Nepaal 2019, mõned subjektiivsed tähelepanekud ja mõtted

Reisikeppide maja

Professor Kalle Kasemaa loengust tuleb meelde, et ühel islami õpetlasel (nime ei mäleta) oli reisikeppide maja. Võib-olla käis tema juures niipalju õpilasi, et see maja oli nende õppimise ajal kasutusel reisikeppide hotellina, romantilisem versioon võis olla, et õpetusest vaimustunud õpilased unustasid oma reisikepid õpetlase poole ja tema hoolitses keppide eest heaperemehelikult. Nepaal on reisimise koht, matkakeppe müüakse kõikjal ja reisikeppide maja võiks Kathmandus olla küll. 

Matkamine ja trekkimine

Olen vanakooli inimene ja vist ikkagi hoiaksin matkamise ja trekkimise lahus. Aastatel 1982 – 2000 ma matkasin st kandsin oma varustust, püstitasime telgi, tegime ise süüa jne. Natuke olen matkamisest ka oma blogis kirjutanud, eelkõige seoses Urmas E Liivi „Musta alpinisti“ filmiga:  

http://toomasjyrgenstein.blogspot.com/2015/11/mustast-alpinistist-i.html

http://toomasjyrgenstein.blogspot.com/2015/11/mustast-alpinistist-ii.html

Trekkimisel on mitmeid variante, kuid meil kandsid põhivarustust kandjad, ööbisime teemajades, kust tellisime ka söögi.

Subjektiivses tunnetuses on sarnaseid asju palju, näiteks tunnen, et keha on valmis, kui hakkan mäkketõusu nautima laskumisest enam, kurude ületamine tekitab ikka erilise tunde jne. Aga erinevused siiski on, matkahigis edasi rühkides võis pudel karastavat õlut ainult silme ees olla, Nepaali teemajades oli see jook 0,65 liitristes pudelites ikka saadaval, lisaks jääb vaatlemiseks-mõtlemiseks trekkimisel ikka ülekaalukalt rohkem aega. Minu puhul on erinevus ka vanuses, romantilised suudlused magamiskottides jäävad matkamise aega.

Mäed

Treki lähtepunktis Jomsomis (seal on ümbruskonna ainus lennujaam) on kõrgust 2700, kõige kõrgem kuru oli pisut üle 4300 meetri. Samas avanes lõputult võimsaid vaateid ümbritsevatele seitsmetuhandestele, paistsid ka kaheksased Annapurna ja Daulagiri, lisaks lõputud kanjonid, jõeorud,  hallid ja punased nõlvad jne. Vahepeal näeb kotkaid kõrgel pea kohal, vahel on nad sinust allpool.

Mäed on paigal miljoneid aastaid. Omamoodi on nende lõputu vaatamine kontrastiks puldiga televiisorile, kus pilt tihti muutub. Kui selline püsiv ilu on pidevalt silme ees, siis selle taustal paljastub kuidagi eriti selgelt väikeste punktivõitude madalus, olgu nendeks siis väiklased rünnakud presidendi suunas või sõimav stiil, mida hellitlevalt nimetatakse reljeefseteks kõnepruugiks.     

Inimesed

Korraldusliku poole eest vastutas matkajuht Nipernaadi reisiklubis tegutsev Kalle Hanseni. Ei oska muud öelda kui ta tegi oma tööd perfektselt. Rahulikult, kuid alati vajalikul hetkel kohal olles, ikka teadis ta ikka õiget liikumistempot ja puhkepauside vajalikkust, tunnetas aklimatiseerumise olulisust jne, ühesõnaga sobivatest saabastest ja reisi liikmete vererõhust kuni finantsilise väljatulekuni oli kõik tema märkamatu ent kindla kontrolli all. Nipernaadi reisiklubi on vahva ja soovitan seda kõigile omast kogemusest, eriti neile, kellel paarikümne aasta tagune matkamise kogemus olemas, kuid vahepeal on pikem paus sisse tulnud.  

