Wednesday, September 21, 2022

Kõne Riigikogus 21.09.22, kolmandate riikide valimisõigusest

Alustan üleskutsega ja kutsun üles kõiki riigikogulasi olema optimistlikud. Tsiteerin Kalev Stoicescu tänase artikli pealkirja: „Ukraina sõja kriitiline faas on alanud. Venemaa avalikkus annab märke, et haistab kaotuse hõngu.“ Nii ongi, kui me usume Ukraina võitu pole mingit vajadust tänast eelnõud, mis on põhiseadusega selges riives, üleüldse menetleda.

Kahjuks on reaalsus teine ja ma näen siin valimiskampaania hiilivat algust. Aga olgem ausad, see on toimunud robustselt. Kui täiesti on võimalik mõista soovi piirata agressorriikide kodanike osalemist meie kohalikel valmistel, siis teha seda rahulikult ka Suurbritannia, Islandi, Ameerika Ühendriikide, agressioonis kannatava Ukraina jt kolmandate riikide kodanikega – sotsiaaldemokraatide jaoks on see selgelt liig.

Miks ma ikkagi räägin alanud valimiskampaaniast? Lihtsal põhjusel, et nii president Alar Karis kui ka õiguskantsler Üle Madise on viidanud selle eelnõu riivele põhiseadusega. Tsiteerin veel kord Põhiseaduses §156 kirjas olevat lauset: „Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt kuusteist aastat vanad“

Kui soov nimetatud valimisõigust piirata olnuks tõsine, oleks pidanud tulema välja ettepanekuga muuta põhiseadust. Põhiseaduse muudatust menetleda enne valimisi korralikult aga ei jõua. Seega esitatud eelnõu tõsise näoga menetlemine ei saa olla seotud millegi muuga kui tavalise propagandaga.

Poliitikas tehakse propagandat, kuid ka propagandat tuleb teha targalt. Hetkel menetlusse antud eelnõu kahjuks seda ei ole. Toon kolme väga targa ja samas erineva inimese arvamused, kes on eelnõuga tõstatatud küsimuste suhtes kriitilised:

Pisut rohkem kui nädal tagasi rääkis siinsamas meie ees Eesti Vabariigi president Alar Karis ja ta ütles:

“Minu üldisem veendumus on, et isegi kriisiolukorras ei tohi hakata painutama õigusriiklust. Nii näiteks on keeruline toetada üleskutseid võtta mittekodanikelt kohalikel valimistel õigus valida, samuti pean vääraks suurte inimrühmade vastu kollektiivse usaldamatuse või nende märgistamise õhutamist.”

Politoloog Tõnis Saartsi arvates on hääleõiguse piiramisel pigem negatiivsed tagajärjed, ta ütleb: „Niisiis, kui valmisõiguse tühistajad ei suuda meile ette manada realistlikku stsenaariumi, kuidas kohalikud volikogud lähevad putinlaste kätte, kui kohe midagi ette ei võeta, jäävad nende argumendid hõredaks.“

Viimasena tsiteerin meie põhiseaduse loomisse olulise panuse andnud Jüri Adamsit, kes sedastab:

Mõnel juhtumil on ehk õige inimeselt Eesti kodakondsus ära võtta, mõnel juhul Eestist välja saata või elamisluba tühistada. Niisuguste riigi reaktsioonide nimistusse võiks kuuluda ka kohaliku valimise õiguse äravõtmine. Ma ei kujuta ette, milliseid asju peaks olema sündinud, et tervetelt inimrühmadelt võetakse niisugune õigus kollektiivselt /../”  

Mulle tundub, et kained ja analüüsivad hääled ühiskonnas räägivad pigem kavandatava kolmandate riikide kodanike valimisõiguse piiramise vastu.  

Lisaks veel väikese mõtte. Algatust piirata valimisõigust on põhjendatud Venemaa kallaletungiga Ukrainale. Mulle tundub, et need, kes menetletavat eelnõud valjusti kiidavad, ei usu piisavalt Ukraina võitu. Nii nagu Mart Helme riigikogu puldist üsna sõja alguses ennustas, tsiteerin täpselt ta sõnu: „Ukrainaga on lõpetatud! Millest me räägime veel! Venelastel ei ole vajagi sinna tungida, nad võtavad selle riigi üle!“.

Mina seevastu ja enamik sotsiaaldemokraate usuvad, et kohalike valimiste saabudes on Venemaa ammu lüüa saanud ja diktaator Putin, kui ta veel elus on, varjab end Uurali mägede sügavuses pika laua all. Võibolla ta ohkab veel omaette, et Ukrainas sain küll lüüa, Moskvast pidin põgenema, kuid vähemalt Eesti põhiseaduse autoriteedi panin kahtluse alla. Kuhtuva impeeriumi pärast Eesti põhiseadusest mööda hiilides näitame eelkõige vähest usku Ukraina võitu ning kesist uhkust oma põhiseaduse üle.

