Kirjutasin mõned
mõtted Tartu korvpallist. Ma ei ole spetsialist, panin oma mõtted kirja pigem
intuitsioonist lähtuvalt. Olen põhiliselt jälginud 2000. sündinud poiste
meeskonna arengut, lõppu lisangi kaks linki nende kunagistele mängudele.
Ilmunud Tartu Postimehes:
Tõenäoliselt
on Tartu korvpall harva pälvinud niipalju püsivat tähelepanu kui viimaste
kuudel. Oma sõna on öelnud korvpalli autoriteedid, ülikooli esindajad, fännid,
spordiajakirjanikud jt. Kindlasti on laialdane diskussioon Tartu korvpalli
hetkeseisu mõtestamiseks ja edasiminekuteede otsimiseks ainult positiivne ning
püüan arutellu lisada pisut rohkem kui mõõduka huvilise ja korvpalliga
perekondlikult seotud inimese vaate.
Taustast
niipalju, et olen üsna lähedalt näinud eelkõige 2000. aastal sündinud, pisut
vähem ka aasta-paar varem ja hiljem sündinud noorte arengut, kellest kaheksa
noormeest tänasesse Tartu esindusvõistkonda kuuluvad. Tõsi on, et kipun noori
alahindama, neid endiselt alla pooleteistmeetristeks poisteks pidama ja
kahtlema, kas nad suudavad oma kunagiste eeskujudega võrdväärselt mängida. Aga
poistest on noormehed saanud, millele saab kõige paremini kinnitust võistkonna
lähedusse sattudes, kui oodatud allapoole vaatamise asemel tuleb võistkonna
liikmetele näkku vaatamiseks pea kuklasse ajada.
Tahan
eelkõige kõnelda sellest, mis on minu arvates tänases Tartu Ülikooli
korvpallimeeskonnas hästi.
Esiteks
mulle tundub, et võistkonnal on targad treenerid. Esindusvõistkonna treenerite
Priit Vene, Toomas Kandimaa ja Joosep Toome kõrval tahan siin kindlasti
nimetada paljud noored esindusvõistkonda viinud Raido Rebast, kes suutis
noortes ikka alal hoida mängurõõmu, panustas pikemaajalistesse ja suurematesse
eesmärkidesse ja ei unustanud veerandi lõpus
kunagi üle vaadata noorte koolitunnistusi. Targad treenerid õpetavad tarka
korvpalli ja see on ülikoolilinnale kohane.
Teiseks:
mulle näib, et tänane korvpalli esindusvõistkond hoiab ühte see tähendab
võistkonna vaim on väga hea. Mitmed nooremad mängijad on koos mänginud üle
kümne aasta ja tajuvad üksteise mängu kinnisilmi. Võistkonnal on alati lõpuni võitleva Julius
Kazakauskase näol olemas autoriteetne ja
kogenud vaimne liider, Arnas Velicka on seevastu Tartu noortele eakaaslane, kes on
omavanuste absoluutne tipp Euroopas ja seega ka eeskuju, kellega sarnaseks meisterlikkuse
poolest nooremad mängijad saavad püüelda. Tegemist on võistkonnaga, mis saab
minna ainult paremaks.
Kolmandaks
on võistkonnal suuremeelsed fännid, kes omasid ei jäta. Mulle läks väga
südamesse fännide rahakogumise aktsioon võistkonnale, sest tean, et hooaja
lõpus tehtud otsused olid fännidele esialgu arusaamatud. Olen vahetevahel
kujutlenud end poolfännina ning tajunud, et ehkki väljakul küll vähem
tiitlitega mängijaid, kompenseerib seda oluliselt asjaolu, et mängijatest on
kolm neljandikku Tartuga seotud. Ja see on väärtus, mis kutsub saali korvpalli
vaatama.
Neljandaks
on BC Tartu korvpallikooli näol üles ehitatud tugev järelkasvu püramiid, oma
vanuseklassi Eesti meistritiitlid tulevad viimasel ajal üsna sageli Emajõe
äärde. Ning mõne aasta pärast ei saa tänased esindusvõistkonna liikmed oma
kohas sugugi kindlad olla, sest uued talendid koputavad jõuliselt uksele.
Esimene aste tippkorvpalli nuusutamiseks on neil käeulatuses.
Kokkuvõttes
näen Tartu korvpalli tulevikku pigem helgetes toonides ja mõistan Tartu
ülikooli otsust panustada üliõpilaskorvpallile. Kuidas ja kas on see
ühendatav professionaalse korvpalliga,
jääb kindlasti minust spordi alal targemate inimeste lahendada.
Autor on pingipoisina tulnud korvpallis kahekordseks
Baltimaade parlamentide meistriks.
2012. aasta valus kaotus Eesti meistrivõistluste finaalis
Rakverele:
2016. võidetud meistritiitel Viljandis:
No comments:
Post a Comment