Thursday, April 6, 2017

Kender ja kohtuasi



Eile oli paaril korral sõpradega Kenderi teemast juttu ja kirjutan lahti oma mõtted ja tunded üleeilsest „Suud puhtaks“ saatest, teemaks siis arutelu Kaur Kenderi raamatu „Untitled 12“ üle. Kõigepealt komplimendid saate tegijatele, kuigi mõttevahetuse kiire formaat mulle ei sobi (haakumiseks on mul vaja rohkem aega), siis nautisin saatejuhi ja taustajõudude professionaalsust.

Aga nüüd mõned minu mõtted teemast.
Kõigepealt seda, et minu arvates on selle teemaga seotult kõik valesti läinud. Alates sellest, et ma arutlen teose üle, mida ma ise praktiliselt lugenud ei ole. Vist valetasin mõnele tuttavale, kui ütlesin, et suutsin lugeda 10-15 rida, kui meenutama hakkan, siis lugesin ühe lõigu ning siit-sealt viskasin veel pilgu peale, seega pisut rohkem.

Järgnevalt on minu arvates väga valesti see, et asi on kohtus (mina usun, et Eestis peetakse õiglaselt kohut). Tekst, mis võiks ja peaks jääma vägagi nišitekstiks tõuseb ikka ja jälle esiplaanile. Asja, mida tahaks unustada ja kõrvale tõsta, ei lasta unustada, sest protsess kestab veel üle kuu. Usun ka seda, et mina pole ainus, kes soovib, et see teos unustataks.
Veelkord, ma pole Kenderi teost lugenud, kuid olen aru saanud, et seal on palju vägivalda ja seksuaalsuhteid lastega. Aga seksuaalsuhteid alaealistega on ka Nabakovi „Lolitas“ ja see on klassika. Vägivallast on tiined Markii de Sade raamatud, Rein Raud toob populaarse seriaali „Troonide mäng“ näiteks, kus lapsi massiliselt ära kasutatakse. Ühesõnaga, mina siin piiri tõmbamisega hakkama ei saa. Ja selleks ei pea olema psühholoog, et mõista, et pedofiilid võivad inspiratsiooni saada pigem viimati nimetatud teostest. Oma räigusega võib Kenderi teos ehk hoopis kedagi oma haigetest plaanidest tagasi põrkuma panna.

Kuna Kender on  oma raamatuga on nüüd kohtus, ei saa ka kirjanikud soliidselt vaikida. Loomulikult avaldavad nad arvamust, et see kohtuasi on vildak. Tõepoolest, on absurd anda kohtus selgitusi selle kohta, mis on transgressiivne kirjandus.   
Siinjuures tahan rõhutada, et kindlasti ei tohiks alahinnata mõju kunsti inspireerivat mõju isikutele. Arvan ka seda, et alati ei peagi kohtuasjas olema reaalseid kannatajaid, näiteks kui purjus peaga sõitja ei ole veel avariid teinud. Tõin ka saates näitena „Noore Wertheri kannatused“, mis inspireeris paljusid noori enesetapule ning mis oligi mitmetes maades keelatud. Aga nagu ma eespool nimetasin, mina ei kujuta ette, et Kenderi teos inspireeriks kedagi rohkem kui mis iganes kirjandusteos (olgu näiteks või seos Salingeri „Kuristik rukkis“  ja John Lennoni mõrva  vahel). Ma ei kõnele siin inspiratsiooni saamist pühakirjadest, mis on omaette lai teema.   

Mõtlesin ka sellele, mis ma ütleksin õpilastele, kui see teema jutuks tuleks. Kui on usundi tund, siis võiks tuua paralleele näiteks Piibli radikaalsemate tekstidega aga miks mitte ka usulise kunstiga (Rumeenias olen ühe mägikloostri seinal näinud maalingut, kus põrgus piinlevate inimeste hulka on juurde joonistatud ka Lenin ja Stalin). Aga sealt edasi, et religioonide arengus (mis on sageli pikaldased, tagasilöökidega ja aeglased) on sageli hirm asendatud armastusega. Võib-olla laseks võrrelda mingeid Vana Testamendi ja Uue Testamendi üht eesmärki taotlevaid tekste ning paluda õpilastel otsida neile paralleele tänasest loomingust (pisut üldine on tunni praegune kirjeldus, kuid usun, et suudaksin selletaolise tunni kokku panna küll).    
      
 Mulle meenub üks mõni aeg tagasi ilmunud artikkel (ma arvan, et see oli Eesti Ekspressis) kus oli juttu ühest kahekümnendatel Eestis toimunud kohtuprotsessist kirjaniku üle, keda süüdistati kõlvatustes. Minu vanavanaonu Anton Jürgenstein oli ka komisjonis ja tema hinnang olevat olnud selline, et eks see looming (vist olid luuletused) ropuvõitu ole, kuid ega selle pärast saa lasta noort meest vangi panna (mälu järgi jutustan, siin võib vigu olla). Tänane seis on selline, esmaspäeval algatatakse Riigikogus selline seaduseparandus, et edaspidi Kenderi taolised kohtuprotsessid võimalikud ei oleks.  Aga eks see ole tagantjärele tarkus.

No comments:

Post a Comment