 

Thursday, July 14, 2022

Kasvame lahku 2

 

Pisut üle kaheksa aasta tagasi kirjutasin ajalehes Eesti Kirik kolumni „Kasvame lahku“ (26.02.2014). Kirjeldasin seal ühe põlvkonna inimeste mõttemaailma ja seisukohtade lahku kasvamist, seda eelkõige usulistes seisukohtades. Lugedes Lauri Vahtre artiklit „Ausa inimese kohus on kurjusele vastu hakata“ (PM 08.07.22) tekkis soov kirjutada see kolumn pisut ümber, lähtudes Vahtre poolt kirjeldatud ühiskondlikest hoiakutest laiemalt.

Minu kunagine kursusekaaslane bioloogiaõpingute päevilt Jaan Tätte, kes on olnud näitleja, saarevaht, reisimees ja laulumeister, on loonud kuus sõprade laulu. Mulle on neist kõige lähedasem «Sõprade laul» nr 2, mis algab sõnadega:

«Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.»

Esimeses lõigus nimetatud Lauri Vahtre artiklit lugedes meenuski mulle seesama sõprade laul. Pean tõdema, et väga paljude endiste tuttavate, õpingukaaslaste ja kolleegidega olen maailmavaatelt kasvanud eri suundades ning praeguseks oleme jõudnud faasi, kus me teineteist enam hästi ei mõista. Näiteks Vahtre artikli alguses on öeldud: „/../vaba mõtte mahasurumine ei ähvarda meid üksnes Putini poolt, vaid samavõrd nende poolt, kes liiga suure suuga ja liiga enesekindlalt räägivad sallivusest.“ Ma tean, mis on liialdused, mis on liigne entusiasm ning uudsete seisukohtade propageerimisega kiirustamine, kuid esitada võrdväärsetena totalitaarset ühiskonda, kus vangistatakse ja tapetakse teisitimõtlejaid ning entusiastlikud sallivusest rääkijad – vähemalt minu jaoks on selline kõrvutamine võõras.   

Lugedes artiklit edasi, hakkavad Vahtre kirjeldatud kurjuse kandjad vaikselt kuju võtma. Selgub, et ÜRO ja Euroopa Nõukogu on öelnud, et Eestis tuleks võidelda diskrimineerimise, rassisimi ja vihakõnega, ehk siis kokkuvõtvalt: „Meilt nõutakse alistumist uutele karmidele reeglitele, mida kehtestab ähmaste piiridega, kuid täiesti olemasolev progressiusuliste armee.“

Imestan siin, kuidas ühiskonna tunnetus võib meil Lauri Vahtrega nii erinev olla. Olen üle kolmekümne aasta töötanud koolides õpetajana, nuusutanud ka poliitikat ja mitte kordagi pole ma tunnetanud, et keegi surub mulle peale mingeid müstilisi karme reegleid. On tõsi, et maailm muutub, seda kinnitab nii minu bioloogiline kui teoloogiline haridus, mõned muutused võivad tunduda arusaamatud, mõned entusiastlikud muutused pööratakse tagasi, kuid näha evolutsioonilistes, kultuurilistes ja jumalikes muutustes kurjuse kätt, on minu jaoks selge liialdus.

Hästi saab ühiskondlike hoiakute muutuste valulikkust, kuid vajalikkust ja paratamatust tunnetada kui kuulata näiteks ajaloolase Milvi Martina Piiri Vikerraadio saateid „Naine ajas“. Kuidas kunagi osaliselt mehe omandiks olnud naine jõudis samm-sammult isikliku vabaduse, väärikuse ja võrdsete õigusteni.

Üsna märkimisväärse osa Vahtre artiklist võtab enda alla Tartus toimunud geiparaadi kriitika, siis mina näen ka seda sündmust teisiti. Nii nagu eelmises lõigus tõin näite naistest, kes samm-sammult läbi sajandite jõudsid võrdsete õigusteni meestega (kõikjal maailmas see kaugeltki nõnda pole), niisama püüdlevad ka homoseksuaalsed inimesed selle pole, et nende suhe leiaks riiklikku tunnustust. Ma ei osalenud Tartu paraadil, kuid sellele järgneval miitingul raekoja platsil nägin ma põhiliselt hoolivaid inimesi, kes väljendasid oma solidaarsust ja mõistvust teistsuguse sättumusega inimeste suhtes, keda on sajandeid taga kiusatud. Isiklik kogemus küll ei kinnitanud, et seal toimus Vahtre poolt kirjeldatud „/../nagu võitlus klassivaenlasega Stalini ajal.“    

Vahtre pakutud hoiatav-teoreetilise arutelu asemel, kus ta kirjeldab võimalikke mitmikabielusid, „ema“ ja „isa“ mõiste hääbumist, jne pakun ma lähtumist isiklikust kogemusest. Tõenäoliselt tunneb või teab enam-vähem iga inimene mõnda homoseksuaali. Õpetajana on mul tutvusringkond päris lai ning tõenäoliselt  tean geisid mõnevõrra rohkem kui keskmine inimene. Olen kohanud ka oma soo määratlemisega hädas olevaid inimesi ja see on neile väga raske koorem kanda. Samuti olen üsna palju liikunud maades, kus kooseluseadus (või mõni sellesarnane seadus) on vastu võetud.

