Kommunistliku partei manifesti toimetamisest

Paar päeva tagasi, kui tuli uudis, et EKRE esimees Mart Helme on toimetanud omal ajal Marxi ja Engelsi „Kommunistliku partei manifesti“ ühte väljaannet, kirjutasin fb-s vastava kommentaari. Tagasisidet tuli omajagu ja otsustasin oma seisukoha pisut põhjalikumalt lahti kirjutada.

Kõigepealt, „Kommunistliku partei manifest“ (edasi Kpm) on tänaseks ajalukku jäänud teos, kus mõned asjad (laste tööjõu kasutamisest hoidumine, tasuta haridus) on täna väga paljudes riikides endastmõistetavaks saanud. Vist umbes kümme aastat tagasi lehitsesin seda viimati, omal ajal ülikoolis oli see muidugi õppekavades sees. Minu hinnangul ei ole tänases Eestis mingilgi viisil ohtlik raamat. [1]

Teiseks, selle raamatu toimetamisest. Eesti keelde oli see teos juba ammu tõlgitud, seetõttu ei saanud 1974. aasta väljaandes noore toimetaja roll ilmselt eriti suur olla. Tagantjärele pole võimalik ka kindlaks teha, missugune hind oleks olnud keeldumisel (töölt lahkuda kindlasti sai). Aga aeg oli teine ning tollel ajal tegid väga paljud meist asju, mille üle me täna uhked ei ole. Mina olen ka teinud. Seega raamatu toimetamine iseenesest ei ole kuigi suur patt.

Nüüd pisut poliitikaga tegelemisest. Eelkõige Riigikogu perioodil sai mingil hetkel mulle selgeks, et poliitikas saab edukalt olla teravamatest otsustest distantseerudes. Sa oled justnagu kemplemisest üle, parimal juhul vastad süüdistustele irooniaga, teatud seisukohtade võtmisest püüad hoiduda jne. Ma püüdsin päris pikalt nii käituda, kuid mingil hetkel tundus ausam, et hakkan välja ütlema oma seisukohti ka siis kui see pahandusi põhjustab. Tegelikult algas see juba enne Riigikogu perioodi, EK artikkel „Kasvame lahku“ on üks mu otsuse väljendusi:   http://www.eestikirik.ee/kasvame-lahku/ Mõned vanad head sõbrad ütlevad, et ma „pöörasin ära“.

Taustast veel. Mulle on rahvuskonservatiivsus sümpaatne, aga niisama vastumeelne sellele ehitud populism. Viljad on ju näha, rahvuskonservatiivse populismiga on suuresti lõhutud Isamaa erakond, rõõmus ja avatud maailmanägemine peab õige sageli end koomale tõmbama hirme ja kahtlustusi külvava arusaama ees jne. Ja ikka otsitakse süüdlasi, need võivad olla teise nahavärvi või seksuaalse sättumusega inimesed, lastetud naised, punaprofessorid, president, nüüd ka maasikakasvatajad.

Tunnistan, minu mõõt sai täis kui Mart Helme nimetas Tallinna ülikooli lõpetajaid hobusevarasteks ja ei reageerinud ülikooli viisakale kirjale, kus paluti täpsustada, missugustel erialadel MH puudusi näeb. Nii ei tohi riigimehelik poliitik käituda.    

Nüüd tagasi Kpm-i toimetamise juurde.  Tõin analoogia religiooniga. Tagantjärele mõeldes oli see natuke lahja ja parandan seda pisut. Oletame, et EELK valib endale piiskoppi (so täiesti oletuslik väljamõeldud väide, Urmas Viilmaga oleme vanad tuttavad ja saame hästi läbi, ainult üks kord on ta mind noominud ja keegi ei hakka teda ümber valima) ja see piiskop on noorena toimetanud La Vey Saatanliku Piibli, mitte eriti südamega, kuid ta nimi on toimetajana selle väljaandes olemas. Ma arvan, et ta peaks kindlasti selle nooruses tehtud teo enne valimisi avalikustama, kui see pärast välja tuleb, ma kahtlen, kas ta saab ametisse jääda. Kpm on kommunismi üks baastekste ja rahvuskonservatiivsusega põhimõttelises vastuolus. Minu arusaam kohaselt oleks kandideeriv juht pidanud samuti oma toimetajatöö avalikustama.  

