Saade oli eetris reedel 18.45 (Suurel Reedel), järelvaadatav:
Kui kutse ETVsse tulla, siis
kõhklesin pisut. Minu seisukohad pole olnud alati Eesti kirikute pealiiniga
kooskõlas, pelgasin, et minu esinemine Suurel Reedel võiks kellelegi mõjuda
häirivalt. Niisamuti tean, et ega ma kaamera ees väga hea ei ole ja veenvalt ei
mõju.
Samas innustas osalema asjaolu,
et saate teemaks olevate usualaste teadmiste ja usundiõpetusega olen nüüdseks
hetkeks peaaegu poole oma elust tegelenud ja seda teemat ma tunnen. Öeldi ka
ette, et erakoolide (siis ka usukoolide) rahastamine ei tule jutuks (see on
keeruline teema ning siin ma arvan omajagu õigust olevat mõlemal poolel), see
teema poleks minu arvates olnud Suurel Reedel kohane.
Julgustas ka see, et
kaasvestlejad Liivika Simmul (Tärk) ja Olga Schihalejev on mu vanad tuttavad,
kellega mul jutt ikka sobib. Olga teab kõige täpsemalt Eesti usundiõpetuse
hetkeseisu, teab hästi ka Euroopa asju, Liivika (viimasel ajal olen temaga küll
vähe ühe laua taha sattunud) tunnetab praktikuna usu kohaloleku mõju koolis ehk
kõige sügavamalt. Tunnetasin juba ette, et me ei hakka üksteisega mõttetult
vaidlema, vaid pigem täiendama. Hea oli ka see, et tegemist polnud otsesaatega,
ma ikka kipun aeg-ajalt sõnades eksima (ütlen näiteks jõulupühade asemel
ülestõusmispühad). Aga ega väga palju välja ei võetud, minu meelest läks 55
minutist eetrisse 48 või midagi niisugust.
Kartsin, et saadet mõjutab ka
asjaolu, et Indrek Treufeldt oli eelmisel õhtul olnud tõsiselt haige, kuid
tõelise professionaalina see tõenäoliselt välja ei paistnud. Kui kaamera käiku
läks, siis tundsin ärevust esimesed 5 minutit. Edasi läks kõik kuidagi sujuvalt
ja loomulikult. Mulle näis, et ka rollid jagunesid sujuvalt nagu olin arvanud: Olga
oli süsteemne ja asetas esitatud väited laiemasse pilti, Liivika oli tunnetuses
ehk kõige sügavam, mõtestas hästi käsitletavaid teemasid, tuues välja olulisi
rõhuasetusi, mina püüdsin ehitada sildu tänapäevaga.
Ülevaates tunnistan, et mõnes
vastuses oleksin pidanud olema põhjalikum, mõne probleemi puhul rohkem nüansse
välja tooma, kohati hajusin ja kokutasin liiga palju, kuid kokkuvõttes paneksin
endale hindeks nelja.
Lõpuks hoopis teisest asjast. Kui
kiirustasin eile Suure Reede ristikäigule, nägin raekoja platsil seisvat seotud
silmadega ja avatud kätega meest, kelle kõrval oli silt: Olen Afganistani
moslem, tulge ja kallistage mind (tekst võis olla ka pisut teistsugune).
Kahetsen siiani, et seda ei teinud. Tundus olevat keskealine mees, on imeväike võimalus (aga
mitte ilmvõimatu), et see on mõni nendest poistest, kellelt kolmkümmend aastat
tagasi Kabulis bensiini vastu viinamarju ja maiustusi ostsin.
No comments:
Post a Comment