Isiklikul kogemusel tehtud järeldus on, et homoseksuaalsed inimesed, keda ma tean, on üsna samasugused kui heteroseksuaalid, inimesed oma tugevuste ja nõrkuste ning väärtuste ja puudustega, samuti pole ma mingit olemuslikku ebamoraalsust või kooliõpikute kallutatust tajunud riikides, kus kooseluseadus või sooneutraalne abielu kehtib. Minu isiklike kokkupuudete ja kogemuste põhjal tehtud otsus ei keelaks homoseksuaalide suhtele riiklikku tunnustust ka Eestis.

Tahan kinnitada, et nii mõneski küsimuses olen ma Lauri Vahtrega nõus. Nii arvan minagi, et meil on nõmedust, ebaviisakust ja matslust, mille vastu peab seisma. Kuidas teisiti nimetada prominentse poliitiku kõnet kui ta haavatavad ukraina põgenikud sidus üldistavalt prostitutsiooniga.

Kristlasena ma tean ma ka seda, et kõik need vastuolud ja vaidlused saavad kunagi selgeks. Mulle meeldis väga üks C. S. Lewise arutlus, kui ta fantaseeris, et kohtub taevas tema vastu I maailmasõjas sõdinud sakslasega. Neil mõlemal on pisut piinlik, kuid nad naeravad koos olnu üle. Ootan põnevusega neid taevaseid kohtumisi ka maailmavaateliselt eri radu käivate inimeste vahel.

Küllap on oluline, et vaimselt erinevatele radadele jõudnud inimesed aeg-ajalt üksteise peale mõtlevad. Nii nagu ka artikli alguses tsiteeritud Jaan Tätte laulu viimasest värsist kumab läbi ka südamlik püüe kunagisi teekaaslasi meenutada ja nende pärast natuke muretseda:

«Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb.»

Thursday, July 22, 2021

Koolikiusamine ja presidenditool

Presidendikampaania kogub ettevaatlikult hoogu. Ettevaatlikult käiakse välja kandidaate, kellest mitmed on jõudnud juba ka oma „ei“ sõna öelda. Olen mõelnud, et üheks tänaste kandidaatide hindamise kriteeriumiks ka asjaolu, kuidas nad on suhtunud eelmistesse ja tänasesse presidenti. Hea on seda vaadata seni ainsana aktiivset kampaaniat alustanud Henn Põlluaasa näitel, kes on president „Lennart Merist“ kirjutanud raamatu „Lennart Meri. Vabaduse valus valgus.“

Olin raamatut kunagi lehitsenud, kuid lugesin selle nüüd uuesti läbi. Kuna on kooliõpetaja, siis minu üldine hinnang teosele pärineb kooliga seotud sõnavarast: autor on olnud president Lennart Meri suhtes koolikiusajalik.

Püüan öeldut pisut selgitada. Kõigepealt, koolikiusaja valib kiusatavaks reeglina kellegi, kes ei saa vastu astuda. Lennart Meri oli Põlluaasa raamatu ilmumise ajaks juba surnud, ta ei saanud end kaitsta.  

Teiseks, koolikiusaja otsib põhjendusi. Neid leiab alati, kuulujuttudest, kellegi hägustest ja võibolla moonutatud mälestustest. Näiteks tendentslik kirjeldus president Lennart Meri kohtumisest Boris Jeltsiniga: „Pigem pärssis Meri arusaamist joodud Absolut-vodka, sest meie „kõigest arusaavale“ presidendile mõjus suur kogus alkoholi sedavõrd rängalt, et tunde kestnud „lõunasöögi“ ajal jäi Meri lõpuks tukkuma. Meri koogutas peaga nagu koormart vedav hobune, meenutas juuresviibinud Mart Helme.“ (lk 202).

Kindlasti tuleb arvestada sellega, et kõik Eesti Vabariigi presidendid on olnud inimesed, oma tugevuste ja nõrkustega. Loomulikult koolikiusaja võimendab kiusatava nõrkuseid ja varjab tugevusi. Kadunud Tartu Jaani kiriku vaimulik Urmas Petti kõneles sellisel puhul sageli kriitika ja kritikaanluse vastandlikkusest. Kriitika võtab arvesse tausta, poolt ja vastuargumente ja kritiseerib peamiselt ideid, kritikaanlus peamiselt halvustab ja tõstab hetketi esile selleks, et uuesti halvustada. Nii näiteks kirjeldus Lennart Merist kui töökaaslasest:

„Kuigi teda austati ja imetleti, oli temaga koos töötamine tõeline katsumus, mida vaid üksikud välja kannatasid. Krooniline hilinemine, lubadustest ja tähtaegadest mittekinnipidamine, arrogantsus, kiuslikkus, valed oma eesmärkide saavutamiseks, alluvatele ja tavainimestele ülalt alla vaatamine, organiseerimatus, inimeste ärakasutamine ning ülim nõudlikkusalluvate suhtes – see ei olnud muutunud juba tema filmimehe karjääri algusest saati.“ (lk 292).

Koolikiusaja võib mõista oma tegevust ka õigluse jalule seadjana, kuna õiglus tuleb jalule seada võimalikult selgelt ei tohi kiusamist jätta. Ka Lennart Meri pälvib Põlluaasa raamatus kümneid hukkamõistvaid hinnanguid: "/../ tema (Lennart Meri) sõnade ja tegude lahknevus. Justkui oleks meil tegemist kahe teineteisest kardinaalselt erineva isikuga - kindlameelse isamaalise aate- ja riigimehe ning küünilise, nihilistliku ning põhimõttelageda pragmaatikuga, kellele eelpool mainitud väärtused mingit tähtsust ei omanud." (lk 350).

