Tartu sallivuskevad

Osalesin 9. aprillil Tartu raekoja platsil, kus toetati sallivat ja sõbralikku Eestit. Tundsin end sellel üritusel igati hästi: toredad inimesed, sõbralik meeleolu, üldiselt head sõnavõtud jne. Minu meelest oponeeris EKREgi päris vaimukalt.

Arvasin juba, et võin mõttes selle üritusega lõpetada, kuid Merle Jäägeri artikkel „Elagu rahu ja rahvaste sõprus!“ (http://arvamus.postimees.ee/3651091/merle-jaager-elagu-rahu-ja-rahvaste-soprus) sundis mind teema veelkord läbi mõtlema. Olen Mercat ikka pidanud tervet mõistust esindavaks hääleks (näiteks tema artikkel, „Hoolivad lapsevanemad, tutvustagem lastele joodikueetikat“ PM  17.02.2016 oli väga vajalik), kuid seekord pidin tunnistama, et tema mõtetega ma nõus ei ole.

Minu jaoks oli pisut arusaamatu juba artiklis esitatud esimene reaktsioon meeleavaldusele: miks Merca seostas plakati „Eesti kvoot on null rassisti!“ iseendaga ja solvus. Sain artiklist aru, et Merca „ei suuda anda ühtegi inimõigust meestele, kes inimõigusi nõudes loobivad politseid imikutega või kasutavad elava kilbina naisi“ (tsitaat artiklist). See on aga teatud inimestele „ei“ ütlemine nende tegude pärast – mitte nahavärvi või mõne muu tunnuse alusel nagu rassismis. Aga noh, üleüldse on solvujaid viimasel ajal nii palju, et olen mõelnud isegi solvumises Eesti meistrivõistluste korraldamise peale.  

Teiseks, artiklis esitatud paralleelid nõukogude ajaga ei vasta kindlasti meeleavalduse vaimule. Vähemalt mina sain aru, et tegemist oli Tartu noorte korraldatud üritusega, mille taga oli üsna lõdvalt seotud sõpruskond. Nad tahtsid avalikult näidata oma seisukohta, et Tartus, kus õpib mitmetest rahvustest üliõpilasi ja õppejõude, peaks domineerima sõbralikkus, tolerantsus ja erinevuste mõistmine. Selle piketi taga ei olnud mingit toetavat  süsteemi nagu nõukogude ajal, vaid see oli noorte praktilistest kogemustest tärganud mõte, ettevõtlikkus ja algatus (plakatid valmisid paar tundi enne käepäraste vahenditega).  

Lisaks, kui Merca jaoks seonduvad meeleavalduse korraldanud noored vasakpoolsete Tartu tudengite ja 1917. aasta revolutsiooniga, siis minu jaoks on palju tugevamad paralleelid nende noorte inimestega, kes Vabadussõjas rindele läksid ja Eestile iseseisvuse tõid. 

Kindlasti olen ma ka vastu põgenike kollektiivse vastutuse rõhutamisele artikli viimases lõigus. Just selles on midagi nõukogude süsteemile omast. 

Tahan lõpetada positiivses toonis.  Mul on hea meel, et Tartu Sallivuskevad on saamas jätku ning 26. Aprillil kell 11.45 võtavad Tartu ülikooli peahoone sisehoovis tudengid teatepulga üle.