Jõulusõnum kui looming

Suhtusin pikalt kahtlusega Ameerikast pärit palvushommikusöögi kombesse, kuhu tavaliselt kogunevad piirkonna ilmalikud ja vaimulikud juhid. Tartus siiski sattusin paaril korral sinna ja hakkas meeldima. Palvushommikusöögil võetakse kerget hommikueinet, esinema on kutsutud muusikuid, vaimulikud mõtisklused olid enamasti seotud ühiskonna teenimisega. Igatahes on see päevale meeldiv ja virgutav algus.

Käesoleval aastal osalesin palvushommikusöögil riigikogus. Peakõnelejaks oli Toomas Paul,  teemaks  „Sõnum ja saadik“ (ilmunud ka Eesti Päevalehes, „Teoloog riigikogus: teie, meie rahva juhid, küllap küsite endalt: millist sõnumit tahame ise kanda, kehastada“ 15. detsember 2016, http://epl.delfi.ee/news/arvamus/teoloog-riigikogus-teie-meie-rahva-juhid-kullap-kusite-endalt-millist-sonumit-tahame-ise-kanda-kehastada?id=76613732). Toomas Paul lisas kirjapandud tekstile ka muhedaid kommentaare. Näiteks ta rääkis, et sõnumitooja ehk ingel polnud Piiblis mitte õrn värelev olend, vaid enamasti võimas mees, kelle ees kõik värisesid. Ta lisas selle sõna muutunud tähendusele viidates, et küllap pole tänapäeval ükski kindral meelitatud, kui tema kohta öelda, et sa oled nagu ingel. Vaatasin kiiresti kindral Ants Laaneotsa poole, kes minu arvates öeldusse mõnusa huumoriga suhtus.

Palvushommikusöögil kogesin järjekordselt, kuidas jõulusõnumid kõlavad mitut moodi. Eelmises lõigus viidatud ettekandes kogesin intellektuaalsust, mõistvust, südamlikkust ja huumorit, kuid olen kuulnud ka hoopis teistsuguse alatooniga kõnesid. Pole ka ime, sest Piiblit võib lugeda moralistlikus, kriitilises, allegoorilises, eksistentsiaalses jne. võtmes. Viimasel ajal olengi üha enam oodanud, et jõulusõnumid poleks stereotüüpe kinnistavad copy-paste lood, vaid inimeste vaimu vabastavad loomingulised tõlgendused.

Tegelikkuses ongi jõulusõnum tõlgendus ja looming. Jeesuse elust räägitakse Uue Testamendi evangeeliumites. Neid evangeeliume on neli, enamikule tuttav jõululugu on Luuka evangeeliumis. Matteuse evangeeliumis on see lugu napim, mitmete viidetega Vanale Testamendile, Markuse evangeelium ei räägi Jeesuse lapsepõlvest, vaid  algab juba täiskasvanud Jeesuse ristimisega. Johannese evangeeliumi alguses tegeldakse hoopis Jeesuse ja Jumala vahekorra selgitamisega.

Ka ajalooliselt on tõlgendustele palju ruumi. On ju üldteada, et Jeesus sündis mõned aastad enne Kristust, VI sajandil Dionysius Exiguus'i poolt kasutusele võetud ajaarvamine pole täpne. Seda kinnitab näiteks fakt, et Palestiinat valitsenud Heroodes Suur, kelle ajal sünd toimus, elas aastatel 37 – 4 eKr. Kusagil ei kirjeldata ka Jeesuse välimust, mistõttu võib arvata, et ta nägi välja nagu keskmine juudi mees kelle kohta midagi erilist öelda pole. Samuti pole Jeesuse avaliku tegevuse aeg selge, kolme esimese evangeeliumi toel tundub see kestvat lühemat aega, Johannese evangeeliumis aga vähemalt kolm aastat.   

Loogiliselt on jõulusõnum raskesti usutav. Selles kuulutuses ju väidetakse, et kogu Universumis tagas seisev määratu jõud, mida nimetatakse Jumalaks, valib välja mitte millegagi silma paistva päikesesüsteemi ja väiksevõitu planeedi ja kehastub sellel planeedil ühe evolutsiooni teel kujunenud agressiivse imetajaliigi meesoost isendiks. Tõepoolest, see pole loogiline. Samas on juba varakristlikud teoloogid tähelepanu juhtinud asjaolule, et kui keegi oleks tahtnud teadlikult petta, oleks ta püüdnud valetada usutavalt, mitte nii ebaloogiliselt kui evangeeliumi sõnum.

Mulle näib, et loomingulises ja tõlgendavas jõulusõnumis võib leida kergesti paralleele teiste usundite ja maailmavaadetega. Näiteks vana india looga, kus pimedad kombivad elevanti: üks lonti, üks kõhtu, üks jalga ja üks kõrva. Hiljem, kui nad hakkavad elevandi üle arutama, kinnitab esimene, et elevant sarnaneb köiega, teine, et sambaga, kolmas seinaga ja neljas suure kotiga. Nagu jõulusõnumi tuum on ratsionaalselt raskesti seletatav öeldakse ka selles india loos, et maailma keskmes olevad asjad on nii suured, et inimene suudab neist vaid väiksemaid osi tajuda.  

Mõnusalt humoorika Vana Testamendi loo kohaselt on inimene Jumala kaaslooja. Kui Jumal loob loomad, siis inimene paneb neile loomadele nimed (1Moosese raamat 2:19-20). Võib-olla mõnel järgmisel aastal ootused muutuvad, kuid käesoleval aastal tunnen vajadust just loomingulise jõulusõnumi järele. Sõnumi, mis rõhutaks, et inimesel on alati püüelda millegi suurema mõistmise poole ja näiliselt vastuolulistes asjades võib peituda midagi olulist.   

Reklaam