Burkade keelustamisest

Ilmunud EPLi portaalis: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-burkakeelu-teema-aga-mida-siis-teha?id=77303672

Riigikogus tõstatati taas küsimus konservatiivsematele mosleminaistele omaste burkade ja niqabide keelustamisest. Tunnistan, et ma pole Eestis kohanud ühtki naist, kes nimetatud riietuseset kannab, ehkki kuulu järgi neid üks või kaks olevat (tõsiasi on vist siiski, et neid on 3-5) Küll aga viiks emotsionaalne debatt antud eelnõu üle tõenäoliselt tähelepanu eemale mitmetest tõelistest probleemidest, olgu siis naistevastasest vägivallast. Samas pole see ka esimene kord kui seda Eesti jaoks olematut probleemi tahetakse seaduse abil reguleerida. 

Igal keelul on eellugu, katvate riietega seonduv ulatub minu jaoks koolitundidesse. Usun, et olen vähemalt kümme aastat oma usundiloo tundides arutlenud õpilastega teemal, kas on või ei ole õigustatud Prantsusmaa 2004. aasta seadus, mis keelas riiklikes koolis silmapaistvad religioossed sümbolid: moslemi tüdrukute pearätid, suured ristid jne. Hiljem on nendesse diskussioonidesse lisandunud teema ka burka võimaliku keelustamise kohta. Õpilaste arvamused on ülekaalukalt pooldanud religioossete sümbolite ja riietusesemete lubamist. (Ka seda, kas Tallinna võiks või ei tohiks ehitada mošee oleme mitu korda arutanud).

Küllap on tõsi, et kui on soov teatud inimeste grupile vastanduda, siis põhjus leitakse. Kui burkad on keelatud, võivad niisama edukalt konflikte tekitada ka moslemite ujumisriided burkiinid (Prantsusmaalt selline näide on). Oma noorusajast mäletan, et probleemsed võisid olla noormeeste pikad juuksed või alt laienevad püksid. Toon näitlikustamiseks väljavõtte 1970. aasta Saaremaa Kingissepa rajooni ajalehest Kommunismiehitaja, kus alaealiste asjade komisjoni vastutav sekretär kirjutab manitsuse „Noorukite soengutest“:

„Viimasel ajal võib paljudel noorukitel näha soenguid, mis on ebaesteetilised, lohakad – juuksed pikad, langevad salkudes laubale, silmadele ja kraele. Kelle pilku poleks küll riivanud selliste juustega nooruk meie tänavapildis.“ Järgneb ettepanek teeninduskombinaadi „Saare“ juuksureile, mitte kuulata noorukite soove, vaid lõigata neile lühike soeng (mäletan enda peal vähemalt kahte juhtumit, kus sarnane juuksurite suunamine toimus ka Pärnus).

Tunnistan, et ka minule ei meeldi burkad. Mulle ei meeldiks õpetada klassis, kus ma ei saa õpilase näost näha, kas ta saab aru, kas tal on igav või missugune teema teda puudutab, samuti ma ei oskaks reageerida ta võimalikule terviserikkele jne. Aga mulle ei meeldi siin maailmas paljud asjad ning tean väga hästi, et täielik keeld pakub väga harva lahendusi. Ning sageli juhitakse tundliku teema tõstatamisega tähelepanu kõrvale tõelistelt probleemidelt.

Eelnõud riigikogus menetledes kõlas põhjendus, et tegemist pole Koraanil põhineva tavaga. Loomulikult burkade kandmine seda pole, kuid religioonisfääris on hästi teada, et pühakirjal põhinevate tavadega samaväärselt mõjukad võivad olla traditsioonidel põhinevad tavad. Näiteks vanausuliste püüd säilitada oma kombeid, näiteks kahe näpuga ristimärgi tegemist, päädis 17.-18. sajandil paljude külaelanike enesepõletamisega.

Mäletan varalahkunud sõpra tarka moslemit Kattri Ezzoubit (1969 - 2011), kes on eesti keelde tõlkinud peaaegu sada raamatut ja jõudis muude tööde kõrvalt käia ka kümmekond korda mul koolis islamit tutvustamas. Esimest korda kui ta tuli käitus ta traditsioonilise moslemi naisena ja ei andnud mulle terekätt. Paar aastat hiljem kätlesime sõbralikult, viimastel aastatel kallistasime. Islamimaade kõige suurema probleemina nimetas ta ikka vähest haridust.

