Minu vabandused roheliste ees

Täna toimus riigikogu konverentsisaalis arutelu „Mets kui loodusvara ja ühine vastutus“. Osalesin konverentsi esimesel poolel, siis tulid omad koosolekud, lõppu vaatasin ülekandena. Kuna mu esimene haridus on bioloogia, siis teemad olid mulle tuttavad ja huvitavad. Aga siiski tunnen, et päriselt rohelise maailmavaate esindaja ma enam ei ole, püüan ka seletada miks.

Ma tean, et see kõlab triviaalselt, kuid esmalt tahaksin, et eesti inimesed saaksid jõukamaks. Möönan ka seda, et kunagine loosung, viime Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka, on rikkusest rääkimisele pisut pärssivalt mõjunud. Ometi pean tunnistama, et nii õpetajana töötades kui viimase aasta poliitikuna, olen inimeste rikkuse kasvatamise olulisust üha sagedamini tunnetanud.   

Kirjutasin valimiseelsesse ajalehte „Sotsiaaldemokraat“ loo „Õpetaja väärtus ja väärikus“, kus vaatlesin õpetajate palgatõusu, tsiteerin seda pisut:

„Üheksakümnendate alguses algasid paljude eestimaalaste jaoks esimesed reisid Euroopasse. Õpetajatele olid need sageli seotud mõne sõpruskooli külastamise, erialase koolituse või pedagoogilise konverentsiga. Nii mõnelgi korral oli pärast ametliku programmi lõppu suur tahtmine istuda välismaise kolleegiga välikohvikusse, tellida kohvi ja saiakese või klaasi veini ning vahetada kogemusi. Majanduslikult polnud see enamasti võimalik, sest nappi taskuraha sai hoitud olulisemateks asjadeks. Ometi püsib minus sellest ajast kindel veendumus, et pedagoogi ametile vältimatu idealismi kõrval peaks õpetajaks olemist toetama ka tema väärikust hoidev palk.

Aastad on läinud, kuid küsimus õpetaja palgast on aktuaalne ka täna. Tõsi, kolleegiga välikohvikus istumist võib õpetaja üldjuhul endale lubada. Tänane päev nõuab õpetajalt aga enam. Piltlikult öeldes tuleneb õpilastelt ja vanematelt ootus, et oma õppeainet suudavad kõige paremini selgitada kunstiõpetajad, kes on oma silmaga vaadelnud mitmeid Vincent van Goghi maale, majandusõpetajad, kes on tajunud Silicon Valley toimimist, geograafiaõpetajad, kes on roninud Kilimanjaro tippu, füüsikaõpetajad, kellele on näidatud Suure Tuumaosakeste Põrguti abil tehtud teadustööd jne. Küllap kasvab kokkupuudetest inspireerivate õpetajaisiksustega, kes on lähedalt näinud oma eriala „kuumi paiku“, ka noorte soov õpetajaks saada /../

Samas on juba pikka aega olnud vajadus pisut kiirema palgahüppe järele. Olen ise kogenud, et perekonnas, kus kaks vanemat on õpetajad ja kus kasvab kolm koolis käivat last, pole raha kõrvalepanek kerge. Karm reaalsus on, et võib küll koguda talvel raha suvise perereisi tarvis, kuid auto või mõne kodumasina katkiminek võib plaanitud puhkuseks mõeldud eelarve põhjalikult uppi lüüa.“

Eelnev jutt seletab pisut, miks ma inimest pisut loodusest välja tõstan (loomulikult mitte bioloogilises mõttes) ning inimeste heaolu  ja loodust kasutava (ja tõenäoliselt ka kahjustava) majandustegevuse vahel kompromisse otsin. Mida see konkreetselt tähendab? Toon näiteks Emajõe äärde plaanitava tselluloositehase, mille puhul ma „ei“ ütlemisega ei kiirusta (minu jah või ei tähendab siin muidugi üsna vähe). Jah keskkonnaohud on olemas ning kui nende pöördumatus kinnitust leiab, olen muidugi vastu. Aga tehas toob kaasa ka töökohad, mehed ei pruugi enam Soomes tööl käia, perekonnad saaksid rohkem koos olla, ehk jääks mõni lahutus olemata jne. Tõsi, kavandatavas mahus ma oleksin väga ettevaatlik, kuid väiksemas mahus saab ju ka tehasele mõelda. Miljonite tihumeetrite töötlemata puidu väljavedamine ei ole ka mõistlik. 

Maksumuudatused ja enamikus sektorites toimuvad palgatõusud toovad järgmisest aastast inimestele lisaraha.  Annan aru, et selline inimeste jõukusele keskendumine on ohtlik mäng: nii nagu taadi püütud kuldkalakese loos on soovid alati suuremad kui võimalused. Seepärast ei oska rohelistele muud soovida, kui edu ning tehke poliitikat, rohelisi on parlamendis vaja. Me leiame üsna paljudes asjades ühise keele, mõneski asjas suudavad mu fraktsioonikaaslased Rainer Vakra ja Barbi Pilvre rohelist maailmavaadet hästi esindada, kuid ise tunnen, et jään kusagile poolele teele. Tahaks siin Mauruse moodi tõdeda, et kui oleksin noorem, tuleksin kaasa, kuid praegu annan vaid viis vene rubla.