Kalle korraldatud matkadel teame üksteise eesnimesid, perekonnanimed saab teada pärast matka. Grupi liikmete loal iseloomustan neid natuke. Oli Tiia, kes muretses maailmas minuga väga sarnaste asjade pärast ning kellega ühise tõsise jututeema leidmine oli sekundite küsimus, siis Anu – vaba ja spontaanne hing, kes mõtestas maailma keelte, reiside ja avatud suhtlemise kaudu, Evelyn, kelle vahe ja analüüsiv mõistus oli sümbioosis empaatia ning sügavate vaimsete otsingutega, Liidia mõjus alati nagu värskendav tuulepuhang, kelle lõputuid kultuurilisi teadmisi vürtsitas mõnus huumor, vahel pisut raskel hetkel vaatasime teineteisele otsa ja kinnitasime kõigile valjult, et tegeleme eakohase tegevusega värskes õhus. Meie kohalik giid oli alati abivalmis Hari, kandjatest lõi viimastel õhtutel sätendama Gurna talent, kes heleda häälega laulu üles võttis ja kõik naised ja mehed mitu korda läbi tantsitas. Kopalist ma fb-s pisut kirjutasin, minu eakaaslane, isepäine, oma füüsilise tugevuse ja inimlike nõrkustega. Ning loomulikult püüdlik Purna, kellest saab ühel päeval väga hea giid.

Muktinathi pühad veed

Religioonid

Nepaalis põimuvad hinduism ja budism. Linnades tuli harva vastu ka moslemeid, ma arvan, et Pokharas nägin läbi bussiakna vilksamas ka kahte ema Teresa õde (võisin ka eksida), kuid nende religioonide kohalolu tundub olevat üsna marginaalne.

Vähemalt pealtnäha on hinduismi ja budismi põimumine harmooniline. Vishnule pühendatud Muktinathi templis, kus voolavad pühad veed, on omad pühad paigad ja tõlgendused ka budistidel. Bhaktapuris elav mandalate maalija Madhu töötas nii budistlikes kui hinduistlikes pühapaikades, aeg-ajalt joonistas oma piltidesse ka hinduistlikke jumalaid (Ganeshat) ja rääkis hindu jumalate kunagistest tegemistest oma kodulinnas vahvaid lugusid.      

Tõsi, mida kõrgemale mägedesse, seda enam hinduism maha jäi. Mustang on üsna puhtalt budistlik, iidsed kloostrid (kus pildistada ei lubata) on filigraansed ja avatud, Meie Isa palve mõttes lugemine ei mõjunud seal subjektiivse tunde kohaselt mingilgi viisil kohatult. Tundub ka, et mungaks saajate soov pole tänases ühiskonnas ka Nepaalis enam loomulik, Mustangi pealinna Lo-Manthangis oli munkasid vaid seitse.  Aga nad on intelligentsed, hiljem Kathmandus oli tore vestlus ühe mungaga, kellega arutasime, kas teatud rituaalid on mulle kui kristlasele sobilikud ja kuidas on religioonide omavaheliste suhetega üldiselt.    

Majandus

Mul pole piisavalt teadmisi, et rääkida Nepaali majandusest üldisemalt. Turism on loomulikult prioriteet, kus reaalseid samme oli näha. Lennujaama laiendati, hotelle ehitati ja täiustati (Pokharas oli näha mõne katusebasseini ehitust, supeldes oleks hea ilmaga näha Machapuchare tippu). Mustangis täheldasin ka suurt teede ehitamist (mis küll osaliselt teisest otsast lagunesid) ja suurte õunapuuaedade rajamist. Teatud edasiminekut oli ka prügimajanduses (matkaradadel olid mõned kastid pudelitele ja plastikule), tagasiteel lend hilines ja ööbisin Dohas, kohtasin seal taanlast, kes õpetas Nepaalis kohalikele säästlikku metsandust (eesmärgiks ka linnupesade kaitse). Aga majandusest täpsemaks teadasaamiseks ongi põhjus veelkord sinna maale naasta.   

Ma olen berliinlane

Pidasin eelmisel nädalal oma koolis ettekande, mis on õpetajaks olemise ja poliitikuks olemise sarnasused ja erinevused.

Alustasin sarnasusest ja tõin näitena, kuidas asjad muutuvad, kui astud kõrvalseisjast osaliseks. Nii nagu John Kennedy kõne (1963) saavutas tõelise mõjukuse, kui ta ütles, et on berliinlane. Seda kinnitab ka minu kogemus nii koolis kui poliitikas.