Arvan, et burkade puhul pole laiemas plaanis lahenduse võti mitte jäigas keelus, vaid eelkõige hariduses ning omaenda kultuuri väärtustamises, mille hulka kuuluvad ka tolerantsus ja mõistvus (see koht sai mu jutus ebaselge, mõtlesin siin eelkõige omaenda eesti ja euroopa kultuuri väärtustamist, mis peaks ideaalis siia tulnutele nähtav olema ja dialoogiks võimalust pakkuma). Vaikselt kohanduvad euroopalikud tavad ka siin elavat moslemite hulgas, näiteks Taanis avati hiljuti feministlik mošee, avapalvusel osalesid ka kristlaste ja juutide kogukonna esindajad. «Naiste õigustest rääkimine ei ole ainult läänelik nähe, see on islami ideaal,» ütles Sherin Khankan, üks imaamidest (kes on naine).

Loomulikult tuleb aru anda, et religioosses sfääris muutuvad hoiakud aeglaselt, võib-olla tuleb tõesti teatud riietusesemete kandmist kunagi ka Eestis reguleerida, kuid täna riigikogus olnud eelnõu esitamise taga võib näha vaid soovi olematust probleemist populaarsust lõigata.

Poliitika 7

Hea eesistuja, head kolleegid, head eelnõu esitajad

Julgen öelda, et meie ees on väga ilus eelnõu mille eest tahaksin esitajaid siiralt tänada. Küsimused rahvusringhäälingu toimimisest puudutavad meid kõiki ja tõenäoliselt on meie kõigi soov, et Eesti Rahvusringhääling oleks nii sisulises, vormilises kui ka eetilises mõttes Eesti ajakirjanduse tipp. Soovime, et sellises ajakirjanduses peaks olemas olema andmete usaldusväärsus, tasakaalukus ja terav analüüs.

Niisiis, eetiline kõrgtase peab olema rahvusringhäälingu lahutamatu osa. Mulle tundub, et see peaks lähtuma ehk kõige levinumatest eetilistest printsiipidest: olgu nendeks siis käitu nii nagu sa tahad, et teised sinuga käituksid, vabaduse piiravaks jooneks võib olla vaid kahju tegemine teistele või suhtumisel loodusesse peaks lähtuma aukartusest elu ees, küllap veel midagi. Loetelus võis ära tunda Konfutsiuse, John Stuart Milli ja Albert Schweitzeri. Esmapilgul tundub tõesti, et eetikanõukogu oleks vastavate printsiipide vastu eksimise hindamisel pädevam ja sõltumatum kui eetikanõunik.     

Ma ei salga, et olen olnud antud eelnõu toetamisele väga lähedal. Olen ka üsna kindel, et selle eelnõu toetamine-mittetoetamise piir ei jookse mööda erakondi, vaid eetikakomisjoni loomisele saab tõepoolest erinevalt läheneda.

Aga ma tulen tagasi käsitletava eelnõu ilu juurde. Vahel on nõnda, et esteetiliselt  ilus asi ei tööta kõige paremini. Usun, et Stokholmis käies on paljud meist sisse astunud Vasa muuseumisse, kus eksponeeritakse Rootsi mereväe uhkuseks ehitatud laeva, mis 1628. aastal, oma esimesel reisil põhja läks. Juurdlus, miks see nii juhtus, selget vastust ei andud, ehkki arutlustes on läbi kumas ikka ja jälle läbi tellijate soov ehitada oma aja kohta kõige ilusam ja uhkem laev, mis paraku merekõlbulikuks ei osutunud. Püüd ilu poole osutus ohtlikuks. 

Head kolleegid, püüame loodavat eetikakomisjoni praktikas ette kujutada. Esmalt peaksid sinna kuuluma inimesed, kes on ühiskonnas tuntud, kelle sõnal on eetilistes küsimustes kaal. Tõenäoliselt ei tohiks nad vähemalt viimastel aastatel olnud seotud ühegi erakonnaga, olema skandaalidest puhtad jne. Mulle väga meeldis eelnõus toodud soov, et tegemist ei tohiks olla endale eetika õpetamisega leiba teenivate isikutega.     

