Vana hea valgustatud luterlus

Ilmunud 19. oktoobri Sirbis: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/vana-hea-valgustatud-luterlus/

Jaan Lahe, Uks teise maailma. Valik jutlusi. Toimetanud Imbi Arro. Kujundanud Margus Luht. Hildegarde Raamat, 2018. 216 lk.

Ma arvan, et jutlustel on potentsiaali ja väge tunduvalt enam kui me igapäevaselt oleme teadvustanud. Ma arvan, et olen elus kuulanud kümmetkonda jutlust, mis on minu elu vägagi mõjutanud. Aimu jutluse mõjust võib kogeda kui vaadata näiteks Annika Laatsi kõnet homoseksuaalide toetuseks ja see on päris võimas: https://www.err.ee/634420/video-kirikuopetaja-laats-avaldas-etv-eetris-toetust-kooseluseadusele

13. septembril esitleti EELK Usuteaduse Instituudis usuteadlase ja vaimuliku Jaan Lahe jutluste kogumikku „Uks teise maailma“. Jutluste kogumikud jäävad sageli eelistatud lugemismaterjaliks autoriga samasse kirikusse kuuluvatele inimestele. Mulle tundub, et seekord võiks kogumik pakkuda laiemat huvi. Igatahes saab iga lugeja testida kogumiku saatesõnades esitatud autori soovi vastavust tegelikkusele: „Autor soovib, et need 54 jutlust võiksid anda lugejale uusi vaatenurki vanade ja tuntud kirjakohtade jaoks, avada uusi mõistmise horisonte ning olla otsekui avatud ukseks Jumala Sõna juurde ning seeläbi ka ukseks tõelusse, mida kuulutab meile evangeelium – Jumala Riiki ehk Teise Maailma“ (lk 11).

Tunnistan, et Jaan Lahe jutluseid lugema hakates lootsin väga leida vastuargumente Tõnu Õnnepalu eelmisel aastal väidetule, kui kirjaniku nägemus luterluse kohta Eestis oli üsna sünge: „ Luterlikul kirikul pole siin maal enam vaimset võimu. Ta küll üritab veel kangelaslikult täita rahva- või vähemalt rahvuskiriku rolli, aga kahjuks on ta ise sisemiselt täiesti lõhestunud. Temas üritavad koos elada vähemalt kolm erinevat teoloogiat, mis koos elada ei saa. Kõigepealt vana hea valgustatud luterlus, mis ilmselt siin oma viimaseid päevi elab; siis ka tõeline piiblivundamentalism (küll vähemuses); ja lõpuks päris võimas neokatoliiklik (või kuidas seda kutsuda?) liikumine.“^[1] Nii lootsin jutluseraamatut avades leida sealt seest „vana head valgustatud luterlust“, st ajaloolise tausta avamist, teravmeelset eksegeesi, kriitilist fooni, põikeid teistesse kultuuridesse ja usunditesse jne. Etteruttavalt võin öelda, et minu loetletud eeldused olid Jaan Lahe jutlustes kohal. 

Olgu taustaks veel nimetud, et Eestis on peetud vähe legendaarseks muutunud jutluseid. Aeg-ajalt nimetatakse kunagise Vändra pastori Carl Körberi (1802–1883) Palermo jutlust, mis arvustas keiser Nikolai I, hilisemast ajast meenub Toomas Pauli jutluste kogumiku „Kusagilt kumab valgust“ ilmumine 1995. aastal, mis tõstis oluliselt jutluste kultuurilist tähtsust.

Samas on olnud jutluste taseme üle kuulda ka kriitilisi hääli. Näiteks legendaarne õppejõud ja vaimulik Elmar Salumaa (1908–1996) kirjutab oma mälestustes: “Kummaline küll: selleks et saada pastoriks, tuli õppida teoloogiat – aga kui juba pastoriametis oldi, siis leiti, et seda teadust kõige vähem tarvis läks. /../Õhtupoolikul toimus kihelkonna kaugemas nurgas vabaõhujumalateenistus, kus kohalik pastor ise jutlustas. Oli kuum leitsakuline õhtupoolik keset suvist kõige kibedamat tööaega. Sellele vaatamata oli üsna rohkesti rahvast kogunenud jumalateenistusele. Jutluse tekstiks oli pastor valinud koha Uuest Testamendist, kus Jeesus kõneleb töötamisest, kuni veel päev on (Jh 9,4?), mida tsiteeris peast ja milline lause vist sealsamal hetkel oli pähe tulnud. Mulle tundus kogu jutt töötegemisest selles olukorras niisama ebakohane kui orjadele piitsa andmine. Ja säärased seigad polnud kaugeltki mitte erandid, vaid üsna tüüpilised.“^[2] 

Asudes Jaan Lahe jutluseid lugema, siis üsna pea võib jõuda arusaamisele, et autor on laia haardega teadlane ja uurija kõige tõsisemas mõttes. Esimeses jutluses valgustab ta lugejat mitte ainult küsimuses, mida arvasid kuldsest ajastust kreeklased ja roomlased, vaid teeb põikeid ka Etioopia kirikusse ja vanasse iraani mõttemaailma. Mõned read hiljem hiljem otsib autor tuge talle ilmselgelt armsalt Saksamaalt, et vandenõuteooriad elegantselt tagasi lükata.