Möönan ka seda, et  MH oleks avalikustamine kindlasti raskem kui kiriku etteotsa kandideerijal. Peamiselt Augustinusest alates on pöördumine ja endisesse ellu kriitiline suhtumine usus täiesti tavaline. Pigem olen kohanud inimesi, kes minu hinnangul oma endise elu kriitikaga liialdavad. Populistliku erakonna müüt näeb ette pigem varasest lapsepõlvest kõrgetele ideaalidele pühendunud juhti.

Lisan lõpetuseks, et tegelikult andis Postimehe faktikontrollis avalikustatud fakt (tänama peab vist veel Ahto Lobjakat ja Varro Vooglaidu) relva, millega saab populistlikke hüüdlauseid veidi naeruvääristada, toon lõpetuseks mõned näited:

Kommunistliku partei manifesti toimetaja süüdistas Tallinna Ülikooli hobusevaraste kasvatamises;

Kommunistliku partei manifesti toimetaja nimetas Soome peaministrit müüjatüdrukuks;

Kommunistliku partei manifesti toimetaja hinnangul ohustavad maasikakasvatajaid rahvusriiki jne.

---

[1] Vahemärkuseks: Üht kohta siiski mäletan, kus Kpm-i revolutsioonilisus oli tänapäeva toodud. Jostein Gaarderi „Sofie maailma“ järgi on tehtud filmis on stseen, kuidas Sofie on mõttes osalenud Venemaa revolutsioonis, tänapäeva naastes on tal kaenlas Kpm ning kui ta oma ema näeb, siis too kohkub Sofie kaenlas olevast raamatust ja ütleb: „Tuleks isa juba koju!“, seda ilmse sooviga, et isa rumalad ideed tüdrukust eemal peletaks.   

Poliitika 14 (Valitsuskoalitsioon langes plussi)

Küllap tajus tänavu enamik inimesi ümbritsevat sarnaselt Hendrik Visnapuu luuletusega „See aasta tuleb kevad teisiti /../“  Aga teisiti tuleb ka suvi ja võibolla ka sügis, sest keegi ei tea päris täpselt, kuidas käitub viirus soojemal ja päikselisemal ajal, kas kaob või poeb peitu, kas peame valmis olema viiruse teiseks laineks, millal valmib vaktsiin jne.  

Samas on mõndagi julgustavat. Viimastel päevadel on uute nakkusjuhtumite kokku lugemiseks jätkunud ühe käe sõrmedest. Loomulikult on mõistlik ettevaatus säilitada, kuid praegune hingetõmbeaeg on ka sobiv seni tehtu kriitiliseks analüüsiks.

Kooliõpetajana olen kuigipalju ikka numbrites hinnangutes kinni ning riigi tegemisi kriisi saabudes hindasin alguses neljaga või õigemini nelja miinusega. Mõnda asja nimetan, mida võinuks kohe alguses paremini teha.

Kõigepealt, pandeemia on oht kogu rahvale ja sellesse võivad haigestuda nii koalitsiooni kui opositsiooni toetajatele. Aga opositsiooni esindajad jäid eriolukorra valitsuskomisjonist liiga kaugele. Infot jagati, kuid mitte sügavuti. Loomulikult tahaks uskuda, et tegutseti heauskselt kogu rahvast silmas pidades, kuid valitsuskoalitsiooni enda poolt on antud signaale, et otsuste langetamisel käis erakonna valijaid silmas pidav vorst-vorsti vastu kauplemine. Olukorra tõsidust silmas pidades on see kohatu.

