Vihmategija ja Maro

Artikkel on ilmunud Postimehes: http://arvamus.postimees.ee/3723717/toomas-jurgenstein-hea-poliitiline-kultuur-tahendab-ka-valmisolekut-eneseohverduseks

Selle artikli ja artikli kommentaaride kirjutamise ajal ma tõesti ei teadnud, et Mihkel Raud loobub oma riigikogu kohast ja kuna mina olen asendusliige, pean ma otsuse langetama, kas lähen riigikokku. Aga tavaliselt olen oma artiklid ka blogisse tõstnud ja teen seda ka seekord. Vabandan, et parlamendi asjus ei kommenteeri,  kuid riigikogu uudis on veel liiga värske ja ootamatu, et seda mõtestada.

  

Alguseks niipalju, et mõtlesin seekord kirjutada poliitikast natuke kujundlikumalt. Lisaks jätsin blogipostituses artiklile esialgse otseselt Hesse Klaaspärlimängust tuleneva pealkirja. See raamat on mind nooruses väga mõjutanud, ka oli Klaaspärlimäng mul nõukogude sõjaväes kaasas. Lisaks leidsin vähemalt osaliselt tänu sellele raamatule endale ühe hea sõbra. Aga toimetus tegi õigesti kui pealkirja ära vahetas – lugejale ei pruugi need nimed suurt midagi öelda.

Ma pole kindel, kas järgnev Albert Einsteini kohta on räägitud jutt vastab üks-üheselt tõele, nii nagu paljusid suurmehi ümbritseb ka teda legendide ring. Lugu räägib, et kord tulnud üks daam Albert Einsteini juurde ja küsinud, mida peab ta oma pojale õpetama, et tollest tuleks niisama tark ja edukas teadlane saaks kui Einstein. “Jutustage talle palju lugusid”, oli Einstein vastanud. Daam olnud hämmastunud, kirjeldas siis pikalt oma poja andeid ja palunud tõsiselt rääkida mida pojale eduka teadlasekarjääri eelduseks õpetama peaks. “Jutustage talle siis veel rohkem lugusid”, vastas Einstein.

Mulle näib, et tänast poliitilist pilti iseloomustavad pigem lühikesed kokkuvõtvad laused, kuid mitte mõtlema ja interpreteerima ärgitavad lood või vähemalt lugude sissejuhatused. Näiteks leidub rohkesti emotsionaalseid hüüatusi pagulaste nullkvoodist, kuid tunduvalt nüansirikkam oleks interpreteerida sama teemat puudutavat pühakirja lauset: „Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid“ (Kiri  heebrealastele 13, 2). Mõeldes viimaste nädalate poliitilistes sõnavõttudes üles kerkinud vastandusele avatud ja suletud Eesti vahel, püüdsin tänast poliitmaastiku olukorda illustreerida ühe vana loo kaudu.

Näiteks Aare Luubi interpretatsioon on päris huvitav: http://kjt.ee/2015/06/immigrantidest-pragmaatiliselt-ja-teoloogiliselt-jeesus-kas-sisserandaja-voi-pogeniku-poeg/

Oma esivanemate kaudu Eestiga seotud Hermann Hesse „Klaaspärlimängu“ lõpus on kolm fantaasiarikast elulugu. Esimene neist jutustab matriarhaalsest kogukonnast ja seal tegutsevast  Sulase nime kandvast vihmategijast - šamaanist või targast, kelle ülesandeks oli määrata külvipäevi ning püüda ohverduste ja loitsudega ära hoida põuda või üleujutusi. Jutustuse lõpus peab vihmategija põua lõpetamiseks iseenda ohvriks tooma, tema tööd jätkab ta poeg.

Kaks teist elulugu on ka väga head, kristlikust kõrbeerakust, kelle juures pihtimas käiakse ning india karjusest, kes tapab vürsti ning askeedi juurde põgeneb.

Justkui möödaminnes räägitakse ka vihmategija äpardunud õpilasest Marost. Maro on andekas ja tark ning omandab kiirelt kõik mida saab pühendumuseta õppida. Samas on ta omakasupüüdlik ja edev ning vihmategija loobub Maro õpetamisest. Sellest hoolimata saab Maro külas populaarseks naljahambaks, trummarite kooris peatrummariks, kuid ka intrigandiks ja susijaks. Kui vana vihmategija ennast põua lõpetamiseks ohvriks pakub peaks Maro ta kirvelöögiga tapma, kuid ei suuda seda teha. Vihmategija vana tuttav viib selle toimingu läbi, ilm muutub ning küla saab eluga jälle edasi minna.

Mulle näib, et vihmategija ja Maro lugu peegeldab Eesti poliitilisel maastikku päris hästi. Tõstaksin esmalt esile igapäevast rutiinset tööd, mida vihmategija kombel tuleb teha. Sarnaselt vihmategija tööga mõjutavad ka poliitilised otsused keskkonda vaid osaliselt, nii ühiskonnas kui looduses kulgevad protsessid pole kunagi üheselt ette ennustatavad. Ning kindlasti iseloomustab head poliitilist kogukonda valmisolek ennast kas täielikult või osaliselt ohverdada, olgu panuseks vähemuste kaitse, inimväärne elu või hariduslikud võimalused. Nii mõnelgi juhul tuleb põhimõtete ja sisemise väärikuse säilitamiseks ohverdada reiting.   

Kindlasti tuleb toimetada ka ebameeldivate asjadega. Usun, et enamik pagulaste vastuvõtmise pooldajaid ei tee oma otsust rõõmuga. On kurb, et kedagi taga kiustatakse ja ta peab oma kodu sõja, terrori, sobimatute vaadete, seksuaalse orientatsiooni, nälja või mingil muul põhjusel maha jätma. Aga on probleeme, mille ignoreerimine või kellegi teise kaela lükkamine viib kaugemale ühiskonna solidaarsusest ja inimlikkusest.

Sarnaselt Maroga võib populaarsust saavutada ka erilise pühendumuseta ja rutiinse tööta. Reitingut tõstavad tõrvikutega rongkäigud, pidevad vaenlase otsimised, lihtsad ja selged hüüdlaused. Viimaste kohta on küll Murphy seaduses tabavalt öeldud: „Igale keerulisele probleemile on olemas lihtsad, endastmõistetavad ja valed lahendused.“ Hinnang Maro kohta ongi kokkuvõtvalt karm: „Soodustada õpilast, kes suudab küll hiilata, mitte aga teenida, tähendab tegelikult teenimise kahjustamist, vaimu reetmist.“

Sotsiaaldemokraadina olen oma erakonda näinud ideaalis vana vihmategijana igapäevast tööd tegemas. Kindlasti peab arvestada võimalusega, et kui saabub kriis, siis tuleb sarnaselt vihmategija looga end ohverdada. Olen mõelnud, et mina eelistaksin kirvelöögi andjaks paluda mõnd vana isamaaliitlast, kelle käe täpsuses ja suutlikkuses ohverdatavale silma vaadata võib enam-vähem kindel olla.

Mõtlesin tükk aega kellele kirves usaldada. Valik oli äärmiselt subjektiivne, kuid ehk on tõesti tänaseks poliitareenilt kadunud Isamaaliit mulle sotside kõrval kõige lähem olnud.