Olgu lõpetuseks öeldud, paljud koolikiusajad kasvavad suureks ja häbenevad oma eelmist tegevust. Viisakas oleks seda muidugi alustada vabandusega. Teatud muutust suhtumises endistesse presidentidesse olen siiski täheldanud ka Põlluaasa puhul. Kui oma raamatu viimases lõigus Põlluaas möönab, „/../ Meri mantlipärijaks sai valijameeste kogu valituna ekskommunist Arnold Rüütel.“, on ta viimasel ajal Rüütlist kõneldes sellest tiitlist loobunud.         

   


Monday, July 12, 2021

Seitsmevennapäeva teesid

10. juuli on seitsmevennapäev. Rahvatraditsioonis on sellel päeval üsna lootusetult segunenud lood seitsmest oma usku salgama keeldunud vennast, kes koos oma emaga hukati keiser Hadrianuse (valitses 117 - 138) ajal, ja lood seitsmest magajast. 
Seitsme magaja näol on tegemist tõenäoliselt Süüriast pärineva võluva legendiga, kus seitse kristlast noormeest peitsid end hukkamise eest kaljukoopasse, mis vaenajate poolt kinni müüriti, siis noormehed uinusid. Pisut rohkem kui 200 aastat hiljem avas karjus koopa ja äratas magajad. Üks noormeestest läks toitu ostma, imestas, et ristiusk on kõikjal au sees, kui ta vanade müntidega tahtis toidu eest tasuda peeti teda aardeleidjaks ja võeti kinni. Noormehe seletuse peale otsis rahvahulk üles koopa koos kuue sinna jäänud noormehega, austas neid ning noormehed, mõistes, et Jumal on nende läbi oma võitu ilmutanud, uinusid nüüd igaveseks. 
Tunnistan, et seitsmest magaja legend on mind omajagu inspireerinud. Fantaasiamänguna olen isegi ette kujutanud, mis tunne oleks olnud nõukogude ajal Tartusse ülikooli tulles tookordses Leningradi maantee 27 ühiselamus 1982. aastal uinuda ning täna, pea 40 aastat hiljem, ärgata, riietuda tolle aja rõivastesse, minna alla Coopi poodi ning püüda rubladega maksta. 
Seitsme magaja loost koorub välja ka mõte, et materiaalse maailma asjad: ehitised, transpordivahendid, riietus ning isegi raha muutuvad, kuid vaimsed asjad, nagu veendumus, usk ja lootus on püsivamad. Religiooni ja poliitika suhted on keerulised, ei hakka seda teemat pikemalt avama, keskendun järgnevalt vaid ühele magajatest inspireeritud näitele. 
Umbes pool aastat tagasi lõime Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas religioosse ühingu Usutiib, millega on ühinenud erinevaid religioone ja maailmavaateid esindavad SDE liikmed, lisaks eksisteerib toetajaliikme staatus. Umbes pooleaastase „magamise“ järel tundus saabuvat õige aeg Usutiiva vaimne pagas üle vaadata ning see sõnastada. Nii sündisid Usutiiva seitse teesi, mis ei vastandu ühegi erakonna usulistele rühmitustele, kuid toovad välja mõned seisukohad, kuidas sotsiaaldemokraatia ja religioon teineteist toetavad. 

 Seitse tiivasulge ehk SDE Usutiiva seitse teesi seitsmevennapäevaks! 

Kohalike omavalitsuste volikogude valimised on 17. oktoobril. Esitame seitse religiooniga seotud põhjust, miks Usutiiva arvates tuleks nendel valimistel eelistada sotsiaaldemokraate: 

 1. Sotsiaaldemokraatide peamiste väärtuste ja programmiliste eesmärkide hulka kuulub hoolimine igast inimesest tema sünnist surmani. See on kooskõlas ligimesearmastuse käsuga, mis ütleb, et armasta oma ligimest nagu iseennast. 
 2. Sotsiaaldemokraadid rõhutavad kogukonna ja koostöö tähtsust. Ka usundites on oluline koguduste, kodade või muud usuliste ühingute roll ühiskonna ees seisvate probleemide lahendamisel. 
 3. Sotsiaaldemokraadid tunnistavad oma ekslikkust, mida erinevates religioonides nähakse pärispatu, meeleplekkide, isekuse vms tagajärjena. Usutiib väärtustab Aurelius Augustinuse (354–430) hinnangut, et inimlik on eksida, kuid kuratlik kõrkuse tõttu eksitusse jääda. 
4. Sotsiaaldemokraadid tunnustavad keskkonnasäästlikku ja loodusega harmoonias toimuvat ühiskonna kulgu. Usutiib mõistab usku arenevana, peab oluliseks loodusteaduste saavutusi ja Albert Schweitzeri (1875–1965) poolt rõhutatud aukartust elu ees. 
5. Sotsiaaldemokraadid mõistavad maailma mitmekesisust, toetavad inimeste võrdseid võimalusi ning võimetekohast arengut. Usutiib on avatud erinevatele religioonidele ja maailmavaadetele ning soovib solidaarsust ja koostööd erinevatesse erakondadesse kuuluvate hea tahtega kandidaatide vahel. 
6. Sotsiaaldemokraadid mõistavad ning püüavad lahendada tõrjutute ja vähemuste probleeme. Sellel teel on toeks väga paljudes maailma religioonides tuntud kuldne reegel, ära tee seda, mida sa ei taha, et teised sulle teeksid. 
 7. Sotsiaaldemokraadid ja Usutiib armastavad maailma, kus me elame ning loevad armastust üheks kõige olulisemaks ühiskonda paremaks muutvaks jõuks.

