonnast lahku. Hästi ja piltlikult on sellist konflikti kujutanud kohtuniku käratamine tema ees žestikuleerivale temperamentsele kohtualusele: „Teie vabadus kätega vehkida lõpeb seal, kus algab minu nina!“ Erandina tahan siin välja tuua ühe poliitilise kavaluse, mitmetes erakondades on inimesi, kellele on lubatud või isegi soositud osadele põhiväärtustele vastanduda. Eesmärgiks häälte korjamine ka vastaspoolelt.       

Kui kujutada Eesti poliitikat piltlikult ringina, kus äärtes valitseb jäigem ja detailsem erakonna seisukohtade rõhutamine ning tsentris suurem vabadus liikmete oma mõtetele, siis vähemalt minu hinnangul on poliitikasse tulnud inimesed teinud endale tribüüni otsides alguses mõned pikad sammud tsentri suunas. Seal võib toimuda konflikt erakonnaga, kuid poliitik võib jõuda ka arusaamiseni, et tema ideede elluviimine nõuab kompromisse ja koostööd st tuleb teha samm tagasi. 

Mulle tundub, et sotside poolt kokku lepitud väärtused on üsna avatud ning isikliku vabaduse skaalal sammu tagasi tegev poliitik, satub esmalt just sotside hulka. Kahjuks on reaalses elus vabaduse piiride proovimise tulemuseks ka leppimine jäigemate piiridega, konflikt iseenda või oma erakonnaga või siis vähemalt ajutine pettumus poliitikas üldse.