Wednesday, April 27, 2016

Autasustatud aukirjaga



Sain laupäevase postiga kirja, all EELK peapiiskop Urmas Viilma nimi. Selle alguses seisis: „Mul on hea meel teatada, et olete pälvinud Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku aukirja ..“

Vaatasin EELK kirikuseadusest järele, § 401 ütleb:  Aukiri antakse tunnustuseks isikule, kellel on teeneid mõnel EELK tegevusalal või koguduse töös, samuti isikule, kes ei ole EELK liige, kuid on kaasa aidanud EELK tegevusele. 

Tunnistan, et see kiri rõõmustas mind väga. Ma ei ole viimastele aastatel igapäevaselt kiriku ellu panustanud, oma artiklites ja sõnavõttudes olen nii mõnegi EELK seisukoha suhtes (näiteks suhtumine kooseluseadusse) olnud avalikult teistsugusel positsioonil. Olen püüdnud mõõdukalt ja enda arvates konstruktiivselt kritiseerida ka kiriku mõningaid suundumusi. Aukiri on mulle kinnituseks, et minu tegevus on olnud õige ning julgustab jätkama. Aga see on ka tõsi, et EELK mured ja rõõmud on mulle korda läinud.  

Kui hakkasin kokku võtma, et mida ma olen EELK raames teinud, siis selgus , et seda nii väga vähe polegi. Teoloogiatudengina aitasin Tartu Pauluse kirikus teha pühapäevakooli ja noortetööd. Siis meenus, et toimetasin päris pikalt (umbes 5 aastat) Postimehe vahel ilmunud Eesti Luterliku Tunni lehekülge. 

Religiooniga seotud artikleid olen tänaseni kirjutanud (Delfi, EPL, Postimees – vahel mujale ka), viimasel ajal küll pisut harvemini. Ning alates 2002. aastast olen väikeste vahedega kirjutanud ajalehe Eesti Kirik kolumne. Tunnistan, et kolumnide hulgas on lugusid, mis pole kõige paremini välja kukkunud või olen tavatõdesid nämmutanud, kuid üldjuhul ma olen oma artiklite kirjutamisse täie tõsidusega suhtunud.
Minu EK kolumnid on loetavad: 
http://www.eestikirik.ee/author/toomas-jurgenstein/

Minu põhitegevusega, mis on usundiõpetuse õpetaja, EELKga otseselt seotud pole. Tean, et minu poolt kirjutatud õpikuid on kasutatud ka leeritundides, kuid mitte väga laialdaselt. Üle kümne aasta tagasi kirjutasin loo „Kirik kui džentelmen“, kus püüdsin religiooniõpetuse ja kiriku suhet kirjeldada:

Kui ma peaks vastama küsimusele, kuidas on EELK käitunud religiooniõpetuse suhtes, siis esimeseks pähetulevaks sõnaks oleks, et džentelmenina.
TEA «Võõrsõnastiku» kohaselt on džentelmen härrasmees, aumees, laitmatu käitumisega mees. Ehkki kirikut on enam kirjeldatud emana – meenutada võib III sajandi kirikuisa Cyprianuse tuntud ütlust, et kellele kirik ei ole emaks, sellele Jumal ei saa olla isaks, iseloomustab kiriku suhet religiooniõpetusega just vaikne aumehelik toetus.
Iseseisvuse saabudes alustas kirik usuõpetuse organiseerimist, selle aine arenedes ja muutumisel religiooniõpetuseks tõmbus vaikselt tagasi ega ole nõudnud EELK kui suurima Eesti usuorganisatsiooni eelistamist mingil kombel. Selgelt on kirik välja öelnud oma seisukoha religiooniõpetuse kohta: religiooniõpetus ei ole usuõpetus, vaid pluralistlikel alustel õppeaine, milles ei tehta kohustuslikuks ühegi religiooni ega maailmavaate pooldamist.

Kokkuvõttes olen tänulik ja rõõmus. On ainult väga kahju, et  15. mai kell 17 on mulle väga ebasobiv päev Tallinna Toomkirikusse aukirja vastu võtma minna.

No comments:

Post a Comment