Ma tulin kooli tööle järk-järgult, mõttes mõlkusid alternatiivina nii akadeemiline kui vaimuliku töö, kuid asjad hakkasid arenema siis, kui tegin otsuse, et ma olen naha ja karvadega õpetaja. Selle otsusega võtsin omaks ka õpetaja ametiga kaasas käivad stereotüübid, teatud vastutuse ebaõnnestumiste eest koolimaastikul, vastutuse õpilaste tuleviku eest jne. Aga pärast seda otsust tunnetasin, et edenesin õpetajana, tajusin koolimaailma sisemist loogikat, mõistsin, mida on ja mida pole võimalik parandada, tunnistasin oma vigu jne.

Üsna sarnaselt toimus ka poliitikas. Kohalikus volikogus olles oli mul võimalus jääda peamiselt  õpetaja rolli. Riigikogus taipasin natuke hilja, et sellist distantseerumist (et olen ikka õpetaja, aga noh, natuke poliitik kah) hoida enam võimalik ei ole. Ka poliitikas hakkasid asjad edenema, kui ütlesin, et olengi poliitik. Ei parem ega halvem teistest poliitikutest, olen osaline selles suures protsessis kuhu kuuluvad riigimehelikkus, populism, ambitsioonid, skandaalid jne.

Suurima erinevusena tõin välja koolis endastmõistatava tasakaalu hoidmise vajaduse. Religiooniõpetuse tunnis pole kunagi küsimust olnud, seal peavad kõlama nii konservatiivsed kui liberaalsed, nii kogemuslikud kui teoreetilised, nii ajaloost pärinevad kui tänapäevased argumendid. Vahel ei õnnestu tasakaal erinevate arvamuste vahel konkreetses tunnis, kuid see peab olema tagatud kursuse lõikes.

Poliitikas on teisiti, peab võimalikult hästi põhjendama ja esitlema oma maailmavaatelist (erakondlikku) arvamust, tasakaalu eest hoolitsevad teised erakonnad. Minu jaoks polnud see üleminek raske, eelkõige analoogia pärast usunditega – olen kristlane, kuid mul pole kunagi olnud raske suhelda ja õppida maausulistelt, budistidelt, moslemitelt, armastan juudi anekdoote ja Lao-zi kirjutisi.

Jätkan usuliste analoogiatega, poliitikas põrkusin ma nähtusega, mida olen nimetanud poliitiliseks fundamentalismiks. Ma ei hakka fundamentalismi selles postituses lahti seletama, head allikad on näiteks Tõnu Õnnepalu artikkel (http://www.burke.ee/2017/09/18/tonu-onnepalu-vundamentalismist/) ja TÜ kursus (https://www.ut.ee/et/mooc/religioosne-fundamentalism-radikaalne-poliitika). Ning selle fundamentalismi levik on paljusid ühiskonnas pisut rahutuks teinud.

Tänases Eesti Ekspressis (10.04.2019) ilmus Suleb Vedleri artikkel „Uus õukonnameedia“, kus tutvustati poliitiliselt fundamentalistlikku sõnumit pakkuvat meediat (eks ükshaaval olid need kanalid teada, kuid nende süsteemne esitus oli vajalik). Seda kokkuvõtet lugedes tekkis mul küsimus, kas ma saan tagasi õpetajaks minnes jätkata sealtsamast kus lõpetasin? Usun, et pisut sarnase dilemma ees on täna paljud inimesed, küsimuse asetusega pisut ettepoole: kas ma peaksin oma tänase identiteedi aluseks olnud otsuste kõrval tegema veel mingid valikud, mis mind teatud väärtustega seoks?          

Loomulikult saan eelnevas lõigus esitatud küsimusele vastata vaid iseendast lähtuvalt ja püüdsin seda ka teha. Samas loodan, et võib-olla pakun ka mõnele inimesele inspiratsiooni analoogilisteks olukordadeks.

Koolitundide puhul pole küsimust, seal peab tasakaal jääma ning kirjutan oma mõni aastat tagasi avaldatud artiklile julgesti alla: https://arvamus.postimees.ee/3742699/toomas-jurgenstein-kuidas-peaks-opetaja-klassi-ees-oma-maailmavaatega-kaituma

Kodanikuna avaldan sotsiaalmeedias seisukohti tihedamalt, kui enne otsuse tegemist, et olen ka poliitik. Näiteks fundamentalismi vastu aitab sageli huumor, kui seni olen fb grupi Patriarhaadi ja Keskaja kaitseks postitustega sageli kaasa naernud, siis ehk hakkan neid ka jagama.  