Eesti on väike ja ma arvan, et neid inimesi, kes nimetatud kriteeriumitele vastaksid, võib olla sadakond, tõenäoliselt veelgi vähem. Ma ei pea ennast küll eetika teemadel alal eriliseks asjatundjast, kuid mingi ettekujutus mul võimalikest kandidaatidest oli - seda enam, et eelnõu hingeks olnud Igor Graziniga vesteldes sain täpsemalt aimu, missuguseid inimesi ta selles komisjonis ette kujutas. 

Kirjutasin kolmele inimesele, kes minu arvates võinuks eetikakomisjoni kandidaatideks olla ja palusin neil teoreetiliselt vastata, kas nad nõustuksid selles komisjonis osalema, kui neile ettepanek tehtaks. Sain oma kirjadele kaks vastust, üks ütles jahi – teine kindla ei.

Ehk kõige mõjukamaks argumendiks osutus „ei“ ütelnud kandidaadi kokkuvõttev hinnang:   „Eetikanõunik on mu meelest väga hästi oma vahekohtuniku rolliga hakkama saanud. /../ Praeguses ühiskonnas moraalset autoriteeti omavad inimesed, kui selliseid üldse on, peavad hoidma võimalikult madalat profiili, et mitte sedagi autoriteedinatukest, mis neil arvatavasti on, ei viiks turule.“

Ehk on tõesti parem, kui me vähemalt esialgu loobume eetikanõukogu loomisest, selle loomist võimaldab ka praegu kehtiv seadusandlus, ja hoiame meie ühiskonna moraalseid majakaid. Küllap nad tõsiste rikkumiste puhul ütlevad oma sõna nagunii.    

Ja veelkord, antud juhul pole tegemist eelnõuga, kus saaks otsustada kindla ei-ja alusel. Arvan näiteks ka ise, et 40% minust ütleb sellele eelnõule jah ning 60% ei. 

Head eelnõu esitajad, veelkord tänu teile, et esitasite ilusa eelnõu. Mul on siiralt kahju, et ratsionaalsus oli seekord ilu vastu julm ja seda eelnõud toetada ei luba.     

Mõned mõtted eile õhtul vaadatud filmist, Sarnet/Kivirähki „November“

Mustvalgeid filme ei tehta tänapäeval ju palju, kuid mul on nendega vedanud. Nii Lõuna-Ameerikast tulnud „Mao embuses“  kui poolakate „Ida“ on olnud väga head ja vaadatavad filmid. Nüüd siis „November“ ja ega ma tagantjärele seda värvilisena ei kujutagi ette.

Esiteks tahaks välja tuua kummalise vastuolu. „Rehepappi“ oli kerge lugeda, kuid filmi oli raske vaadata.  Ja seda algusest peale. Kõik mis oli kerge, lendlev, mänglev oli raamatust otsekui välja filtreeritud. Alles oli jäänud räpane ja sünge maailm, kus inimeste mõtted olid aeglased, tunded püsivad, ent sageli töntsid ja madalad, stabiilsemad ja usaldusväärsemad olid vaid kalmulised, kuid nende roll sündmustesse sekkuda oli piiratud.

Mitu korda olen mõelnud, kas filmi tegijatel on olnud kõrval lahti Karl Ernst von Baeri doktoritöö „Eestlaste endeemilistest haigustest“, olustikku on kujutatud väga sarnaselt. Sarnane ei tundu aga olevat mõisnike elulaad (Baer põikab paar korda võrdlevalt sinna sfääri), filmis on mõisnike allakäik selgem ja lõplikum kui talupoegade ajutised raskused (ähvardavast katkust saadakse jagu).

Ma ei ole pädev hindama, kuid mulle näitlejate mäng väga imponeeris. Liina ja Hansu noorus ja lootusetu armastus, mis oma meeletuses kaasab libahundiks käimise, sisemise põlemisega jutuvestmise, hinge kuradile müümise. Vanade naiste tarkus ja kavalus oli paaris stseenis vahvalt välja mängitud, samuti mõne vanamehe aplus ja tölplus. Samas krattide askeldamine mõjus pigem tüütuna ja ootust tekitavana, et see lõppeks.     

Mingil hetkel ma taipasin, et Novembri tegelased võime olla meie kõik. Samasugune äng valitseb sageli mõne artikli või facebooki lõnga kommentaariumis, samasuguseid meeletusi olen näinud noori tegemas (mitte tingimata armastuse nimel), olen oma silmaga näinud teatud üksuste allakäiku. Piltlikult on filmis esinenud gondel armastajate ideaalina paljudele noortele ette pandud. Ja kui seda ideaali ei saavutata, muututakse närviliseks. Ja ikkagi on armastuse teema võimas, Liina ja Hans selle ju tegelikult mõlemad saavutavad, tõsi, mitte füüsilise, vaid illusoorsena. Nii nagu arvutimängus.

