Haridusteemad stardijoonel

Ilmunud Õpetajate Lehes: http://opleht.ee/2018/09/haridusteemad-stardijoonel/

Valimiste lõhna on õhus. Isegi suhteliselt kogenematu poliitikuna võin seda kindlalt kinnitada, sest poliitikas olevate ja sinna pürgivate inimeste aktiivsus, väljaütlemiste teravus ja reageerimiste sagedus on oluliselt tõusnud ning huumorimeel langenud. Mõttes olen vahel tsiteerinud kunagise menuraamatu J.R.R.Tolkieni „Sõrmuste isanda“ kolmandas osas kõlanud vana puudekarjase Puuparra sõnu: “/../ maailm muutub: ma tunnen seda vees, ma tunnen seda maas, ma haistan seda õhus.“ Mitmed erakonnad on oma esmased haridust puudutavad teemad ja lubadused juba välja käinud, kuid tõeline poleemika ja debatid pole veel alanud. Ehk ongi see sobiv aeg üsna subjektiivsel moel klassifitseerida näidete abil teemasid, mille üle võiks kujuneda seekordne kampaania haridusmaastikul.

Esimesena nimetaksin teemasid, mida võib nimetada seni parandamata vigadeks. Aeg-ajalt seda tüüpi probleeme esile kerkib. Näiteks hetkel on mitmed koolid hädas ühe pisut ebaõnnestunud määrusega, mis võtab õpetajakutse neilt õpetajatelt, kes teatud kuupäeval koolis ei töötanud. Paljude õpetajate suhtes on selline määrus ebaõiglane, kuid valimisteemaks kujuneb see tõenäoliselt ainult juhul, kui määruse kordategemine veel väga pikalt aega võtab.       

Teisena nimetaksin ühiskonnas omajagu vastukaja leidnud küsimusi, millel on poolt - ja vastuargumente, kuid vähemalt minu hinnangul jäävad debatid suuresti haridusringkondadesse. Näiteks ministeeriumi plaan loobuda põhikoolis riiklikest eksamitest. Kui seni on põhikoolidest õppekava täitmise kohta infot saadud kahes esimeses kooliastmes tehtavate tasemetööde ja riiklike lõpueksamite abil, siis uus kava paneb ette tasemetööde laiendamist ning kooli lõpetamise tingimused jääks kooli otsustada.

Kindlasti paljud koolid jätkavad eksamitega, kuid on võimalikud ka loomingulised projektid, uurimistööd vms. Minu meelest on oluline, et kooli lõpetamiseks parima vormi loomisele saavad lapsevanemad kooli hoolekogu kaudu sõna sekka öelda ning see on heas kooskõlas sõnumiga põhikoolist kui kogukonnakesksest koolist. Küllap annab ka eksamite küsimust poliitiliseks teha, näiteks võrrelda riiklike eksamite kaotamist eesti hariduse allakäiguga. Tõenäoliselt jääb eelmises lauses toodud väide siiski kujundlikuks lõuahaagiks mõnes konkreetses valimidebatis, mitte kandvaks teemaks.

Järgnevalt nimetaksin keerulisi ja samal ajal tundlikke küsimusi. Üheks selliseks on kindlasti eesti-vene paralleelharidus ning juba on näha, et sellel teemal on positsioonilahingud käivad. Osade erakondade arvates on lahenduseks liikumist ühtse kooli suunas, kus eesti, vene jt rahvustest lapsed õpiksid koos. Peetakse oluliseks, et eesti-vene noorte omavahelist suhtlemist ning nende kontaktide kaudu ühtlustuvat inforuumi, stereotüüpide murdmist jne. Samas on erakondi, kes on seisukohal, et venekeelne haridus peab jätkuma või siis pakutakse lahenduseks 100% eestikeelset õpet vene koolides st rahvuspõhine eraldatus jääks.

Teravaid vaidlusi tekitavad ka küsimused regionaalsetest eripäradest ning kas ja mis mahus toimuks vene õpilastele nende identiteediks olulise vene keele ja kultuuri õppimine emakeeles. Samuti olen erinevaid arvamusi kuulnud teemal, kas selle raske teema peaks lahendama n-ö ülevalt alla käsumeetodil või peab sellele eelnema laiem arutelu ühiskonnas ning lastevanemate ja kogukonna toetus. Juba tänaseks olen vahel tundnud, et  selle haridusteema käsitlemisel tuleks ühe või teise seisukoha puhul välja tõmmata jalgpallist tuntud kollane või punane kaart, kuid poliitikas pole see kahjuks võimalik.  

Väga loodan debatte päris uute ideede üle. Toon siin näite koduerakonna sotside poole pealt. Nimelt oleme pidanud gümnaasiumis oluliseks, et noor inimene harjuks seal tegema elus hädavajalikke mõtestatud valikuid. Vahepõikena olgu öeldud, et olin väga rõõmus kui avastasin oma koduerakonna seisukoha  olulise kattuvuse oma kodukooli Hugo Treffneri Gümnaasiumi põhieesmärgiga: „Kool kujundab õpilastes oskuse otsustada ja valikuid  teha haridustee kavandamisel ja edasise elu kujundamisel.“ Samas laieneksid õpilase võimalused neid valikuid langetada tunduvalt, kui tema taskud pole tühjad.

Oleme sotsidega välja käinud idee luua noorte tuleviku fond, mis avatakse igale lapsele tema sünni järel ning kuhu terve tema lapseea jooksul kogutakse raha. Kui lapsest saab täiskasvanu, on tal võimalik seda kogutud raha kasutada iseseisva elu sisseseadmiseks, õppimise ajal äraelamiseks, eluasemekulude katteks või muuks vajalikuks. Sotside ettepanek on, et riik panustab iga lapse isiklikku fondi igakuiselt 10 eurot ning vabastab lapsevanemate poolt tehtud sissemaksed tulumaksust. Kui mõlemad lapsevanemad panustavad sarnaselt riigiga igakuiselt 10 eurot, koguneb koos intressidega lapse 18. sünnipäevaks arvele peaaegu 10 000-eurone summa. Seda summat taskus omades gümnaasiumi lõpetanud noore võimalused valikuid teha tunduvalt avaramad.

Viimasena tooksin välja kõige olulisema teema ja see on kõik, mis puutub õpetaja ametit: palk, töökoormus, järelkasv, tugispetsialistid on vaid mõned märksõnad. Eesti õpetaja on tark, tal on süda õiges kohas ning ta on kriitiline lubaduste suhtes. On üsna kindel, et kes puudutab kõige lähemalt õpetaja hingekeeli on valimiste võitja haridusalal. Mul on hea meel, et stereotüüpsete loosungitega seda teha ei saa.    

Kindlasti tuleb kampaania haridusteemadel pingeline. Mulle näib, et paljud teemad on valimiste stardijoonel koha sisse võtnud ning mõned neist juba startinud.