Saan toetada ühendusi, mis seisavad must-valgete tendentside vastu ühiskonnas, „Kõigi Eesti“ on praegu üks nendest, kellele omajagu loodan.     

Antiikfilosoofilt Herakleitoselt pärineb tore ütlus, ei saa astuda kaks korda samasse jõkke.  Tõepoolest, poliitikast väljununa ei saa astuda päris samadesse õpetaja kingadesse, midagi olulist on vahepeal muutunud. Otsust, olla berliinlane või poliitik, päriselt tagasi võtta võimalik ei ole.

  

          

Käisin ilma tõrvikuta meeleavaldusel

Plakat eakaaslastele

Lõin liidu rohelistega

Käisin täna Tartu meeleavaldusel „Jah vabadusele, ei valedele!“  Ilm oli jahedapoolne, sellest hoolimata oli tipphetkel kohal 150-200 inimest. Oli päris toredaid kõnesid, naljakaid sõnakomistusi (inimõigused ei ole universaalsed), paar mõnusat kohtumist jne.

Üks möödaminev tuttav küsis, missuguseid valede vastu me protestime. Vastasin talle päris pikalt ja omajagu subjektiivselt, püüan siin kokkuvõtte teha.

Näiteks valede vastu, mis ignoreerivad teadust. Ma ei ole kuulnud, et EKRE oleks erakonna tasandil distantseerunud Martin Helme poolt väljaöeldud seisukohast, et kliimamuutused on pettus ning seda väitvad teadlased peavad silmas omakasu.

Teiseks, valede vastu, mida mõned koalitsiooni moodustavad poliitikud süüdimatult levitavad. Näiteks Peeter Ernitsa hiljutine fb postitus, kus ta esitas Euroopa Parlamendi Aafrika päritolu inimeste kohta vastuvõetud resolutsiooni tõlgenduse, kus ta soovitused, palved ja üleskutsed sujuvalt asendas kohustusega (paar kuud tagasi jagas ta ehk veelgi hullemat teksti 7 miljonist Eestisse saabujast). Tunnistan, mul on Peetri pärast tõsine mure, ta on olnud hea loodusteadlane, üks nendest, kelle eeskuju mõjutas mind minema bioloogiat õppima, kuid viimase aja sõnavõtud pole nagu tema tase.

Lisaks kaante vahele kogutud valede vastu. Lugesin (küll väga ositi) Henn Põlluaasa (tulevase spiikri?!) raamatut „Sotsid“, ma ei usu, et ta meelega valetab, kuid väga paljudest asjadest ei saa ta aru ning seetõttu kubiseb see raamat tõele mittevastavatest väidetest.  

Neljandaks, ka mina sain Jüri Ratase väljendist nõnda aru, et EKREga koalitsiooni ei moodustata. Loomulikult pean ma Jürist endiselt lugu, tal on tugev eetiline tunnetus ning usun, et teatud piire ta ei ületa.

Viiendaks ehk kõige olulisemaks oli tänane meeleavaldus suunatud sõna devalveerumise vastu (kaalusin ka, et kirjutada valede normaliseerumise vastu), et väljaöeldud sõna ei maksa enam midagi ning on normaalne seda järgmisel päeval seda muuta. Et mõned poliitikud otsustavad, et ongi lubatud öelda halvasti naistearstidele, homodele, lastetutele naistele jne.

Mõned märkused tänase poliitilise olukorra kohta veel. Loomulikult olen kaugel arvamusest, et poliitikas algas sõna (lubaduste, seisukohtade) devalveerumine praegu käivatest koalitsiooniläbirääkimistest. Minu meelest oli siin üks halvemaid näiteid Andrus Ansipi üleskutse viia Eesti viie jõukama hulka (ilma selle lubaduse eest vastutust võtmata) ning seepärast ma praeguses poliitilises olukorras mõistan Kaja Kallase pingutusi, Andruse Ansipi reljeefsed sõnavõtud erilist sümpaatiat ei tekita.

Siis veel väljaütlemistest, justkui oleks praegu meedias tekkinud mingi loodava koalitsiooni vastane hüsteeria. Seda ei ole. On väga tavaline opositsiooni ja kodanikeühenduste toimetamine, mis on tunduvalt pehmem ja intelligentsem, kui EKRE opositsioonis olek. Aga tõde põletab kindlasti valusamini kui mõne erakonna tõrvikud.