Kivirähki raamatul põhinevas filmis saab kirik loomulikult omad nätakad kätte. Ka Vanapagan pole sümpaatne tegelane, kuid teda tuleb filmis vähemasti tõsiselt võtta, kirikut ei saa. Aga lülitasin end sellest teemast välja.   

Ja ikkagi küsimus, kuidas mõistab filmi inimene, kes raamatut lugenud ei ole.    

  

Kõne Jaan Poska Gümnaasiumis 2. veebruar 2017

Hea Jaan Poska Gümnaasiumi koolipere: õpilased, õpetajad, juhtkond ja vilistlased

Mul on hea meel ja au kõnelda kooli aastapäeval. Enne tänase kõne põhiteema juurde asumist teeksin paar eelmärkust.

Kõigepealt olin kimbatuses, kas oma sõnavõtus kasutada vormi meie või teie. Olen ju siin koolis nii mõnegi aasta filosoofiat õpetanud, tõsi väikese koormusega ja valikainena. Käesoleval aastal mul siiski tunde ei ole. Aga kooli välisukse kaart on mul olemas, koolimajas leian üles nii auditooriumi, õpetajate toa kui muud vajaliku klassiruumi. Nii otsustasin lõpuks ikkagi meie kasuks.

Teiseks, praegune kool on meil mitmes mõttes huvitavas vanuses. Vanast Kreekast pärinev tarkus ütleb, et vestlus õnnestub kõige paremini, kui söögilaua ääres on inimesi rohkem kui graatsiaid ja vähem kui muusasid. Graatsiaid oli kolm ja muusasid üheksa ja see tähendab, et  Jaan Poska Kooli vanus läheb ilusti kirjeldatud vahemikku ja lubab meeldivat mõttevahetust. Selline vanus lubab hetkel veel meenutada kõiki lendusid, väikese vaevaga tuletada meelde õpilaste nimed, kui kohata koolis ühte nägu õpilasi, siis tõenäoliselt on tegemist õdede-vendadega, mitte paarkümmend aastat tagasi õppinud vilistlaste lastega. Koolipere – nii tänaste õppijate kui vilistlaste ring on veel ühise perena hoomatav.      

Nüüd põhiteema juurde. Pealkirjastasin oma tänase kõne „Tõejärgse ühiskonna liikmetele!“. Nagu olete kuulnud, siis tänasel päeval on paljude teemade  käsitlemise puhul hakatud rääkima tõejärgsusest. Alternatiivmeedia kõneleb, kuidas peavoolumeedia eksitab valede ja pooltõdedega rahvast, kriminaalekspertide kõrval viivad juurdlusi läbi ka sensitiivid, jällegi on kasvanud nende hääl, kes eitavad evolutsiooni, peavad Maad lapikuks jne.

Tõejärgsesse ühiskonda sisenemine võib toimuda vaikselt ja märkamatult. Mingil hetkel avastasin oma õpetamist analüüsides, et märgiks tõejärgsesse ühiskonda sisenemisel on olnud ka näiteks minu filosoofiatundides tõe teema käsitlemine. Nagu osad teist teavad, on olemas kolm populaarsemat tõe teooriat.

Esimene neist ütleb, et tõde on see, mis on kooskõlas tegelikkusega. Samas on meie maailm muutunud nii kirjuks ja mitmepalgeliseks, et on hästi raske kokku leppida selles, mis siiski on tegelikkus. Natuke lapsikut näidet otsides, kas Pokemonid on tegelikkuse osa või mitte?

Teine tõe käsitlus ütleb, et tõde on see, mis on kooskõlas teiste tunnustatud väidetega. Come on ! … tahaks siin hüüatada, kas tõesti on tänapäeval võimalik kokku leppida selles, missugused väited on üldiselt tunnustatud.

Kolmas tõeteooria ütleb, et tõde on uskumus, mis praktikas töötab. Tunnistan, et praktika edukust rõhutav tõe käsitlus võib tänapäeva isegi sobida. Seal sisaldub tugevalt tõe ajutisuse moment, kunagi edukalt töötanud teooriaid võivad välja vahetada uued.