Teiseks, toimus kummastav parlamendi rolli pisendamine. Osalt tõuseb siin esiplaanile riigikogu esimehe kummaline parlamendivastane hoiak. Esmalt ei pidanud riigikogu esimees võimalikuks lisaeelarvet arutada istungitest vabal nädalal (sellest ta õnneks siiski loobus), hiljem ei näinud põhjust riigikogu kokku kutsuda kriisist väljumise strateegia arutamiseks. Parlament peaks olema poliitiliste debattide ja otsuste keskmes, mitte neist kõrval.   

Kolmandaks, ülimalt vajaliku lisaeelarve pessa muneti käomune ja need olid natuke liiga suured. Värvikaimaks näiteks oli loomulikult õlitehasele eraldatud miljonid, arutelu selle paljude hinnangul kummalise investeeringu üle oli selgelt liiga napp. 

Sageli koolis on nõnda, et õpetaja hakkab esialgset hinnet korrigeerima. Kahjuks pean tunnistama, et nii juhtus ka minu esialgselt pandud hindega. Peapõhjuseks oli valitsuse algselt riigimehelikkusele lähedase toimetamise asendumine populistlike punktide noppimisega. Ja see on toimunud halenaljakalt: näiteks üks EKRE minister praalis uhkelt, et peatas Rail Balticu (RB) – valitsuskoalitsiooni minister kinnitab, et tegelikult EKRE ikkagi seisab RB eest – ja järgmine EKRE minister kinnitab, et ikka ei seisa – peaminister kinnitab, et kogu valitsus töötab RB valmimise nimel. Või teine näide, mõned EKRE poliitikud hurjutavad kirikut kellade helistamise aktsiooni eest -  keegi Isamaast jälle kaitseb kirikut.  

Kokkuvõtlikult, vaevalt sai päevane haigestunute arv langeda kui algas oma valijatele silma pilgutamine. Mõned poliitikud justnagu kohkusid ja häbenesid, et püüdsid vahepeal riigimehelikult käituda.    

Hariduse teemal tahaksin lisada veel ühe mõtte. Koolirahvas, õpilased, õpetajad, lapsevanemad, saavad aru, et lihtsaid otsuseid ei ole. Saadakse ka sellest aru, et nii mõneski küsimuses on enne teatud ajaperioodi andmete laekumist otsustada vastutustundetu. Aga nagu matemaatikaõpetaja ei rahulda vastus, vaid ta tahab näha ka lahenduskäiku, nii on ka koolirahvale vaja rahulikke, põhjalikke selgitusi, missuguste variantide vahel otsuseid kaaluti, mis on teatud otsuste poolt ja vastuargumendid, mis on nõrgad kohad, missugused on tulevikustsenaariumid jne. Niisugusest põhjalikult lahtiräägitud taustast tunneb koolirahvas puudust.

Mul on kahju, kuid pidin valitsuskoalitsiooni hinnet alandama kolmeks plussiks.      

Ma ei saatnud õpilasi surnuaeda

Ilmunud:  https://www.err.ee/1077553/toomas-jurgenstein-miks-ma-ei-saatnud-opilasi-surnuaeda

Olen ealt juba üle keskea ning ehkki hindan õpetamisel ka elektroonilisi kanaleid, naudin tunduvalt rohkem siiski klassiruumis toimuvaid arutelusid. Nii olen tänast olukorda koolis võrrelnud isegi tühja kütusepaagiga autoga, aku pealt mõned funktsioonid toimivad, kuid päriselt auto ikkagi edasi ei liigu. Tean ka seda, et võrdlus on omajagu ülekohtune ja tunnistan oma piiratust, sest ka distantsõppel on võimalik saavutada suurepäraseid tulemusi.   

Koolides, kus toimub perioodõpe tuli distantsõppele enamasti üle minna poole perioodi pealt. Minu õppeainetes, usundiloos ja filosoofias, polnud see tegelikult väga raske, sest nii mõnigi usundiline teema toimib edukalt just individuaalse süvenemise kaudu. Järgnevalt tahaksin rääkida ühest ülesandest, millele ma mõtlesin, kuid mida ma õpilastele pärast mõningast kaalumist siiski ei andud. Sellest otsusest lähtuvalt püüan leida ka mõningaid ettevaatlikke paralleele riigi tasandiga.   

