Peame veel kümme päeva vastu

Tunnistan, et lähenevate kohalike valimiste eel olen domineeriva mentaalse fooniga üldiselt rahul. Vastandumised on enamasti konkreetsetes küsimustes ja maailmavaadetes, poliittehnoloogiad globaalse konflikti loomiseks on läbi hammustatud ja ei tööta. Ühesõnaga, kellelgi kandideerijatest pole õnnestunud luua nii suurt konflikti, mis paneks suurt osa valijaid must-valgelt poolt valima. Tänu kõikehõlmava konflikti puudumisele saavad palju paremini ilmsiks väiksemad probleemid, samuti ei sumbu päriselt asjalik ning dialoogi otsiv jutt. See on eelnevate valimistega oluline edasiminek.

Missuguseid globaalseks mängitud konflikte ma mäletan? Enne poliitikaga aktiivsemalt tegelemist oli üheks selliseks selliseks otsustamise punktiks astmeline tulumaks. Tundus justnagu elu-surma küsimus, kas oled vastu või poolt. Ning valikuid oli kaks, keskerakond ja reformierakond.

Tegelikkuses on palju suuremad konfliktid ületatavad. Olen ikka meenutanud Clive S. Lewise  kirjutatut, oma selges ja rõõmsas raamatus «Lihtsalt kristlus», seal räägib ta leppimisest teispoolsuses: «Olen sageli mõelnud, mis siis oleks saanud, kui me Esimeses maailmasõjas mõne noore sakslasega teineteist vastastikku tapnud oleksime ja siis pärast surma kohtunud. Ma ei suuda uskuda, et kumbki meist oleks pahandanud või isegi imestanud. Ma arvan, et me oleksime selle kõige üle naernud.»

Kaks suureks mängitud konflikti, mida olen ise tunnetanud, on eestikeelse – venekeelse hariduse vahekord, samuti suhtumine kooseluseadusesse. Räägin pisut mõlemast.

Mäletan, kuidas eelmistel riigikogu valimistel tõstatus vene gümnaasiumi õppekeele  (60-40) teema, üritasin sellest ka kirjutada: http://toomasjyrgenstein.blogspot.com.ee/2015/02/venekeelsest-haridusest.html  , kuid välja mängiti see ikkagi valikuna: oled eestimeelsetega või venemeelsetega. Saabuvate valimiste puhul on seda taas üritatud, kuid mitte enam nii suure eduga. Miks ma üldisest eestikeelsest haridusest kõneldes praegu kõhklen on asjaolu, et minu meelest on kampaania käigus räägitud ainult ühest poolest. Mulle näib, et siin on vähe teavitatud hoopis eesti õpetajaid ja lapsevanemaid. Nimelt on jäetud mulje, et kusagil koolis X hakkavad Niina, Vasja, Mihhail ja Ljuba õppima eesti keeles. Tegelikkuses tähendaks selline reform aga asjaolu, et Niina, Mihhail, Vasja ja Ljuba tuleksid elukohajärgsesse kooli, segamini eesti laste Liina, Mihkli, Vallo ja Leeloga, Tallinnas oleks vene lapsi kohati pooled. Ning õpetaja peaks esimest klassi alustama nii, et kõik lapsed ei pruugi tema pidulikust tervitusest aru saada. Kas õpetajad ja lastevanemad on selleks valmis? Ühesõnaga, ma ei eita, et üldine eestikeelne haridus võiks olla siht, kuid praegu räägiksin pigem eesti keel õppe tõhustamisest ja keelekümbluse viimisest üha enamatesse lasteaedadesse.

Teiseks kooseluseadus. Selle hääletust poleks enne valimisi tõesti vaja olnud. Olen sellest kirjutanud üht ja teistpidi (vahekokkuvõte: http://toomasjyrgenstein.blogspot.com.ee/2015/01/kokkuvote-kooseluseadusest.html), nipet-näpet veel ka hiljem. Üks mõte asjast rääkida tuli mul siiski veel. Nimelt on meie rikas eesti keel ühes punktis vaene, meil on üks sõna „armastame“, mida me võime kasutada nii hapukapsasupi,  korvpalli, teiste inimeste kui ka Jumala kohta. Uue Testamendi kreeka keeles väljendavad samu hoiakuid põhiliselt kolm sõna: eros ehk meeleline ja füüsiline armastus, filia ehk intellektuaalne armastus näiteks sõbra vastu ning agape ehk vaimne armastus eelkõige Jumalate vastu. On omamoodi huvitav, et kõige järjekindlamalt kooseluseaduse kaotamist nõudva parlamendifraktsiooni poliitiline nõunik on kirjutanud pikki arutlusi homosuhetest, anaalseksist jne, jäädes valdavalt  erose keskseks. Kooseluseadus on püüe tunnustada homoseksuaalses suhtes ka filia-t ja agape-t.

Kirjutasin ühes oma hiljutises loos (tõin näitena preester don Camillo ja kommunistist külavanema Peppone), et kirglikku poliitikategemist ei tohiks jätta ainult äärmustele, vaid see on vajalik ka keskteel. Oleks vahva, kui suudaksime kirglikult veel kümme päeva vastu pidada ja hoida globaalseks mängitud konfliktid nendest valimistest eemal.

Lõpetuseks tahan veel kinnitada, et käesolevatel valimistel ma kandideerin erakonna toetuseks. Oma toetajatel palun esmalt mõelda Tartu sotsiaaldemokraatide kandidaatidele, kui kedagi ei leia, siis alles hääletage minu poolt.