Auväärt kuulajad, head õed ja vennad Kristuses!
Tänan südamest kutse eest mõtiskleda Reformatsiooni 500 aastapäeval siin
Viljandi Jaani kiriku võlvide all. See on mulle suur au ja vastutus.
Mõeldes reformatsiooni suurele juubelile ja
selle esimesele viljale, luterlusele, otsustasin esimesena hakata otsima
luterluse mõju iseenda ja lähedaste juurest. Nii alustangi perekondliku looga. Minu
vanavanaonu Anton Jürgenstein, oli kooliõpetaja, kirjamees, kriitik, Postimehe
toimetaja ja poliitikuna valitud Venemaa riigiduumasse. Anton kirjutas oma
mälestusteraamatus ühest kavalusest, mida ta noore mehena kasutas
sisseastumisel Valgas asunud ja kooliõpetajaid ettevalmistanud Jānis Cimze seminari:
«Ma tegin veel ajaloos hea viguri. Küsis mu
käest ajalooõpetaja: ma jutustagu temale Speyeri riigipäevast. Ehk ma ajaloos
küll hästi olin ette valmistanud, sest see asi mind huvitas, ei teadnud ma
Speyeri riigipäevast ometi silmapilgult muud, kui et «protestandi» nimi sealt
pärit on. /../ Sellepärast otsustasin ma kiiresti jutustama hakata Wormsi
riigipäevast ja Lutheruse esinemisest seal, mis igale karjapoisile tuttav.» Lisan
selgituseks, et vanavanaonu petumaigulise kavaluse taga oli ka soov näidata
eksamineerijatele oma ladusat saksa keelt.
Aga tagasi vanavanaonu öeldu juurde. Mulle jäi
tsiteeritud lõigust eriliselt meelde fraas, et Wormis riigipäeva lugu on «igale karjapoisile tuttav». Karjas käis sada
viiskümmend aastat tagasi enamik maapoisse ning me võime tänapäeval mõista seda
ütlust, et iga noore inimese teadmistepagasisse kuulus 19. sajandi teise poole
Eestis ka lugu Martin Lutherist Wormsi riigipäeva ees, kus ta ütles oma kuulsad
sõnad: «Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa!»
Tuleme tänapäeva. Kui esmapilgul võiks oletada,
et Wormsi riigipäev ja Martin Lutheri tolleaegse maailma vägevate vastu astunud
seisukoht ei mängi tänases Eesti elus mingitki rolli, kinnitab vähemalt minu
kogemus midagi muud.
Olen põhilise osa oma elust tegelenud koolis
noorte inimestega, vaid viimasel aastal rohkem täiskasvanutega ning ma võin
kinnitada, et ühed võimsamad ja mõjukamad usulised, ühiskondlikud või
kultuurilised seisukohad võetakse just Lutheri eeskujul öeldes – siin ma seisan
ja teisiti ma ei saa. Mulle tundub, et niisugustest rahva seisukohavõttudest on
kahel korral sündinud meie riiklik iseseisvus. Ning veel – eriti ülevaks teeb
niisugused väljaütlemised asjaolu, kui sarnaselt Martin Lutherile ei ole need
seisukohavõtud võetud jõupositsioonilt, vaid ütleja heidab siin enda ja
kaasmõtlejate saatuse kaalukausile. Olen endamisi mõelnud, et kuni meil jätkub
niisuguseid eksistentsiaalseid
väljaütlemisi, on Martin Lutheri vaim Eestimaal kohal.
Lähen nüüd perekondlikust pärimusest
üldisemaks. Kõik me teame, kui oluline on Eestis 1. september, kooliminek. Kodudes on see on pidulik valmistumine, kuhu
kuulub põhjalik riietuse, õppevahendite ja koolikoti ostmine, kodune ettevalmistus kooliks jne. Arhiivinduse
professor ja poliitik Aadu Must ei väsi kunagi rõhutamast, et eestlased on
hariduse usku. Vahepalana toon näite, et 1. septembri tähtsus ja pühadus on nii
suured, et vähemalt seni pole tõsiselt võetud paari küllaltki mõistlikku
ettepanekut nihutada kooli algus 20. augusti kanti ning vastavalt pikendada
sügisest, talvist või kevadist vaheaega.