Nimelt tekkis mul mõte oma õpilased erinevate ülesannetega Tartu surnuaedadesse saata. Põhjuseid oli mitmeid, toon välja mõned kaalutlused.

Esiteks, Tartu kalmistud on kultuurilooliselt ülimalt rikkad ja õpilastele ülesandeid koostada ei oleks raske. Neid saanuks siduda hauakividele ja ristidele kirjutatud tekstidega,  Eesti ühiskonda ja kultuuri mõjutanud isikutega, hauaskulptuuridega, erinevate religioonide ja kirikute tavadega vms.

Teiseks on liikumine ja värske õhk vajalik ka karantiini ajal ja seda ülesannet oleks olnud üsna lihtsalt võimalik lõimida ajalooga, ühiskonnaõpetuse ja ehk ka kehalise kasvatusega.

Lisaks on tänapäeval surnute ja elavate maailmad lahku kasvanud, Imeliku ja Teele kombel kabeliaias jalutamas käiakse vähem, side eelnevate põlvkondadega võiks tugevam olla ning kavandatud ülesanne aitaks pisut täita ka seda tühimikku.

Otsustavamaks said aga vastuargumendid, mis mulle tundusid kaalukamad.

Näiteks on surnuaiad mulle ikka tundunud inspireerivad ja mõtteid tekitavad ning pigem helged paigad. Tean aga ka seda, et paljudele tekitavad need siiski hirmu ja süngust. Süngust ja hirmu pole aga praegusel viirusest tingitud äreval ajal meie eludesse lisada vaja. Kirjeldatud meeleolu osaliseks hajutamiseks oleks muidugi võimalus esitada kavandatav ülesanne rühmatööna, kuid see tooks kaasa õpilaste lähikontakti, mis oleks 2+2 reegli rikkumine.

Kõige olulisem argument aga oli, et Eesti riik, Tartu linn ja paljud autoriteetsed autoriteedid meditsiini alal on andnud selge juhise võimalusel püsida kodus. Oma ülesandega töötaksin ma vastu linna ja riigi autoriteedile. Eriolukorra eduka toimimise aluseks ongi usaldus riigi, täpsemalt siis eriolukorda riigis juhtiva komisjoni ja vastavate linnade ning valdade komisjonide vastu.

Loomulikult ei saa see olla pime usaldus, esmatähtis on, et komisjon kuulaks meditsiini autoriteete ja teeks nende argumentidele tuginedes adekvaatseid otsuseid.  Komisjoni autoriteeti seevastu võivad kõigutada väikeste punktivõitude otsimine sealt, kus seda teha ei tohiks. Tõenäoliselt jäävad lõplikult minevikku küündimatud-bravuurikad ütlused, mis kutsusid üles viirusele hanerasvaga vastu astuma. Hea toon pole aga ka ministrite vaheline võistlus, kes suudab ennem ja mõjukamalt öelda, et eriolukord pikeneb. Tabavalt kutsus pikaaegne parlamendi esimees Eiki Nestor Facebook-is ministreid korrale: „Edvistada jõuate siis kui eriolukord otsa saab!“  

Edvistamine on siiski üsna väike patt, tunduvalt probleemsem on mõne põhimõttelise otsuse eriolukorra varjus läbisurumine ja ka neid näiteid kahjuks on: sissemaksete peatamine pensioni teise sambasse, investeering õlitehasesse, äpardunud katse anda lõpueksamite korraldus ka pärast eriolukorda pelgalt valitsuse kätte. Kuulun ise nende hulka kelle arvates ei põhikooli ega gümnaasiumi tänane eksamite süsteem pole ideaalne, kuid muutused haridusalal peavad toimuma avalikult ja kaasatult, mitte eriolukorra varjus.

Eelnevatest märkustest hoolimata mulle tundub, et usaldus valitsuse eriolukorra komisjoni vastu püsib. Sama tunnen ka Tartu linnas ning õpilastele kodust välja viivaid ülesandeid ei anna.

