Jumala saadetud päästekopter

Ilmunud Õhtulehes: http://www.ohtuleht.ee/832894/toomas-jurgenstein-jumala-saadetud-paastekopter

Ma tõenäoliselt ei liialda, kui kirikuõpetaja Annika Laatsi sõnavõtt kooseluseaduse kaitseks saates „Suud puhtaks“ pakub veel pikalt kõne-  ja mõtteainet ning tõstatab olulisi küsimusi, seda nii luterliku kiriku, kirikute kui ka ühiskonna jaoks laiemalt.

Aeg arutada

Mul pole kusagilt võtta asjakohast statistikat, kuid usun kogemusele toetudes, et päris arvestatav osa eesti kristlastest pooldab homoseksuaalide kooselu seadustamist või on selles küsimuses kõhkleval seisukohal. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (edasi EELK) ja Eesti Kirikute Nõukogu (edasi EKN) on küll vastu võtnud homoseksuaalset kooselu taunivad avaldused, kuid näiteks luterlasena on mulle kõrgeimaks autoriteediks piibel. Esmasel piibli lugemisel võib tõesti tekkida arusaam, et homoseksuaalsed suhted  mõistetakse seal üheselt hukka. Ometi on välja toodud ka teistsuguseid piibliseletusi, eesti keeles on soliidseim neist teoloogide Jaan Lahe ja Urmas Nõmmiku artikkel „Homoseksuaalsus piiblis” (Usuteaduslik Ajakiri nr 1, 2011). Nimetatud artiklis järeldatakse, et homoseksuaalseid suhteid piibli alusel hukka mõista ei saa. Tähelepanuväärne on veel asjaolu, et hoolimata sellest, et artikli ilmumisest on möödas aastaid, pole sellele ilmunud ühtki samal tasemel vastuartiklit.   

Mulle tundubki, et esimese asjana vajaks nii EELK kui ka EKN homoseksuaalsuse teema põhjalikku teoloogilist läbitöötamist. Näiteks on seda vajadust kinnitanud ka Tartu ülikooli usuteaduskonna juhataja Urmas Nõmmik. Lisaks on kiriku seisukohtade uuesti läbimõtestamises ja kriitilises analüüsis midagi väga luterlikku. Samas on teoloogilised arutelud sageli pikad, võivad kesta aastaid ning mul oleks kahju, kui kogu asi sellega piirduks, nimetatud sündmuses ja selle vastukajades on potentsiaali enamaks.

Rõhutute eest seismine

Järgnevalt vaatleksin lähemalt Annika Laatsi sõnumi mõjukuse põhjuseid ja kiriku rolli rõhutute eest seismisel. Tean hästi, et paralleelid erinevate ajastute ja kultuuridega on sageli petlikud, kuid alustaksin siiski ühe pisut rohkem kui kuuekümne aasta taguse sündmuse ümberjutustusega.

See juhtus Ameerika Ühendriikides Montgomery-s, kus bussides olid esimesed kohad reserveeritud valgetele, tagumised mustadele ja värvilistele. Keskmistel istmetele tohtisid istuda kõik, kuid kui kohti tuli puudu tuli, pidid mustad loomulikult oma istekohad loovutama. Aastal 1955 keeldus mustanahaline sügavalt usklik õmblejanna Rosa Parks oma kohta loovutamast. Ta laskis end leebelt ja rahulikult vahistada.

Edasine lugu on kodanikuõiguste arengu klassika: kohtuistung Rosa Parksi üle ja kümme dollarit trahvi, busside boikoteerimine mustanahaliste poolt, ülemkohtu otsus kuulutada vahetegemine bussides ebaseaduslikuks ning emotsionaalse tipuna vaimulik Martin Luther Kingi rasside võrdsust kuulutav kõne «Mul on üks unistus».

Mõeldes kirjeldatud loole tabasin end esmalt küsimas, miks ikkagi jõudis Eestis usklike ringidest väljapoole lihtsa vaimuliku, mitte kirikuhierarhia tipus olevate inimeste sõnum? Vähemalt minule kangastub siin tugev paralleel bussis istuva uskliku naisega, kes ütleb armastusväärselt, ent kindlalt kedagi teisejärguliseks suruda püüdvale ülekohtule „ei“.  Mingite tunnuste põhjal arvatakse teisejärgulisteks inimesi ka täna ja nende olukorra parandamisele oleks vaja mõelda.