Saturday, April 3, 2021

Toome rõõmu tagasi

 

Paar aastaat tagasi Roomas, Michelangelo Pieta on ületamatu



Kuulun nende hulka, kelle arvates tõeliselt suured imed ei sünni hetkega, vaid nendele eelneb pikem ettevalmistav periood. Võtame näiteks frantsiskaani munga  Maximilian Kolbe (1894 - 1941), kes natside koonduslaagris palus luba vahetada koht surma mõistetud pereisaga. Ta sai selle loa ja vähe sellest, ta omas ka üliinimlikku vaimujõudu, et juhatada kümmet koos temaga näljasurma mõistetud inimest rahulikult vaimulikke hümne lauldes teispoolsusse. Tema imeteole eelnes tegus ja intensiivne elu, ta asutas kloostreid, andis välja ajalehti, ajakirju – ega asjata peeta teda ka ajakirjanike kaitsepühakuks.

Kristlastele on kõige suurem ime toimunud suurel nädalal, mis lõpeb ülestõusmispühadega. Enamik kristlasi tähistab suurt nädalat praegu, õigeusklikele langeb see tänavu aprilli lõppu ja mai esimestele päevadele. Eesti ühiskond on sekulaarne ja meenutan kiiresti evangeeliumites kirjas olevaid suure nädala sündmuseid.

See oli aeg kui Jeesus saabus Jeruusalemma, kus teda vaimustusega tervitati. Tema jüngrite ja pooldajate hulgas oli tunda ärevat ootust, neljapäeval toimus viimane õhtusöök jüngritega, siis Juudas reetis ja Jeesus vangistati, reedel toimus ristilöömine ja pühapäeval Jeesuse surnuist ülestõusmine.

Pisut tänapäevasemalt võiks seda lugu rääkida järgmiselt: määratult suur Universumi taga seisev jõud, mida kristluses nimetatakse Jumalaks, valis välja ühe üsna tavalise tähesüsteemi ja sealt väiksevõitu planeedi, kehastus ühe agressiivse imetajaliigi meessoost isendiks, lasi end ära tappa ja ärkas tagasi ellu. Varakristliku teoloogi Tertullianuse (160-220) kuulsas sõnastuses toimus see järgnevalt: „Jumala Poeg suri. See on ustav, sest see on absurdne. Ta maeti maha ja tõusis taas üles. See on kindel, sest see on võimatu.“   

Loodusteadlane Raivo Mänd kirjeldas oma suurepärases artiklis „Inimene ahvimajas“ (Postimees 20.03.21), kuidas religioon on aidanud kaitsta inimkonna selliseid väärtusi nagu demokraatia ja koostöövõime. Aga ta kirjeldab ka religiooni tumedamat poolt:

„Nii nagu mistahes vormis religioonid on aidanud siduda kogukondi ühtseteks üksteist toetavateks tervikuteks, on religiooni vormiline mitmekesisus aidanud samas ka tõrjuda teisi jumalaid või vaime uskuvate või teistmoodi rituaale viljelevate kogukondade liikmeid, et seltsingud ei kasvaks liiga suureks ega seaks ohtu demokraatia ja ühiselu reeglitest kinnipidamist. Sellega on kaasnenud «võõraste» halvustamine ja dehumaniseerimine, mille funktsiooniks on olnud muuta nende tõrjumine või koguni tapmine emotsionaalselt kergemaks ja vähem süütunnet tekitavaks.“

Kahtlemata on Raivo Männi poolt välja toodud religiooni negatiivne pool olemas ja see on üle kandunud ka ilmalikku ühiskonda. Jätan siin kõrvale seda kinnitavad konkreetsed sündmused ajaloos ja keskendun tänapäevale. Kui tänast Eesti ühiskonda pisut terasemalt vaadata, siis tuleb tõdeda, et teatud ringkondade poolt propageeritud vastandumised, teistsuguse halvustamised, negatiivsed väljaütlemised jne on viinud ühiskonnast ära suure tüki rõõmu.

Küllap on tõsi ka asjaolu, et kui püüelda parastamise ja mitte parandamise poole või kritikaanluse ja mitte kriitika poole, siis otsitakse sageli patuoinast, kelle kaela saab kogu kuhjunud rahulolematuse laduda. Religioonist pärit lahendusena tuleb see patuoinas ohverdada.     