Selline hariduse tähtsustamine väga luterlik. Tahaks
siin rõhutada veel Martin Lutheri mõtet, et koolis ei peaks tegelema ainult
kasulike asjade õppimisega. Tsiteerin siin tänase Eesti mõtteloo üht
arvestatavat isiksust, õppejõudu ja mõtlejat Marju Lepajõed:
„Koolihariduse
küsimused ei ole Eestis lihtsalt praktiliste lahenduste otsimised, vaid on
seotud millegi kõrgemaga, mistõttu nendega tegeldakse lõputult ja kirglikult —
see on hingeõndsuse küsimus. Raske oleks näha selle hoiaku juuri mujal kui
Lutheri hariduskäsituses: see rõhutab lisaks suutlikkusele lugeda Piiblit, et
on vaja laiemat üldharidust, mis ei oleks suunatud kasule, vaid vaimsele
avanemisele, üldise intelligentsi tõstmisele, hinge harimisele. Inimesed peavad
saama õppida, sõltumata soost, seisusest, rahalistest võimalustest.
Kooliõpetaja on Lutherile hingekarjase kõrval kõige olulisem Jumala kaastööline
maa peal.“
Hariduse tähtsusega võime veel edasi minna.
Näiteks võime mõelda asjaolule, et reformatsioon sai alguse ülikoolist ja et
vastava mõtteviisi tekkimisel oli oluline osa Piibli teaduslikul uurimisel. Kas
ei võiksid need olla reformatoorse mõtte edasikandjad ka täna? Siin võib mõelda
vaimulik Toomas Pauli monumentaalsele ligi 900 leheküljelisele „Eesti
piiblitõlke ajaloole“ ja selle mõjule. Ometi mulle tundub, et ülikoolide ja piibliuuringute
osas reformatoorse mõtte kandmisel on täna rohkem väljakutseid ja küsimusi kui
vastuseid.
Järgnevalt võtaksin vaatluse alla ehk ühe
luterlikult kahetise teema: individualismi ja kogukonna vahekorra küsimuse.
Mulle näib, et seoses luterliku arusaamaga, et viimatiselt seisab inimene oma
individuaalse usuga Jumala ees üksi, on teenimatult tahaplaanile jäänud kogukonna
roll. Aga see on luterluses täiesti olemas.
Toon siin näite Martin Lutheri enda
kirjast. Nimelt säilitatakse Eesti
ajalooarhiivi EELK Jaani koguduse fondis üht Martin Lutheri kirja 6.
veebruarist 1540. aastast, adresseeritud Georgius Scarnbrusele. Viimasest
isikust pole eriti midagi teada, kuid Martin Luther nimetab teda auväärseks
meheks ja kõige kallimaks vennaks. Scarnbrusel tundub olevat mingi
probleem, milles Martin Luther näeb kuradi sepitsust ja usuisa on andnud
Scarnbrusele mitmeid soovitusi, kuidas käituda.
Loen
nüüd Martin Lutheri kirja:
Teiseks kanna hoolt selle eest, et sinu eest paluksid ka
kirik ja vennad, et nende abiga sinu ebakindlus väheneks. Kolmandaks väldi
kõigest väest ka võõraid asju, muidugi ära ole kunagi üksi. Sest see kiusatus
ei talu üksindust ja ihkab siiski olla üksinduses. Aga suhtle teistega, räägi,
loe koos nendega evangeeliumi, psalme. Kui tahad kuradit võita, tuleb vaeva
näha, nende juurest, kes käed rüpes raskusi väldivad, ta ise ei lahku.