Rahvuslus ei väljendu endale vastu rindu tagumises ja teisi halvustades

Olude sunnil kiiruga kirjutatud artikkel, seetõttu omajagu pealiskaudne. Ilmunud Postimehes: 

https://arvamus.postimees.ee/6535008/toomas-jurgenstein-rahvuslus-ei-valjendu-endale-vastu-rindu-tagumises-ja-teisi-halvustades

Tunnistan, et kui lugesin eile õhtul Priit Pulleritsu artiklit „Sotside pärishäda“, siis reageerisin üsna emotsionaalselt facebook-is: „Tuli ära! Üks sportlik ja vahva mees peab oma nätaka selle eest panema, et sotsid tõesti ei mõista rahvust vere puhtuse kaudu.“ Aga püüan nimetatud artiklit mõne sõnaga rahulikumalt kommentaarida.

Loomulikult hindavad sotsid rahvust ja rahvusriiki, selleks piisab lugeda vaid meie valimisprogrammi kuuendat peatükki „Eesti keele ja kultuuri areng“, mis algab tõdemusega: „ Kultuuripoliitika kujundamisel lähtume Eesti Vabariigi põhiseaduslikust sihist tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Käsitleme seda sihti kooskõlana kultuuri hoidmise ja järjepidevuse tagamise ning kultuurile omase uuenduslikkuse ja avatuse vahel.“

Programmis on selgelt öeldud, et rahvust me mõistame peamiselt keelelise ja kultuurilise identiteedi kaudu. Meile tõesti ei ole küsimuseks inimese geenid, vanaema või vanaisa päritolu, pea kuju või nahavärv. Piltlikult öeldes, kui Hiiumaal Näkimadalatel hukkunud laevalt oleks kantud randa tumedanahaline imik, kes kasvaks üles Leigeri ja Pireti peres ja talle oleks lähedasim keelekuju hiiu murre ning meelistoit suitsutatud tuulehaug, siis pole sotsidel küsimus teda hiidlaseks tunnistada.  

Siiski on sotsidel veel üks omapära. Me püüame rahvusluse  teemal hoiduda loosunglikkusest ja vastandmisest ning konfliktide puhul püüame leida töötavaid lahendusi. Võtame näiteks viimastel nädalatel teravalt üleval olnud Kohtla-Järve riigigümnaasiumi õppekeele küsimus. Direktor Anne Endjärve pidas selgelt  parimaks lahenduseks sotsiaaldemokraatide  poolt pakutud mõtet võtta Järve kool riigi pidada ja säilitada see täistsükli koolina.      

    

Või teine näide: Priit Pullerits teeb hoiatava näitena oma artiklis juttu üle-eelmisel aastavahetusel esitamata jäänud Eesti hümnist ja mulle meenusid reageeringud sellele möödalaskmisele. Sotside Ivari Padari ja Liia Hänni eestvõttel koguneti järgmise ööl Vabaduse platsile hümni laulma, EKRE saatis laiali poliitreklaami, kus oli vigaselt kirjutatud nii hümni pealkiri kui ka sõnade autori nimi.

Olen öelnud („Rahvuslased, vastandumine ja rahvast hoolimine“ Postimees 27.03.2017 ), et oma rahvast, keelest ja kultuurist hoolijad võivad üsna harmooniliselt kuuluda sotsiaaldemokraatide toetajate hulka. See on viljakas sümbioos, kus primaarseks pole kunagi vastandumine /../ Teisalt ka tõdesin („Rahvuslusest ei pea tegema midagi karikatuurset“ Postimees 4.jaanuar 2017).: „Olla rahvuslane on austusväärne ja tõsiseltvõetav maailmavaateline otsus. Küllap iga eestlane, kes peab oluliseks ning armastab oma keelt ja kultuuri, kannab endaga kaasas suuremal või väiksemal määral rahvuslust. Rahvusluse intellektuaalne ja emotsionaalne nudimine aga võib muuta tõsise maailmavaate karikatuuriks. Ja sellest on kurb.“ Täna on mul kurb, et viimasel hetkel enne valimispäeva on loosunglikult tõmmatud lauale teema, mis reaalsuses nõuab rahulikku ja pikemaajalist arutelu.