Poliitika 6

Mõtlesin, et ei kirjuta käesoleval aastal enam poliitikast, kuid Eesti Vabaerakonna tegevjuhi Märt Meesaki „Sotside fraktsiooni hääled küll peavad, kuid nende saadikud murduvad ja lahkuvad parlamendist“ (EPL 28.12.2016, http://epl.delfi.ee/news/arvamus/vabaerakondlane-mart-meesak-sotside-fraktsiooni-haaled-kull-peavad-kuid-nende-saadikud-murduvad-ja-lahkuvad-parlamendist?id=76747832) sundis mind mõne sõna sellel teemal ütlema.

Esiteks, Vabaerakonnaga minul ja mulle tundub, et ka enamikul sotsidest, kana kitkuda ei ole. Minu arvates täidavad nad hoolsalt opositsioonipoliitikute vajalikku rolli ja on inimestena meeldivad ja vastutulelikud. Igatahes saan isiklikult riigikogu vabaerakondlastega, kellest mõned on vanad tuttavad, kenasti läbi. Seetõttu tuli ründav artikkel mõneti ootamatult.

Teiseks tahaksin öelda, et pealkirjas toodud väide ei vasta minu andmete ja kogemuse põhjal tõele. Mihkel Rauaga olen mitmel korral tema poliitikupõlvest rääkinud. Alati on ta kinnitanud, et tal pole ühtegi etteheidet riigikogu fraktsioonile, ka väärtusmaailma vastasest hääletamist pole ta kordagi maininud. Pigem oli ta poliitikast taandumine seotud loominguliste plaanidega.  Mark Soosaarega pole ma isiklikult tema lahkumisest rääkinud, kuid ta on avalikult öelnud, et see on seotud tema tervise ja kultuuriprojektidega lõpule viimisega.

Ka isiklikult pole ma artiklis nimetatud käsukorras nupule vajutamist kogenud. Jah, me arutame fraktsiooni liikmetega igal algaval nädalal riigikogu saalis arutlusele tulevad eelnõud läbi, kuid igaühel on õigus oma eriarvamust väljendada. Loomulikult tuleb teravamate eriarvamuste puhul astuda aeg-ajalt nii mõnelgi liikmel pool sammu tagasi, kuid poliitika on kord kompromisside kunst. Fraktsioonis maksab täielikult Jeremy Benthamilt (1748-1832) pärinev tarkus, et igaühte tuleb võtta ühe eest ja mitte kedagi rohkem kui ühe eest.

Tulles veelkord tagasi Meesaki artiklis mainitud väärtuspõhisuse juurde, siis pole see enamasti midagi jäika, vaid on avatud tõlgendustele. Kui kõik oleks üheselt selge, poleks vaja kirjutada tekste Piibli kümne käsu või kuldse reegli selgitamiseks. Mulle näib, et hea poliitika juurde kuulub avatud ja dialoogiline lähenemine, kus tugevate argumentide mõjul ollakse nõus oma esialgseid vaateid korrigeerima. Nii püüame ka fraktsiooni koosolekutel üksteisele eriarvamuste aluseid selgitada, enamasti jõuame ühisosa väljatoomisele ning vahel kokkuvõttena kasutatav hüüatus „Meeskonna värk!“ kõlab ainult õige pisut iroonia ja huumoriga segatult.

Mulle näibki, et diktaadi asemel kannustab sotse pigem soov kokku leppida ning poliitikas midagi reaalselt kord saata. Olgu näiteks või presidendivalimised. Märt Meesaki artiklist võib lugeda nagu oleks sotsid ja Eiki Nestor presidendi valimistel kuidagi häbisse jäänud. Mulle tundub vastupidiselt, presidendivalimised algasid Eiki Nestori kandideerimisega ja ta sai soliidse toetuse. Ning presidendivalimised ka lõppesid SDE ja Eiki Nestori aktiivse tegutsemisega, mis tõi Eestile suurepärase presidendi. Tarmo Vahteri artikkel „Sotside võidukas salaplaan sillutas Kersti Kaljulaidile tee  Kadriorgu“ vähemalt nii väidab (Eesti Ekspress 28.12 2016).

SDEl läheb praegu üsna hästi. Reitingud on tõusvad, maakonnaorganisatsioonid töötavad, Riigikogu fraktsioon, kus on tasakaalus analüüsivõime, boheemlus ja loomingulisus, saab omavahel hästi läbi. Kindlasti on SDEl Vabaerakonnaga ühiseid valijagruppe, kelle toetust taotleda – võib-olla oli Märt Meesaki artikli mõte selles. Samas mulle tundub, et pärast Vabaerakonna kunagist eitavat otsust kooseluseaduse rakendusaktide suhtes ja hiljutist arusaama, et võimalus õigusabi taotlust esitada ka vene keeles on hiiliv vene keelele riigikeele staatuse andmine, hakkavad minu arvates ka need valijagrupid eristuma.