          

Meie lõputu küünlapäev

Ilmunud Eesti Päevalehes: https://epl.delfi.ee/arvamus/toomas-jurgenstein-koroonakriisist-meie-loputu-kuunlapaev?id=89389343

Küllap mäletavad paljud nüüd juba üle kahekümne viie aasta vana filmi „Lõputu küünlapäev“. Peategelane avastab, et igal hommikul algab uuesti päev, mida ta on 24 tundi tagasi juba läbi elanud ja mida ta vastikuks ja tüütuks peab. Siis aga leiab ta järk-järgult, et teda ümbritsevas maailmas on asju, sealhulgas kauneid, mida ta ühekordses päeva läbielamises polnud märganud.

Näib, et praegu kodudes karantiinis olevatele või kaugtööd tegevatele inimestele on tänane olukord filmiga mõnevõrra sarnane. Hommikuti on tüütut kordumist, kuid pikkamisi leitakse ka võimalusi, millest süvenemist paksematesse raamatutesse ning pikematesse filmidesse, aiatöid ja inimtühjades kohtades sportimist on ehk kõige enam esile toodud. Pisut rohkem usunditega tegelenuna tahtsin välja tuua mõned üsna subjektiivsed mõtted, milline võiks olla religiooni roll tänases koroonaviiruse tõttu ärevas ühiskonnas. 

 Kõigepealt, mulle tundub, et usundite vaheline koostöö ja oikumeenia omandab tänasel päeval suurema kaalu kui tavaolukorras. Palvega saab hädasolijaid toetada nii katoliiklane, protestant, moslem kui jehoovatunnistaja ning õpetuslikud erimeelsused ja vastandused peaksid edasi lükkuma. Tsiteerin siin mulle lähedast Hermann Hesse „Klaaspärlimängu“, kus autor erinevatest religioossetest allikatest võrsunud lähenemist aktsepteerib:

„Vagadus, see tähendab usklik, elu ohverdamiseks valmis teenistus ja truudus, on igas usutunnistuses ja igal astmel võimalik ning see teenistus ongi isikliku vagaduse, siiruse ning väärtuse ainsaks kehtivaks proovikiviks.“

Teiseks, mulle tundub, et pisut suurema tähelepanu omandavad usulised reeglid – näiteks kristlastele kümme käsku. Loomulikult jäävad kõige olulisemate käskudena taustale armastuse käsk, mis käsib Jumalat kogu oma olemusega armastada, ning teiseks kuldne reegel, mis nõuab käitumist nõnda nagu inimene tahaks, et teised temaga käituksid. Ärev aeg küsib aga ka reeglite järele. Sõnastasin oma raamatus „Kes Sa oled taevas. Avatud uskliku aabits“ pisut tänapäevasemalt kümme käsku, eriliselt tõstaksin pandeemia olukorras neist esile neljanda, pea tänu ja austusega meeles oma vanemaid ja eelnevaid sugupõlvi ning püüa neid mõista ning kaheksanda, fantaasia on oluline, kuid tõsistes asjades tuleb tõtt rääkida. Esimene esile toodud käskudest viitab koroonaviirusest kõige haavatavamale vanemale põlvkonnale, teine adekvaatse informatsiooni olulisusele. 

Kolmandaks ma arvan, et teravdatud tähenduse ja tunnetuse alla satub patt. Kristluses on seisukoht, et iga inimese loomus on patu poolt rikutud. Mingil põhjusel, mis pole meile lõpuni selge, on inimesed hakanud endid pidama sõltumatuteks ja vabadeks maailma valitsejateks, kes näiteks käituvad meie planeediga hoolimatult.

Võime patu kohta mõistetavamat väljendit otsides kasutada julgesti sõna ebatäiuslikkus. Ebatäiuslikkusest tulevad paljud inimlikud eksimused, näiteks suutmatus omaksvõetud põhimõtetest kinni hoida, kaasinimeste halb kohtlemine, kahjurõõmu tundmine ja palju muud. Küllap satuvad tänasel päeval avalike või sisemiste etteheidete alla eelkõige patused tegevused, mis püüavad tänast surutist kasutada kitsalt isikliku kasu lõikamiseks.