Ning viimaks, kuidagi ettevaatlikult olen viimasel viiel aastal hakanud õpetama ka tõe liiasusteooriat, mis väidab, et tõe mõiste on ülearune. Ei ole vahet, kas öelda, et see on tõsi, et väljas sajab lund või lihtsalt, väljas sajab lund. See teooria näitab, et tõe mõiste on liigne.

Aga jätkame veel ja selleks mõtleme püsiva ja muutuva peale erinevatel elualadel.  Tänast kõnet ette valmistades leidsin üles oma 2006. aastal Treffneri kooli lõpuaktusel peetud kõne, kus muuhulgas iseloomustasin üht õpilast, kellest on tänaseks saanud Jaan Poska Gümnaasiumi õpetajate hulgas oluline tegija. Aga tookord kõlas iseloomustus nõnda:  

/../ justnagu Pythagorase koolist väljaastunud noormees, kelles on tasakaalus sealse õppeasutuse kaks tähtsamat ainet, matemaatika ja muusika.

Kellele on oluline, et maailmas oleks pelgalt relatiivsuse kõrval ka midagi kindlamat võiks vaadata näiteks matemaatika poole. Seal on üsna kindlad asjad tõesti olemas, ehkki ruutvõrrandi puhul tuleb leppida asjaoluga, et vastuseid on kaks ja mõlemad on õiged. Muusikas seevastu võivad kohtuda intuitsioon ja loogika, kuitahes kauni meloodia noodid tuleb paberil ikkagi fikseerida. Edasi minnes võime avastada, et näiteks ajaloos on alati ruumi sündmuste tõlgendustele ja nende mõju analüüsile, kuid mitte nende järjestatusele. Ka kirjandusteose kohta on võimalikud paljud, kuid mitte igasugused arusaamad. 

Mulle näibki, et tõejärgne maailm pole koolile mitte õnnetus, vaid võimalus. On ju arendav, huvitav ja väga pedagoogiline tegelda klassis kahe näiliselt võrdväärse väite uurimisega, et leida nendest suuremale tõele vastav komponent, kumb nendest väidetest on põhjendatum. Või veelgi enam – jõuda väidete vastuoludest dialoogini.   

Olen koolielus tunnetanud, kui viljakalt mõjub koolis dialoog, toimugu see siis õpetaja ja õpilase või õpilase ja õpilase tasandil. Tõeline dialoog tähendab avatud lähenemist, kus vastastikuseid väiteid kuulatakse ja ollakse valmis enda seisukohti korrigeerima. Dialoogis kujuneb sageli tolerants, mõistmine ning seda võib vaadelda ka kui liikumist käestlibiseva tõe poole.

Tõepoolest, miks mitte püüda tõejärgses maailmas tõtt uuel viisil leida ning oluliseks teha. Endine Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud kirjutab sellest oma hiljutises artiklis “Teeme tõe jälle suureks“

„/../ kuigi ükski väljaanne meile kunagi sajaprotsendilist ja piisavat tõtt ei esita, ei järeldu sellest sugugi, et kogu informatsioon oleks ühesuguse väärtusega. Ja ümberpöördult: asjaolust, et võimu saavutamise nimel inforuumi läkitatud valed on kahjulikud ning väärivad hukkamõistu, ei järeldu sugugi, et iga aus katse olukorda kirjeldada on tingimata vaba autori alateadlikult kallutatud hinnangutest. /../ Seetõttu ei olegi mõtet tõejärgsusele vastandada „tõde“ ja „fakte“, vaid hoopis kriitikat ja analüüsi. Ja täpselt nii, nagu on vaja säilitada pidevat ettevaatust valede abiga võimule pürgivate küünikute suhtes, tuleb olla ettevaatlik ka nende puhul, kes tõejärgsuse vastu võideldes üritavad tagaukse kaudu meie ellu sisse libistada uue ainukehtiva versiooni tegelikkuses toimuvast.“

Head sõbrad, koolis õppides käime me piiril, kus me muu hulgas peame õppima üles leidma ja eristama fakte ja väljamõeldisi, pooltõdesid ja poolvalesid, emotsioonidel ja ratsionaalsusel põhinevaid argumente ning olema väljasõelutud materjali interpreteerimisel loomingulised ja analüüsivad. Soovin sellisel õppel põhinevat tõe poole püüdlemist meile kõigile siin Jaan Poska Gümnaasiumis.