Prantsuse mõtleja Rene Girard (1923 – 2015) on põhjalikult käsitlenud ohverdamise teemat. Girardi järgi võib maailma religioonides, kuid ka väiksemates kogukondades, täheldada skeemi, kus tunnetades uuendustes ohtu harjumuspärasele elukorraldusele, püütakse selle püsimist kindlustada üha suuremate ja vägevamate ohvrite kaudu. Jeesuse tulek on lahendus sellisele maailmamõistmisele, kuna Jumal asub oma Pojas ohvri poolele ja teeb edasisele ohverdusvajadusele lõpu. Usun, et seda tõlgendust on suurel nädalal igati sobiv meenutada.

Olen veendunud, et suurel nädalal tuleb mõelda suurelt. Miks mitte hakata käesoleval ülestõusmisnädalal looma alust pikaajalisele imele – rõõmu tagasitoomisele ühiskonda! Seda enam, et tegelikkuses oleme sellega juba  alustanud. ÜRO poolt avaldatud kõige õnnelikumate riikide edetabelis, kus juba neli aastat on trooninud põhjanaabrid soomlased, oleme vaikselt tõusnud ning jõudnud juba 30 parema riigi hulka.

Mulle näib veel, et negatiivsuse faasist väljumine ja rõõmu loomisega alustamine nõuab teatavat vigade tunnistamist. Selline otsus oleks väga tugevate autoriteetidega toetatud - käitutakse vastavalt Aurelius Augustinuse (354 – 430) sageli poolikult tsiteeritud mõtteterale, et eksimine on inimlik, kui kuratlik kangekaelsuse tõttu eksitusse jääda.

Patuoinaste otsimisest loobumine ja rõõmu tagasitoomine ühiskonda võiks olla ülestõusmispühadest inspireeritud jumalik ülesanne ja suur ime!

 

Friday, December 25, 2020

Jõulud kui sõnum terviklikust usust

 Avaldatud EPLs:  https://epl.delfi.ee/artikkel/92079817/toomas-jurgenstein-hammastav-kuidas-joulusonum-lepitab-luhikeseks-ajaks-nii-trumpi-usuekstaasis-noustaja-kui-lgbt-eestseisja


Üsna paljud algselt ajakirjanduses avaldatud artiklitest jõuavad pärast
teistkordset läbikirjutamist mu avatud uskliku sarja raamatutesse

Ameerika presidendivalimiste järellainetuses sai väga populaarseks video Donald Trumpi vaimuliku nõustaja Paula White΄i ekstaatilisest palvest, mis haaras endasse Trumpi loodetava võidu kuulutamist, võõrastes keeltes rääkimist ning taevaste jõudude kohalejõudmise kinnitust  (https://www.youtube.com/watch?v=gHsBIk1ZLr4). Palve vorm oli paljudele harjumatult agressiivne, see tegi nalja ja lisaks tehti videost ka humoorikaid muusikalisi töötlusi.

Hakkasin mingil hetkel mõtlema, missugune võiks olla Paula White΄i sõnum jõulude ajal, leidsingi mõned näited, need olid küll emotsionaalsed, kuid kaalutletumad, mitmekesisemad ja lepitavamad kui ülesastumine presidendivalimistel. Tundub, et jõulusõnumi sisu, kõikvõimas Jumal tuleb väeti lapsena maailma, seob terviklikumaks ja mõistvamaks kokku ka piire kompavad religioossed väljendused.   

Olen tähele pannud, et isegi ähmane terviklikkuse tajumine võib muuta usu fookust. Unustamatu katoliku preestri Vello Salo (1925 - 2019) elulooraamatus „Siin Vatikani raadio“ on tähenduslik peatükk sõjapõgenikuna Rooma jõudmisest, varjupaiga leidmisest Püha Birgitta õdede juures, kuid ilmselgelt on seal kõige olulisem arusaamade muutumine, kristluse terviklikkuse tajumine. Isa Vellol on sõjas olles selge soov kõik tiblad mättasse lüüa. Kloostris kohtab ta aga õdesid, kes varjavad kõiki keda tappa tahetakse, nii juute kui saksa sõjaväes olnuid ja see põhjustab muutuse isa Vello mõttemaailmas:

„Aidata – selle asemel, et tappa? Ei olnud ise veel iial selle mõtte peale tulnud, et siin ei olnud tegemist mõtte, vaid elavate inimestega, kelle näost ja elust vaatas vastu hoopis uus, senitundmatu maailm.

Ei ole vist ühelgi sõjamehel kerge öelda, et naistel on õigus. /../ alles nüüd sai minust ristiinimene – uus inimene, kes armastab oma vaenlasi nii nagu tegi seda Kristus.“

Reaalsus on ka see, et fragmente tervikuks siduva jõuluaja mõju haihtub üsna kiiresti. Keeleteadlase, esseist ja katoliiklik mõtleja Fanny de Sievers (1920 - 2011) on oma „Jõuluaja kirjades“ teinud kümneid teraseid tähepanekuid jõulude kohta, millest enamik kehtivad ka täna. Näiteks kirjeldab ta jõulude kaduvust:

„Kindel on see, et maailmas peab kõik kaduma. Kõik lõpeb kunagi. Ja seda on raske taluda. Mäletan meie koolipidusid, õnnelikke jõuluõhtuid, mil kogu gümnaasium säras ja laulis. Kõik algas ülevas tujus ning lõppes raskemeelselt. Kõrge lai valge trepp, mis viis kooli poesaali, oli juba südaöö paiku vaikne ja tühi. Maas vedeles mõni kuuseoksake, tükk hõbekarda, läikiv kommipaber … Meie kaunist jõuluõhtust polnud järele jäänud muudkui kühvlitäis värvilist prahti koristajanaisele.“ 

Küllap on tõsi, et jõulude maailma terviklikkusele suunatud sõnum, suudab lühikeseks ajaks lepitada karismaatilise usupoliitiku, LGBT inimeste eest seisja ja kompromissitu looduskaitsja. Samas on kurb reaalsus, et sellist terviklikkuse tajumist ei jätku kauaks.