Neljandaks tähtsustub kiriku kui hoidja roll. Omajagu kultuuri on täna interneti – ja telemaailmas, seevastu kinod, teatrid, muuseumid ja kontserdid on ootele pandud. Kiriku kui vaimukultuuri säilitaja funktsiooni on teoloogid väsimatult rõhutanud, olgu näiteks Uku Masing artiklis „Kiriku ülesanne kultuurimandumisel“ või Leszek Kolakowski meeldetuletused „Naeruvääristatud Jeesuses“:

„/../aga kõik Jeesuse kuulutused, mis meie kultuuri püsima jäid, tunduvad nüüd sajandite pärast triviaalsena, aga just tänu Jeesusele on need nüüd triviaalsed. Et inimene ei vaja üksnes toitu ja kehakatteid – kas võib olla midagi lihtlabasemat. Aga korduvalt on selgunud, et tuleb visalt võidelda selle tõsiasja tunnistamise nimel, näiteks veendes, et inimese vaimutööd ei saa hinnata selle järgi, millist materiaalset kasu see kellegi arvates tooma peaks.“

Viimaks, ehk kõige subjektiivsemalt, ma  arvan, et religioon oskab õpetada tänulikkust ka rasketel aegadel. Mõned päevad tagasi naeruvääristati päris ohtralt presidendi algatust lehvitada akendel mobiili taskulampidega neile, kes viirusohule vaatamata igapäevast tööd teevad: arstidele, bussijuhtidele, poemüüjatele, prügivedajatele jt. Küllap jäi ka selle üleskutse selgitus pisut napiks.

Analoogilisi tänuaktsioone on tehtud päris paljudes riikides. Kujutan päris hästi ette prügivedaja väikest poega, kes näeb naabermaja akendel kümmet valgusvihku ja ütleb: „Issi, Sinule lehvitatakse!“

Ma arvan, et kriisis rasket tööd tegevaid inimesi tuleb tänada veel. Miks mitte nõnda, et järgmisel korral ühineks aknal lehvitavate inimestega ka kirikukellade helin.        

Humanitaaria aeglane alistumine

 Humanitaaria rahastamise teema pole vaibunud. Nädalapäevad tagasi esitasid Kristiina Ehin ja Mari Kalkun esmakordselt laulu „Hädaabikõne peaministrile“, kus nad laulsid Miina Härma ja Anna Haava loomingu toel eesti rahvusteaduste ja rahvaluule arhiivi toetuseks.

Kuulasin laulus kostvaid kibedaid sõnu, mõtlesin Mari Kalkunile, keda olen aastaid tagasi õpetanud ja äkki tabasin end ootamatult minevikku vaatamas. Püüdsin ajas tagasi minnes meenutada, kas ma julgustasin Mari poole sõnagagi astuma rahvalauliku-muusiku teele, see oleks olnud endastmõistetav, sest tema eeldused ja anne selleks valikuks paistsid kilomeetrite taha. Kui ma seda ei teinud, kas olin juba siis humanitaarse elukutse esiletõstmisest loobunud ja olnud õpetajana rahvusteaduste vaikses alistumises mõnevõrra osaline.

Rahvusteadustest, teadusraha jagamisest, koefitsientidest ja teaduse rahastamisel üldiseks eesmärgiks seatud ühest protsendist SKPst on viimastel nädalatel palju kirjutatud. Ehk on eestikeelse humanitaariaga tegelevate teadlaste olukorra üldistavaks kirjelduseks üks parimaid kujundeid professor Rein Veidemanni Eesti Keele Instituudis  korraldatud ümarlaua sissejuhatuseks peetud kõne pealkiri „Hing paelaga kaelas“ (ERRi uudised, 02.02.2020).  Samal teemal on ilmunud mitmeid artikleid (Johanna Ross, Tiit Hennoste, Neeme Näripä jt), presidendile ja valitsusele on tehtud avalik pöördumine ning tunnistan, et  ei oska esitatud argumentidele midagi olulist lisada. Ehk siis ainult juba esimeses lõigus väljendatud tunnet, et võibolla algas humanitaaria alistumine algas juba mõni aeg tagasi.