Head kuulajad, nagu näete joonistub olulise
soovitusena Martin Lutheri kirjas välja lõik, kus usuisa soovitab suhelda
teistega ning mitte jääda oma probleemiga üksi. Samas koosneb luterlik
kogukond iseseisvatest mõtlejatest, keda
liidab eelkõige pürgimine ühise idee poole.
Kogukonna rõhutamine tähendab, et inimesed
tulevad aeg-ajalt kokku, kuid mida kokku tulles teevad. Toon vahepalaks pisut
anekdootliku ent tõestisündinud loo. Mul
Peterburis üks kauge sugulane, kelle nimi on Fedja ja kes on vaimustuses Eesti
laulupidudest. Eestis pole ta kunagi käinud, kuid meie maast on tal
idealiseeritud ja pisut naiivne ettekujutus. Ta on veendunud, et kui Eestis on
midagi tähtsat otsustada, siis tullakse kokku, kaalutakse kõik head-halvad
pooled läbi ning siis tehakse üksmeelne otsus. Ning kui otsus on tehtud,
hakatakse laulma ja rahvatantse tantsima. Olen küll Fedjale paar korda
maininud, et, tegelikkus ei ole nii romantiline, ta pole eriti kuulanud.
Fakt on, et muusika oli Martin Lutheril oli
teoloogiast ainult pisut tagapool. Seda võib selgesti tunnetades kui mõnda Lutheri
koraali lauldes, näiteks „Üks kindel linn ja varjupaik“, mis pisut aega tagasi
siin kirikus kõlas.
Muusikal
ja usul on Eestis üks esmapilgul kummaline seos. Kui Eesti kultuuriinimestest
on mitmed kirjanikud, näitlejad ja kunstnikud olnud religiooni suhtes aeg-ajalt
rohkem või vähem kriitilised, siis muusikud on kirikuga palju suuremas
harmoonias elanud.
Võib-olla
on põhjus selles, et nii usu kui muusika suurimaid asju on raske sõnades
väljendada. Igatahes on ka meie tuntuim helilooja Arvo Pärt, kelle nime kandva
keskuse uus hoone mõni aeg tagasi nurgakivi sai, tuntud eelkõige vaimuliku
heliloojana. Ning loomulikult on selle luterliku laulu tähtsustamise tipuks
meie laulu – ja tantsupeod ja ükski märk ei näita selle traditsiooni kustumist.
Hakkan
on mõtteid reformatsioonist kokku võtma.
Tahaksin veel välja tuua reformatsiooniprotsessiga vallandunud julguse
vaadelda iseenda tumedamat poolt. Mõtiskledes eesti keeles ilmunud Martin
Lutheri teoste üle rõhutab süstemaatilise teoloogia professor Anne Kull Lutheri
oskust näha seda mitmekesisust: «Lutheri ristiteoloogia on teoloogia
vastupidise kaudu: inimesele ei too midagi head see, kui ta tunneb Jumala
hiilgust ja vägevust, aga ei tunne Jumalat, kes ilmutab end ristil ja
kannatuses. Auhiilguse
teoloog otsib seda, mis on samane sellega, mida inimene juba oskab ihata ja
hinnata (au, kuulsus, võim, raha jne), ristiteoloog – kui taas kasutada veidi
tänapäevasemat sõnastust – otsib erinevust, näeb samasuse petlikkust, märkab
pragusid monoliidis, ei ehmu irooniast ega paradoksidest. Seetõttu nimetab
ristiteoloog asju õigete nimedega.»
Head vennad ja õed! Reformatsiooni juubelil
kutsun üles otsima iseendas killukest Martin Lutherit, kelles kehastus julgus
ja otsustavus, alatine hariduspüüe ja muusika, sügavalt individuaalne püüe
Jumala sügavama mõistmise poole ja selle kogukondlik jagamine ning pisiasjade
märkamine, näiteks 3. mail 1531 Tallinna Raele saadetud kirjas ei unusta Martin
Luther tänada ka talle saadetud nugise naha eest. Aamen.
Viljandi Jaani kirikus, 30. oktoobril 2017
No comments:
Post a Comment