Mõistuse võidust

Arvan, et pagulaste teemal on minu sõnavõtud tehtud. Teemat ma liiga hästi ei tunne, peale sõnumi, et igas olukorras peaks püüdma inimeseks jääda, mul suurt muud öelda ei ole ja seda olen öelnud.  Mulle näib, et samm-sammult ühiskond selles suunas liigub – eilne pagulastevastane meeleavaldus ei olnud just rahvarohke ja tundus natuke väsinud olevat.

Üks märkust veel, mis on mulle olnud endastmõistatav, kuid saan aru kommentaaridest, et alati siiski ei ole. Kas ma soovin, et Eestisse tuleks pagulased? Tunnistan, et eriti ei soovi. Ma ei soovi ka seda, et keegi oleks sõja või terrori tõttu sunnitud oma kodu maha jätma. Paraku on reaalsus minu soovist erinev ja üldinimlik kohustus hädasolijaid aidata on kindlasti olulisem kui minu subjektiivne soov. 

Nüüd see Õhtulehe lugu:

Mõistus lõpuks ikkagi võidab

Toomas Jürgenstein,

Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpetaja

Umbes viiskümmend aastat tagasi otsis rahvusvaheliselt ehk kõige tuntum eesti usuteadlane  Artur Võõbus (1909 - 1988), kes 1944. aastal nõukogude okupatsiooni eest põgenes, Süüria kloostritest teadusmaailma eest varjatud käsikirju. Ta koges sealsete inimeste võrratut külalislahkust, leidis kloostrite hoidlatest haruldasi käsikirju, samas tajus Süüria poliitiliste olude ohtlikkust ja haprust. Omamoodi teejuhiseks tänasesse päeva võiks olla selle suure teadlase ja rahvuslase (Võõbus kasutas oma arvukatel reisidel alati Eesti passi) kokkuvõttev sõnum:  „/../lahkumise hetkel, kui minult paluti midagi kirjutada kloostri külalisteraamatusse, ma tundsin, et ei ole ühtki teist väljendust, mis oleks paremini väljendada suutnud minu tundeid, kui need sõnad, mida ma kirjutasin süüria keeles: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teie üksteist armastate““ (Jh 13:35). (Artur Võõbus Kummargil käsikirjade kohal Ilmamaa 2009, lk 353)

Hetkel on Süürias väga paljud asjad halvasti. Keegi ei tea täpselt kui palju inimesi on seal pidanud kodudest lahkuma, kuid ainuüksi ÜRO põgenikeabi organisatsioon on põgenikeks tunnistanud 2 miljonit inimest. Ning põgenemisel on selged põhjused, hiljutises maailmale läkitatud julmas piltsõnumis sundis ISIS teismelisi noori rahva ees maha laskma 25 süüria valitsusvägede sõdurit. Avalikud hukkamised, vähemuste tagakiusamised ja barbaarne muististe hävitamine on Süürias igapäevane reaalsus. Ainuüksi naaberriigis Liibanonis elab kuni poolteist miljonit põgenikku. Süüria on aga vaid üks riik tänase maailma ebastabiilsuse katlas, kuhu on lisandunud mitmeid Aafrika riike, aga ka näiteks Ukraina.

Pagulaste teemast on praegu Eestis raske mööda vaadata. Emotsioone ja arvamusi on palju ning küllap pole üksikisikul võimalik selle teema puhul kontrollida kõikide levitatavate väidete ja detailide täpsust, ehkki juba põgusal kontrollimisel leiab selles valdkonnast mitmeid pooltõdesid ja valesid. Samuti on üksikisikul raske hinnata meie riigi võimekust ja valmidust pagulaste vastuvõtmisel Seepärast mulle näib, et kõige olulisem on selles protsessis inimeseks jääda. Ning olen üsna veendunud, et inimliku suhtumise tuumaks sobib enamikus kultuurides tuntud kuldne reegel: ära tee seda, mida sa ei taha, et teised sinuga teeksid või siis käitu nii nagu sa tahad, et teised sinuga käituksid.  

Mulle näib, et kuldsest reeglist lähtuv mõtlemine laseb paremini mõista kaasinimeste käitumist. Näiteks on igati tervitatav ja mõistlik Euroopa Liidu plaan luua mereväe missioon, et tõkestada inimkaubandust Vahemerel. Samas on mõistatav ka sõja või tagakiusamiste eest põgenevate inimeste soov liikuda võimalikult kaugele ohust. Täpselt nõndasamuti käitusid paljud eestlased pärast Teist maailmasõda. Kuna Rootsis viibimine ei tundunud piisavalt turvaline osteti merega kokkupuutunud meeste juhtimisel vanu kalalaevu ja purjekaid, mida hiljem on hakatud nimetama poeetiliselt viikingilaevastikuks. Need kipakad alused, sageli puudulike navigatsioonivahenditega, võtsid suuna maadele, mis oleksid kindlasti väljaspool Nõukogude Liidu ähvardavat haaret.  Aastatel  1945 – 1950 ületas Atlandi umbes 50 viikingipaati, millega ainuüksi Kanadasse jõudis ohutut elu otsima tublisti üle tuhande eestlase, sõideti aga veel Ameerika Ühendriikidesse,  Lõuna-Ameerikasse, aga ka Lõuna-Aafrikasse.  

Mul on hea meel, et mitmete märkide alusel hakkab Eestis pagulaste osas järk-järgult domineerima mõistlik ja ratsionaalne lähenemine, kakssada pagulast ei tundu Eesti jaoks liiga suur hulk olevat. Mitmed arvamusliidrid ongi mõistliku arvu pagulaste vastuvõtmise toetuseks sõna võtnud, paljud Eesti firmad on avaldanud soovi palgata pagulasi, ka luterlik kirik on oma abistamise soovi kinnitanud. On märgata ka nutikat kodanikualgatust, mõte viia jõudemonstratsiooni päeval pagulased Vao külast eemale oli suurepärane. Vaikselt hakkab küsimus, kas pagulasi vastu võtta, muutuma küsimuseks, kuidas me neid vastu võtame.   

Lisan lõpetuseks siiski veel ühe probleemi, mis mind on natuke häirinud.  Nimelt on hakkab  siseminister Hanno Pevkuri sõnutsi pagulaste vastuvõtmisega tegelema komisjon, kellel on õigus kahtluse puhul öelda ei. Pagulaste väljavalimise protsessile mõeldes meenus mulle lugu ühest lapsepõlve lemmikraamatust Astrid Lindgreni “Hulkur Rasmusest“. Raamatu esimene peatükk algab lastekodu poiste eluolu kirjeldusega ning peategelane Rasmus ja tema sõber Gunnar kuulevad suurt uudist, et jõukas perekond on tulemas lastekodust endale kedagi lapsendama. See on poiste suurim unistus ning Rasmus hakkab mõtlema, et miks mitte võiks tema lapsendatav olla. Tema kaaslase realism lööb sellesse unistusse tugeva mõra: „Ah, ära tühja unista,“ tähendas Gunnar. „Nad võtavad alati lokkis peaga plikasid.“ Tahaks väga, et valiku eelduseks pole mitte lokkis juuksed, sugu, usk või vanus, vaid aidata tuleks kõige kaitsetumaid ja suuremas hädas olijaid, kes soovivad siin elatud ajal panustada Eesti arengusse.

http://www.ohtuleht.ee/686214/toomas-jurgenstein-moistus-voidab-lopuks-ikkagi