Rääkides või röökides

Järgnev on Eesti Päevalehes avaldatud lugu, mille ka blogisse tõstan. 12. klassi juhatajana pole ajapuudusel saanud blogisse pikalt sissekandeid teha, aeg on lõpetamisega seotud asjadele kadunud. Ning on see vanadusest või nõrgaks jäänud prillidest, ma pole kunagi teinud lõpuhinnetes ja dokumentide vormistamisel nii palju vigu. Aga nüüd lugu. 

 http://epl.delfi.ee/news/arvamus/raakides-voi-rookides?id=71737499

Jaanipäevalõhna on õhus ning suur enamik õpilastest koolivaheajale läinud. Vaid abiturientidel seisab pidulik lõpetamine enamasti veel ees. Järgnevas kirjatükis tahaksingi mõelda eelkõige abiturientidele, kuid ka kõigi teiste gümnasistidele ja põhikooli vanemate klasside õpilastele.

Tunnistan, et olen natuke mures. Võib-olla ma eksin, kuid olen tunnetanud sarnaselt paljude inimestega, et agressiivsus ja must-valge lähenemine on paljudes avalikes sõnavõttudes ja ka inimeste omavahelistes mõttevahetustes viimastel aastatel omajagu kasvanud. Investor ja ettevõtja Sten Tamkivi võttis selle mõni aeg tagasi artiklis „Põlev kardin“ tabavalt, ehkki  minu jaoks liigagi resoluutselt kokku: “Paari napi aastaga on totaalselt ussitama läinud Eesti avalik mõtteruum.“ (Memokraat 10. mai 2015).

On üsna selge, et agressiivsuse üheks oluliseks allikaks on muutused ühiskonnas. Kunagise menuraamatu J.R.R. Tolkieni „Sõrmuste isanda“ kolmandas osas, mis kannab pealkirja „Kuninga tagasitulek“ kõlavad vana puudekarjase Puuparra suu läbi sõnad: “/../ maailm muutub: ma tunnen seda vees, ma tunnen seda maas, ma haistan seda õhus.“ Puuparra sõnad sobivad sümboolselt ka tänasesse aega. Elame kiirete muutuste maailmas, suur osa noori tajub neid muutuseid loomulikena, minu eakaaslastele ja minust vanematele inimestele võivad need tunduda vahel arusaamatud ja ohtlikud. Meenub muumimaailma looja, kirjanik ja maalikunstnik Tove Jansson, kes koos oma elukaaslase Tuulikki Pietiläga elas suviti väikesel saarel. Tove kirjeldas meeldejäävalt, kuidas vananedes muutus ta suhtumine alati muutlikku merre: “Viimasel suvel juhtus midagi andestamatut: ma hakkasin merd kartma. Suured lained ei tähendanud enam seiklust, ainult hirmu ja muret paadi pärast ja muide kõikide paatide pärast, mis halva ilmaga merel olid.“    

Tove Janssoni isiklik elu tõi mulle meelde kooseluseaduse ümber toimunu. See oli üks teemadest, mille puhul ma tunnetasin, et agressiivsus ületas selgelt mõistlikkuse. Samas arvan, et kooseluseadusega seotud teemadest tuleks edasi rääkida. Just nimelt rääkida, ilma  eesmärgita kedagi kooseluseaduse suhtes ümber veenda. Näiteks sama pere eri põlvkonnad on antud küsimuses sageli eri meelt ning väikeses ringis toimunud vestlus võiks lisada mõistmist mõlemale poolele. Kooliõpetajana usun ma sõna jõudu ning mulle tundub, et tänastel noortel võiks olla suur roll, et mu kirjutise alguses nimetatud must-valget teemakäsitlust pisutki mahendada.

Arvan, et ka koolis on mõistvuse suurendamiseks võimalik üsna palju teha. Näiteks mulle näib, et me õpetame noortele liiga palju detaile, mis tervikpildi enda alla matavad, võib-olla saavad noored koolist kaasa liiga vähe koostöökogemusi jne. Aga koolis õpitu kujundab meie suhtumist pikaks ajaks. Toon nüüd väikese huumoriga sisse praegu aktuaalse immigratsiooni teema. On täiesti loomulik, et meie vanavanemad teatud rahvastesse üleolevalt suhtusid, sest nad õppisid seda koolis. Näiteks 1888. aastal välja antud Woldemar Friedrich Kentmanni „Koolilaste geograafia raamatus (juhtusin lugema 8. trükki) seisab. „ Aahwrikas on pagana pimedus (rop elu,wägiwaldsed teud, inimeste ohvrid, tapmised) wäga kole, ega pole rahval mingisugust waimu harimist, tundmist ega osawust näha /../“ Nii mõnigi tänapäevane kõneleja jälgibki üsna üks-üheselt Kentmanni õpikut: „Kui on must, näita ust!“ kõlab juba mitu aastat, ühes hiljutises kirjutises lisandusid sinna veel jorisejad ja murjanid.

Tulles tagasi oma mõtte juurde põlvkondade vahelisest dialoogist, siis rõhutasin, et loetust usaldavamalt mõjub peaaegu alati oma kogemusest rääkimine. Arvan, et noortel oleks vahel kasulik kodus rääkida oma tuttavatest mustanahalistest või moslemitest, kellega nad on näiteks erinevates projektides kokku puutunud. Samuti kõnelda ka oma tuttavatest, kes on Eestist lahkunud või plaanivad lahkuda välismaale, olgu põhjuseks õppimine, eneseteostus, abiellumine, kuid ka tööpuudus, sobimatu kliima jne. Tahaks ju väga, et selles riigis, mis neid vastu on võtnud, neid eelkõige inimestena koheldakse. Kui nad panustavad hästi sellesse riiki, tuleb neid kiita, kui nad teevad sigadusi, tuleb neid karistada. Arvan, et samamoodi peaks Eesti riik käituma nende inimestega, keda me vastu võtame. Kohelda tuleks neid inimlikult, olgu siiatuleku põhjuseks eneseteostus, tööpuudus, abiellumine vms. Ühesõnaga, käitu nõnda nagu sa tahad, et teised sinuga käituksid.  

Põgenike probleemile kiiret lahendust muidugi ei ole. Suhtumist kujundades võib mõelda teise maailmasõja lõpule. Mitmele poole maailmas põgenes kümneid tuhandeid eestlasi. Nendest paljude tagasisaatmine kodumaale oleks lõppenud vangistuse ja surmaga. Põgenikke, keda kodumaal ootab surm või vangistus, samuti sõjapõgenikke peaks minu meelset aitama juba seetõttu, et ka eestlasi on aidatud. Ma arvan, et sadakond põgenikku aastas vastu võtta ei käi meie riigile üle jõu.

Mul on klaviatuuril puuduvad täpitähtede märgistused ja näpud pole alati täpsed. Nii olen mitmel korral avastanud, et soovides kirjutada, et rääkimine aitab, olen selle asemel kiitnud röökimisest tulenevaid lahendusi. Koolide lõpetamise ajal loodan, et noorem põlvkond mõtleb sellele, kuidas saaksime Eestis asju rohkem selgeks rääkida ning röökimisest hoiduda.