Teiseks said väga paljud kirikuga lõtvu või olematuid suhteid omavad inimesed Annika Laatsi sõnavõttu kuulates osa sellest, kui võimas on armastusest ja hoolivusest kantud usuline sõnum. Tahan siin rõhutada nii kirglikkust, mida ei usus ega ka näiteks poliitikas tohi jätta äärmustele ja teiseks ka sõnumi taga kumavat usulist siirust ja südamevalu. Mulle näib, et loetletud omaduste järele januneb ka sekulaarne ühiskond.  

Kiriku valikud

Montgomery juhtumil osales rõhutute eest seismisel aktiivselt ka kirik. Räägin nüüd natuke EELK-st ja mulle näib, et tegemist on omamoodi lakmustestiga, kus kiriku positsioonivalikust sõltub vähemalt osaliselt kiriku laiema mõju kestvus. Kasutan küll veidi vananenud andmeid, kuid  mäletatavasti luges 2000. aasta rahvaloenduse põhjal end luterlaseks 152 237 inimest, 2011 oli see arv 108 513. TÜ emeriitprofessor Ene-Margit Tiit väidab: „Seega ei ole luterlaste osas toimunud kahe rahvaloenduse vahel muid muutusi, välja arvatud vanema põlvkonna lahkumine ja noorema põlvkonna seas usklike väga nõrk pealekasv.“ See on väga tõsine sõnum luterlikku kirikut armastavatele inimestele.

Rahvaloenduse andmeid tõlgendades võib öelda, et pigem konservatiivsetest hoiakutest lähtuv EELK on kaotanud umbes 30% oma toetajatest. Seda on tunduvalt rohkem, kui võrrelda mitmekesisemate skandinaavia luterlike kirikutega, kus on konservatismi kõrval alati olemas ka avatud ja uudsust otsiv lähenemine. Nemad on oma liikmeskonna tunduvalt stabiilsemalt säilitanud. Kuuluvus kirikutesse seal küll väheneb, kui näiteks Soome luterlikku kirikusse kuulub endiselt üle 70% rahvastikust.

Kahjuks pean möönma, et ka väljastpoolt tulnud tarkade inimeste hinnangud ei ole julgustavad. Kirjanik Mihkel Mutt nimetab kirikut maaslamajaks: „Lõpuks oleksin õnnelik, kui mõned mu kirjanikest-kunstnikest sõbrad, kes rõõmsalt ristiusukirikut mõnitavad, tuleksid välja oma mugavusstsoonist. Selle asemel et maaslamajat togida, võiksid nad pöörduda näoga selle poole, mis praegu tegelikult meie maailma keskaegsust hõngab.“ (Sallimatust ei tohi sallida, Postimees 27.09.2017). Ka Tõnu Õnnepalu on kriitiline: „Luterlikul kirikul pole siin maal enam vaimset võimu. Ta küll üritab veel kangelaslikult täita rahva- või vähemalt rahvuskiriku rolli, aga kahjuks on ta ise sisemiselt täiesti lõhestunud./../ Miskipärast peetakse Eestis auasjaks kritiseerida Põhjamaade luterlikke kirikuid, kus on sätestatud lausa samasooliste laulatused. Aga Põhjamaade luterlikud kirikud on siiski veel rahvakirikud, neil on ühiskonnas mingi mõju ja nad käivad, nagu rahvakirikud alati on käinud, kaasas ühiskonna muutustega, vaimse arenguga.“ (Vundamentalismist, Edmund Burke-i Selts 18.09.2017). Ma arvan, et tsiteeritud hoiatavaid seisukohti ei saa üldistada, kuid kindlasti tuleks neid tõsiselt võtta.

Päästekopter

Tuntud usuline anekdoot räägib uppujast, kes on kindel, et Jumal ta päästab. Ta saadab minema lähedale juhtuva kalapaadi: „Jumal päästab mu!“ Tuleb suurem laev, mees ei lähe pardale, kuna on kindel Jumala sekkumises. Tuleb päästekopter, mees saadab ka selle tühjalt minema. Siis ta upub. Taevas nõuab mees Jumalalt aru: „Miks Sa mind ei päästnud?“ ning Jumala vastus rabab meest: „Ma saatsin sulle paadi, siis laeva ja viimaks kopteri, aga Sa ei võtnud minu pakutut vastu.“

Ma arvan, et Annika Laatsi sõnavõtt on omamoodi päästekopteriks kirikule. Võimalik on visatud köieotsast kinni haarata, võib aga ka Jumala otsest sekkumist ootama jääda.