Pisut teoloogiat nuusutanud inimesel on ka hilisematel lehekülgedel hea lugeda, et ülikoolide auditooriumis õpitu on kasutamiseks ka kantslis. Nii näiteks ei püüa Jaan Lahe jätta lugejatele muljet, et Piibli autorid on meile teada, vaid jätab teoloogiale teadmata asjad rahulikult teadmatuteks: „See on troostitu pilt ja küllap ka põhjus, miks Koguja raamatu meile tundmatut autorit on nimetatud vana aja kuulsaimaks pessimistiks“ (lk 27), või siis: „„Olge kained, valvake!“ – nii manitseb oma lugejaid 1. Peetruse kirja autor, keegi meile nimeliselt tundmatu kogudusejuht, kes astub. 1. sajandi lõpul üles apostel Peetruse pseudonüümi all“ (lk 202).

Teadlase kõrval avaneb jutluse kogumikus Jaan Lahe ka pedagoogina, kes  teab, et usundite alased teadmised pole Eestis kiita ning sageli on vaja lugejatele ühte ja teist seletada. Näiteks võimalust lugeda Piiblit erineval moel: „Ühte ja sama piibliteksti võib lugeda erineval moel. Me võime lugeda suurt osa Piiblist kui ajalooraamatut, mis kõneleb meile kunagi aset leidnud sündmustest. Kuid sel juhul ei ole neil sündmustel enam mingit otsest tähendust meie jaoks. Aga Piiblit võib lugeda ka teistmoodi – kui Jumala ilmutust, mis ulatub üle aegade ja sel juhul kõnetab see meidki“ (lk 20). Paarkümmend lehekülge hiljem võib lugeda ka väga näitlikku seletust, kuidas autor seda selgitust isiklikult mõistab: „Võib öelda, et Kristuse kõikjalviibiv müstiline ihu, mida me kirikuks  nimetame ja mille liikmed me ristimise kaudu oleme, on otsekui vaimne ruum, mis ümbritseb kõiki neid, kes on tema omad – nii minevikus kui tulevikus, nii selles kui teises maailmas. Nõnda kõrvaldab ristimine mitte ainult kultuurilised ja sotsiaalsed piirid, vaid ka aja- ja ruumipiirid. Kas  pole eriline privileeg ja au, et võime olla samas ruumis koos Pauluse ja Lutheriga, Bachi ja Tillichiga?“ (lk 37).

Eelnevas lõigus esile tõstetud isikud tekitavad uudishimuliku soovi otsida jutluste kogumikust üles ka  teisi suurkujusid, kes on autorit mõjutanud. Tundub, et üheks neist võiks Uku Masing (1909–1985), keda Jaan Lahe ikka ja jälle eesti suurimaks teoloogiks nimetab. Autor on kindlasti kodus ka Saksa teoloogia erinevate suundadega, teoloogilistest mõjutajatest julgeksin ettevaatlikult välja tuua eksistentsialistliku teoloogi Rudolf Bultmanni (1884–1976), kelle mõtte „alati olevikulisest“ Jeesuse sõnumist Jaan Lahe kogumiku saatesõnades eraldi välja toob (lk 11). Samas on sümpaatne, et aeg-ajalt kasutab autor ka teistest traditsioonidest lähtuvaid autoriteete, mis muudavad jutluste sõnumi mitmetahuliseks ja avatuks: „Mõeldes aga Kristuse lunastusteole on küllap õigus müstik William Blake‘il, kui ta ütleb, et maailm on kohutav ajas ja ruumis, sest ta seisneb pidevas vastastikuses teineteise õgimises. Kuid ometi on see maailm Jumala halastus – soov igaviku viga parandada ajas. Aamen“ (lk 75).

Püüdes ettevaatlikult üldistades leida läbivat joont Jaan Lahe jutlustes, siis selleks võiks olla veendumus mõistuse kohalolu vajalikkusse usuasjades: „Ilmutus ei sunni meid uskuma mingeid mõistusevastaseid jaburusi. Eksivad kõik need, kes väidavad, et kristlane peab hülgama mõistuse ja kriitilise mõtlemisvõime ning järgima üksnes mingit tumedat ja hämarat sisehäält, mis on tegelikult üks petlikumaid asju siin maailmas üldse“ (lk 55). On üsnagi selge, et „Uks teise maailma“ sisaldab vana hea valgustatud luterlusest lähtuvaid jutluseid, kus lükatakse tagasi usuga seotud naiivsused ja vandenõuteooriad, proovitakse järele mõistuse võimalused ning aktsepteeritakse sõnade ja mõtete kohatist küündimatust Teise Maailma suhtes.   

Kui ma midagi lõpuks Jaanile veel jutlusteks soovitaksin veel, siis äkki huumorit: mõni juudi anekdoot, ajalooliselt pentsik seik vms. Natuke ehk tundsin nendest puudus. 

---

[1] Tõnu Õnnepalu, Vundamentalismist. – Edmund Burke'i Selts, http://www.burke.ee/2017/09/18/tonu-onnepalu-vundamentalismist/

[2] Elmar Salumaa, Tiib pandud aastaile õlale. – Eesti Päevalehe AS, 2010, lk 361.