Teen oma viimase valimistega seotud blogipostituse.
Kasutan suuresti allikana oma 7.juunil 2016 Postimehes ilmunud „Hea poliitiline
kultuur tähendab ka valmisolekut eneseohverduseks“, https://arvamus.postimees.ee/3723717/toomas-jurgenstein-hea-poliitiline-kultuur-tahendab-ka-valmisolekut-eneseohverduseks
Annan siis veelkord teada, et valimise korral ma Tartu
volikokku ei tule, seega kandideerin oma koduerakonna sotsiaaldemokraatide toetuseks.
Mul läheb asjadesse sisseelamiseks ja nende mõistmiseks üsna pikalt aega, seega
ma kahes valitavas kogus kvaliteetselt töötada ei suudaks. Samas pole ma kahe
tooli seaduse osas nii skeptiline kui varem, hiljutisel visiidil Soome
kohtusime sealse parlamendi kultuurikomisjoni liikmetega. Selgus, et umbes
pooled Soome parlamendi liikmed on ka kohalike omavalitsuste volikogude liikmed
ning mulle tundus, et seal need asjad toimisid.
Olen oma eelnevates postitustest nimetanud, miks mulle
sotside nimekiri meeldib. Mulle tundub, et meil on head juhikandidaadid nagu
Jarno Laur, nimekirjas on kogukonna asju tähtsustavad inimesed nagu Gea
Kangilaski, Lemmit Kaplinski ja Siim Vatalin, noored ja mitmete ideedega haridusinimesed
nagu Ott Maidre, Karl Pütsepp ja Mariann Rikka, Tartu probleeme ja arenguvõimalusi
ülipõhjalikult tundvad Tõnu Ints ja Kadri Leetma jne. Ühesõnaga, kes on mõelnud
mulle hääle anda, siis soovitan valida kedagi SDE nimekirjast, kui ei leia, eks
tegelikult ka mulle antud hääl kandub edasi mõnele neist kandidaatidest. Ja
loomulikult, väärikaid ja häid kandidaate on kõikides nimekirjades.
Seoses valimistega on mulle sageli öeldud, et
hääletatakse inimest, mitte erakonda. Ja inimese puhul tahaksin ühe asja veel
välja tuua. Olen nii mõneski viimase aja artiklites sidunud oma väiteid esivanemate
kaudu Eestiga seotud Hermann Hesse teostega, põhiliselt tema «Klaaspärlimänguga»,
kuid vahel ka mõne teise teosega. Muideks, käisin arvamusfestivali ajal ka
Hessede ja Paide seost tutvustaval ringil – väga huvitav oli.
Hesse «Klaaspärlimänguga» lõpus on kolm
fantaasiarikast elulugu. Esimene neist jutustab matriarhaalsest kogukonnast ja
seal tegutsevast Sulase nime kandvast vihmategijast – šamaanist või targast,
kelle ülesandeks oli määrata külvipäevi ning püüda ohverduste ja loitsudega ära
hoida põuda või üleujutusi. Jutustuse lõpus peab vihmategija põua lõpetamiseks
iseenda ohvriks tooma, tema tööd jätkab ta poeg.
Justkui möödaminnes räägitakse ka vihmategija
äpardunud õpilasest Marost. Maro on andekas ja tark ning omandab kiirelt kõik,
mida saab pühendumuseta õppida. Samas on ta omakasupüüdlik ja edev ning
vihmategija loobub Maro õpetamisest. Sellest hoolimata saab Maro külas
populaarseks naljahambaks, trummarite kooris peatrummariks, kuid ka
intrigandiks ja susijaks. Kui vana vihmategija ennast põua lõpetamiseks ohvriks
pakub, peaks Maro ta kirvelöögiga tapma, kuid ei suuda seda teha. Vihmategija
vana tuttav viib selle toimingu läbi, ilm muutub ning küla saab eluga jälle
edasi minna.
Mulle näib, et vihmategija ja Maro lugu peegeldab
Eesti poliitilist maastikku päris hästi. Tõstaksin esmalt esile igapäevast
rutiinset tööd, mida vihmategija kombel tuleb teha. Sarnaselt vihmategija tööga
mõjutavad ka poliitilised otsused keskkonda vaid osaliselt, nii ühiskonnas kui
ka looduses kulgevad protsessid pole kunagi üheselt ennustatavad. Ning
kindlasti iseloomustab head poliitilist kogukonda ja üksikisikut valmisolek
ennast kas täielikult või osaliselt ohverdada, olgu panuseks vähemuste kaitse,
inimväärne elu või hariduslikud võimalused. Nii mõnelgi juhul tuleb põhimõtete
ja sisemise väärikuse säilitamiseks ohverdada reiting.
Samamoodi
Maroga võib populaarsust saavutada ka erilise pühendumuseta ja rutiinse tööta. Hinnang
Maro kohta ongi kokkuvõtvalt karm: «Soodustada õpilast, kes suudab küll
hiilata, mitte aga teenida, tähendab tegelikult teenimise kahjustamist, vaimu
reetmist.»
Soovitan
valimistel valida vihmategijaid ja vältida Marosid, ma usun, et seda tüüpi
kandidaadid, olgu vanad või noored, on intuitiivselt äratuntavad.
No comments:
Post a Comment