Folklorist, laulja ja luuletaja Aado Lintrop, kelle blogipostitus oli üks  humanitaaria seekordne ärkamine alguse sai, on pessimistlik ja kurb: „Mis edasi saab? Olen väga mures kõigi oma nooremate kolleegide pärast, kes jäävad kas päris ilma tööta või hakkavad enam-vähem sama tööd tegema poole väiksema raha eest.“.

Mõtlesingi, millal ma viimati ütlesin naljatlevalt mõnele õpilasele, et sinust võiks saada hea arhivaar, rahvaluuleteadlane, filoloog või eesti usundi uurija. Ja pean tunnistama, et ei suutnud seda meenutada. Tõsi, paar korda olen mõne õpilase filosoofilist võimekust esile tõstnud, kuid samas kiirustades maininud, et head filosoofid võivad olla väga mitmekesiste elualade inimesed. Tulevastest elukutsetest ja haridusvalikutest rääkides olen viimased kümmekond aastat pigem suu kinni pidanud, elanud kaasa humanitaaria valinud õpilaste võitlusele rahaliselt väärikalt elada. Ja tõdenud, et Marju Lepajõe mõtiskluses filmis „Päevade sõnad“, kus ta arutleb ainult kerge irooniaga kui palju maksab üks tõlgitud Descartes΄i meditatsioon, on midagi tänasele maailma väga omast.    

Kirjeldatud mälestusi elustades olen mõelnud, et viimastel nädalatel diskuteeritavad rahastusotsused on tegelikkuses vaid jäämäe tipp. Et sellised otsused üleüldse võimalikuks saaksid, eelneb nendele ilmselt humanitaaria aeglane alistumine juba üldhariduskoolides. Ja võibolla on selle üheks tunnuseks humanitaaria kui halvasti makstud ja stressirohke elukutse soovitamisest loobumine.  

Teoreetiline füüsik Piret Kuusk kinnitab oma hiljuti ilmunud raamatus „Aegruum“ selgelt, et kui me ei mõtle enam eesti keeles, oleme rahvusena kadunud. Mulle tundub, et humanitaaria alistumise peatamise üheks eelduseks on sellega seotud murede tajumine võimalikult erinevate elualade poolt. Muutunud hoiaku piltlikuks näiteks võiks olla ükskõik missuguse aine õpetaja poolt pillatud repliik mõne muusikariistaga kokkukasvanud õpilasele: „Rahvalauliku-muusikuna võiksid sa edasises elus paljudele rõõmu pakkuda!“

Lisaks:

Peaaegu alati aitab masendusest välja huumor. Järgnev tsiteerimine ei taotle kindlasti järjekordset füüsikute lüürikute vastuolu esiletõstmist, pigem stereotüüpide nähtavaks tegemist. Nimelt kirjutasin mõned päevad tagasi Facebooki lühikese kommentaari „Naer läbi pisarate“ kui jagasin ülimenuka komöödiasarja „Suure Paugu teooria“ üht episoodi, mida püüan järgnevalt kirjeldada. Läbi arvutiekraani vestlevad seal geniaalne füüsik Sheldon ja ainult pisut vähem geniaalne neurobioloog Amy.

„Ole valmis tõeliseks õuduseks!“ ütleb Amy häält tõstes. „Kui Su sõbrad pole veenvad , võidakse sellel aastal toetada geoloogiaosakonda.“

Sheldon on nördinud „Armas aeg, mitte mullainimesi!“

Amy tõstab oma näo kaamerale veel lähedale ja sosistab: „Või veel hullem: need rahad võivad minna humanitaaridele?“

Sheldon on üdini kohkunud, kuid resoluutne: „Ei!“

Amy maalib võimalikust õudusest täpsema pildi: „Miljonite dollaritega külvatakse üle luuletajad, kirjandusteadlased ja soouuringutega tegelevad üliõpilased!“

Kogu Sheldoni olemus väljendab ebaõigluse tajumist: „Kui ebahumaanne!“