Tegelikult pakub Fanny de Sievers ka lahenduse kui ta lehekülg hiljem rõhutab, et jõulude puhul on lapseliku avatuse kõrval oluline ka täiskasvanulikkust ja usutõdede uurimine: „Kas Kirik on kunagi nõudnud infantiilsust? Paulus paneb asjad õigesse paika esimeses kirjas korintlastele: Kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed“ (1. kiri korintlastele, peatükk 13, salm 11).

Tõepoolest, teadmised ja haridus aitavad usu terviklikkust hoida ka jõulude vahelisel ajal. Ületamatu and sellise tervikliku usutaju loomiseks oli kadunud Marju Lepajõel (1962 - 2019) kui ta kirjutas näiteks munkluse praktilisusest, deemonite semiootilistest oskustest või kirikuisa Hieronymose (347 - 420) olematust kõrbeaskeesist, kus „võitlust lõvide ja skorpionitega ei olnud /../ rohkem kui meie igapäevases elus peahoone auditooriumides“.  Marju oskas terviklikkusele lisada ka sageli mõistmist lihtsustava huumori killu.

Ehkki jõulusündmuseid pole arvuliselt palju, kogesin tänavusel aastal, et ka siin võiks teadmised terviklikumad olla. Sotsiaalmeedias kohtasin mitmeid proteste Tallinna lauluväljaku valguslahendustega jõuluparki rajatud idamaise linna vastu. Ometi oli see heas kooskõlas pühakirjaga. Piisab vaid avada Matteuse evangeelium ja seal on juttu kolmest hommikumaa targast, kes tulevad Jeesuslast austama.    

Mõni aeg tagasi võis Postimehest lugeda intervjuud vaimuliku ja tõlkija Kalle Kasemaaga (Varem oli kirikus vaimset vabadust rohkem Postimees 6. nov.2020), kus intervjueeritav meenutas: „Tartu Ülikooli usuteaduskonnas töötas külalisena mõnda aega benediktlaste ordu munk Saksamaalt, kes tunnistas, et kristlusele on olulised ainult kaks asja: et Jumal on olemas ja et ta soovib inimesele head. Kõik muu olevat ajast ja kohast tingitud pealisehitis.“ Ning seda pealisehitist saame igal aastal jõulude ajal luua uuesti ja uuesti.

Teoloogina olen kogenud, et jõulusõnum sulatab üsna harmooniliselt ühte konservatiivsema ja avatuma lähenemise usule. Minulegi meeldib aeg-ajalt ümiseda laulu Give Me That Old-Time Religion, kuid samas mõistan religioosseid hoiakuid alati uuenevatena, kus püsivale maailmavaatelisele alusele lisandub aja jooksul üha kasvav mõistmine ja seda kindlasti ka kunagi kõrvaleheidetud ideede ja inimeste vastu. Kindlasti sooviks, et selline terviklikkust taotlev jõulusõnum püsiks võimalikult kaua.

Friday, November 27, 2020

Armastust ei tohi jätta homseks

Ilmunud EPL 26.11.20 


 Oscar Wilde on kirjutanud liigutava loo „Isekas hiiglane“. Hiiglasel on imeilus aed, kuid pärast seda kui hiiglane on seal mänginud lapsed välja kihutanud ja aia ümber kõrge müüri ehitanud valitseb aias talv. Ühel päeval avastab hiiglane ootamatult, et aeda on saabunud kevad, mille on endaga kaasa toonud läbi müüriaugu aeda roninud lapsed. Esialgu lapsed põgenevad, kuid üks väike poiss jääb ja jääb ka kevad. Hiiglane kahetseb oma käitumist, lõhub müüri ja ta aed saab lastele mängupaigaks, kus aastaajad normaalselt vahetuvad. Elu lõpul võtab tema aeda kevade toonud laps hiiglase kaasa paradiisiaeda.

Kirjeldatud lugu meenub mulle viimasel ajal sageli kui mõtlen kristlusele, õieti kristluse ühtedele kõige nähtavamatele ilmingutele Eestis. Olen ikka olnud arvamusel, et ristiusu näol on tegemist tohutult võimalusi omava religiooniga. Seal on olemas potentsiaal headuseks, lepituseks, rahuks, vaimseks arenguks, lunastuseks jne. Samas jääb alati problemaatiliseks, kuidas suudetakse seda potentsiaali rakendada. See on väljakutse kõigi maade kristlastele, religioonifilosoof Leszek Kolakowski väljendab seda järgnevalt:

„Ei ole maailmas midagi paremat, midagi kaasakiskuvamat ja austusväärsemat kui Jeesuse Kristuse õpetus, ja meil ei jää muud kui häbeneda, et nii vähe (kui üldse on) inimesi, kes suudavad tema õpetuse järgi elada.“

