Kirglikkust ei saa jätta äärmustele

Giovanni Guareschi on kirjutanud vaimuka raamatu „Don Camillo väike maailm“. See kirjeldab itaalia küla ja seal toimuvaid sagedasi konflikte kommunistist külavanema Peppone ja kohaliku preestri don Camillo vahel. Eraldi märkimist väärivad  kindlasti veel don Camillo dialoogid Kristusega. Ühena õpetlikumatest peatükkidest jäi mulle meelde Peppone lapse ristimise lugu:

„Ametirüüs don Camillo lähenes ristimisanumale.

„Mis te tahate talle nimeks panna?“ küsis ta Peppone naiselt.

„Lenin – Libero – Antonio,“ vastas naine.

„Siis mine ja lase ta Venemaal ristida,“ ütles don Camillo rahulikult, pannes katte ristimisvaagnale tagasi /../“

Don Camillo keeldumise järel ütleb talle Kristus, et laps tulnuks siiski ristida. Varsti  tulebki kirikusse tagasi Peppone, kes nõuab lapse ristimist, Camillo keeldub ja algab kaklus. Parajal hetkel annab Camillo lõuahaagi ja Peppone langeb oimetuna maha. Mõne aja pärast ta toibub, võtab lapse sülle ja tuleb Camillo juurde.

„Don Camillo, täies ametirüüs, ootas teda ristianuma juures, kindel nagu kalju. Peppone lähenes aeglaselt.

„Mis me talle nimeks paneme?“ küsis don Camillo.

„Camillo-Libero-Antonio,“ pomises Peppone.

„Ei! Me ristime ta Libero-Camillo-Leniniks,“ ütles ta. „Jah, ka Leniniks. Kui Camillo on naabriks, ei suuda niisugused tüübid, nagu Lenin, mitte midagi ära teha.““

Lugedes tänaseni Eestis käivat debatti kommunismi ja natsismi kuritegude võrdlustest, siis meenus mulle kirjeldatud don Camillo lugu. Olgu kohe öeldud, et selle debati enda kohta mul teoreetilises plaanis seni ilmunud artiklitele uusi vaatenurki lisada pole, Eesti seisukohalt olen suuresti nõus neljakümnendatel aastatel tekkinud spontaanse reaktsiooniga rahvasuus: meid röövel päästis röövli käest.

Nimetatud debati valguses on minu jaoks üles tõusnud pigem küsimus kesktee võimalikusest. Nimelt olen mitmete oma tuttavate hulgas täheldanud, et natsismi-kommunismi debati raamistikus on neil üsna raske mitmete ühiskonnas oluliste ideede nagu võrdsuse, rahvusluse, õigluse või vabaduse puhul leida toetust mõõdukal keskteel asuvatele seisukohtadele. Nii olen üsna sageli märganud, kuidas rahvusluse puhul nihkutakse lähemale pigem rahvusluse karikatuurile, vabaduse kõrval unustatakse rõhutada vastutust ning solidaarsust jne. Mulle näib, et üheks võimaluseks rahulikult ja mõtestatult keskteed säilitada on ikka ja jälle meeles pidada iseenda maailmavaatelise suunaga kaasnenud äärmuseid ja liialdusi.   

Näiteks olen aeg-ajalt lugema juhtunud Henriku Liivimaa kroonikat. Seal on mulle kui kristlasele palju südametunnistust kriipima panevaid kohti, olgu selleks Jumala kiitmine suure eestlaste tapmise eest Sakalas ja Ugandis või siis krooniku kommentaar pärast Muhu linnuse põletamist: „Saarlaste linnust neelab tuli, aga kristlased riisuvad rõõmsalt saaki.“ Loomulikult ei võrdsusta ma ajaloos valitsevaid tavasid tänapäevaga, kuid lihtsad küsimused, et miks maailmas oma usu ja ideede levitamisel ikka ja jälle tapmiseks läheb või kuidas kristliku armastuse käsk mingil hetkel täiesti ununeb, vajavad läbimõtlemist ja läbitunnetamist. Samas mulle tundub, et just tänu kirjeldatud mõttematkadele olen oma usuga kaasneda võivatest nõrkustest teadlik ja üsna immuunne näiteks evolutsioonibioloogi Richard Dawkinsi püüetele näidata religiooni kõige kurja juurena.  

Sotsiaaldemokraadina asun poliitilisel skaalal vasakul. Praktikas on äärmusvasakpoolsed teinud suuri sigadusi, võimule saades on sageli õiendanud esmalt arved just sotsiaaldemokraatidega. Sellest hoolimata paneb ka vasakpoolsete äärmuste tegude analüüs südametunnistuse kriipima – kuidas saab sotsidelegi nii oluliste ideede nagu õigluse ja võrdsusega toimetades hullude tulemusteni jõuda. Pedagoogina ei oska ma äärmuste vältimiseks pakkuda muud abi kui teadmised. Teadmised erinevate maailmavaadete allikate, kuid ka nendesamade maailmavaadete vesivõsude kohta. Olgu nende vesivõsude otsesteks või kaudseteks allikateks siis Nietzsche, Marx, Hegel või keegi teine.       

Lõpuks tahaks veel rõhutada, et kirglikkust ei tohiks jätta mitte ainult äärmustele, vaid see on vajalik ka keskteel. Tulles tagasi artikli alguses tsiteeritud loo juurde, siis Camillo ja Peppone on oma tõe kaitsel itaallaslikult temperamentsed, lasevad õige sageli käiku rusikad, kuid äärmuste vastu ühendavad nad oma jõud. Seepärast ma laiendaksin natuke artikli alguses tsiteeritud ristimisloo kokkuvõtet: kus on kohal Camillo või Peppone, pole äärmuslikel tüüpidel suurt midagi teha.