Tunnistan, et mõeldes tulevikule, on teatud kristluse ilmingud Eestis olnud murettekitavad. Seda on täheldanud teisedki, teoloogidoktor ja vaimulik Jaan Lahe tõdeb EPLi intervjuus „Vaim vardas“  imestunult ja kurvalt, et ristiusu keskne sõnum oleks justnagu kaotsi läinud: „Tegemist on millegi säärasega, mida sellisel kujul ei ole kiriku ajaloos kunagi varem olnud. Mitte kunagi varem ei ole homoseksuaalsusest kui patust tehtud kristluse õpetuslikku keskset küsimust, nagu seda praegu sageli käsitletakse. Sellest tehakse justkui kristluse proovikivi: kui sa praktiseerid homoseksuaalsust, ei saa sa kristlane olla, ja kui sa ei mõista seda hukka ise homoseksuaalne olemata, ei ole samuti võimalik kristlane olla.”

Tulles tagasi iseka hiiglase loo juurde leian sellel mitmeid piltikke paralleele tänase kristlusega Eestis. Aiast lapsed välja peletanud hiiglane on oma heatahtlikust olemusest ajutiselt irdunud, niisama kui kristluses on oma põhisõnum unarusse jäetud. Sarnaselt hiiglasega tegelevad mõned usulised grupid agaralt müüri ehitamisega. Esmapilgul võibki tunduda, et müüriga piiratud majapidamises on lihtsam elada, sest kõik on stabiilne, aias pole mänguhoos kilkavaid lapsi ja halbades asjades võib süüdistada neid, kes jäävad müüride taha. Õige varsti aga tunnetab sellises aias toimetaja, et midagi väga olulist on kaduma läinud. Ning selliselt ehitatud vaimne müür on väljapoole jäävast maailmast ära lõiganud ka paljud avatud ja pühendunud kristlased.

Väga lihtsalt tekib mõte, et äkki peaks usulise sõnumi rõhuasetus olema seksuaalsuse asemel kusagil mujal. Hiljutises Postimehe intervjuus pakub ühe võimaluse välja teoloogiadoktor ja vaimulik Kalle Kasemaa: „Pigem võiks kirik meie aja üldise nivelleeritusse keskel olla majakas, millest kiirgab haridust ja vaimsust!“

Arvan, et usu vaimset poolt esindavad majakad on Eestis täiesti olemas. Näiteks juba pikka aega meie inimesi oma säravate esseedega harinud Toomas Paul, Arvo Pärt oma muusikaga, juba nimetatud Kalle Kasemaa tõlgetega. Esile kerkivad ka uued avatud usulise vaimu kandjad, olgu nimetatud Jaan Lahe kristluse mõtestajana, professor Anne Kull religiooni ja teaduse temaatika selgitajana või õigeusu munkpreester Orenti Kampus oma piire kompavate kirjutistega. Piltlikult väljendudes uuristavad loetletud usuinimesed müüri auku, kuid ma pole kindel, kas avaus on lastele läbipugemiseks piisavalt suur ja müüri lõhkumiseks tuleb leida veel midagi lisaks.

Järgnevalt tuletan meelde India iseseisvumisele viinud Mahatma Gandhi mõtet, et religioone tuleks hinnata mitte halvimate, vaid parimate näidete põhjal, mida nad on suutelised looma. Minu jaoks on kristluse parimad ilmingud sellised, kus ka usuvõõrad inimesed tunnevad, et iga sõna, pilt või nägemus tabab neid südamesse, otse kodade ja vatsakeste vahele.  

Üks eelmises lõigus kirjeldatud näide oli 5. novembril 2017 ETV eetris olnud saade „Suud puhtaks“, kus armastatud vaimulik Annika Laats võttis südamlikult sõna kooseluseaduse toetuseks. Paljud religiooniga lõdvalt või üldse mitte seotud inimesed tajusid Annika Laatsi sõnavõttu kuulates esimest korda, et armastusest ja hoolivusest kantud usuline sõnum võib olla võimas ja kaasakiskuv.

Küllap ongi usuliste müüride lammutajate üheks kõige olulisemaks relvaks armastus. Teoloogiadoktor Johann-Christian Põder rõhutab ERR artiklis „Häda armastuse pärast“ usulise armastuse kõikhõlmavust: „Armastus on seejuures suunatud erilisel kombel neile, kes on nõrgemad ja haavatavad, keda ühiskond kipub eirama või enda seast välja lükkama. Sellisena on see meie inimsuse alus – ühtlasi aga ka kriitiline lakmuspaber nii kirikutele kui ka ühiskonnale laiemalt.“ 

Apostel Paulus räägib oma esimese kirjas korintlastele kolmeteistkümnenda peatüki alguses, mis oleks kristlik sõnum armastuseta: „Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.“ Mul pole kahtlustki, et kristlased leiavad endale hiiglase kombel jõudu müür maha lõhkuda ning lapsed aeda lubada - siis saabub ka vaimne kevad. Sellise tegevuse käivitavaks jõuks on kristlik armastuse sõnum. Kindel on ka see, et armastusest kantud sõnumit ei saa jätta homseks.