Mõned nädalad tagasi tuli minister Mailis Reps välja mõttega, et võib-olla oleks aeg põhikoolis loobuda riiklikest eksamitest ja jätta lõpetamise tingimused konkreetse põhikooli otsustada. Mulle tundub, et järgnev arutelu on kulgenud igati konstruktiivses ja mitmekülgses vaimus. On väljendatud erinevaid seisukohti, näiteks prominentne koolijuht Lauri Leesi on avaldanud toetust riiklike eksamite kadumisele, kirjanik Maimu Berg on käinud välja eelistuse naasta suulise eksami juurde, Haridus- ja teadusministeeriumis on valmimas analüüs, mille põhjal võetakse seisukoht, kuidas eksameid korraldada, kas need asendada erinevates kooliastmetes toimuvate tasemetöödega või leida mingi muu lahendus.
Mulle tundub, et vähemalt sama
viljakat arutelu võiks tekitada Hannes Rummi mõte, muuta koolitee aasta võrra
lühemaks („Koolitee aasta lühemaks?“ Maaleht 30.05.2018). Tunnistan, et
neljakordse abituuriumiklassi juhatajana meenus mulle vahel tarku, ilusaid ja
elukogenud noori vaadates lapsepõlves mitmeid kordi loetud Jules Verne'i
„Viieteistkümneaastane kapten“. Mõned abiturientidest olid viieteistaastasest
kaptenist ligi veerandi võrra vanemad ning vähemalt minu tunnetuse põhjal
tahtsid viimases klassis täiskasvanud vastutusvõimeliste inimestena suuri
tegusid teha.
Kaheteistkümnenda klassi õpilased
ongi noored täiskasvanud, kui keegi on aasta kusagil vahetusõpilasena õppinud
võib ta olla juba kahekümnene. Olen vahel tundnud end päris narrilt kui
klassijuhatajana uurisin puudumise põhjuseid täiskasvanutelt, kes on paljudes
asjades minust targemad. Põhjused võivadki olla täiskasvanulikud: elukaaslase
haigus, ootamatu vahetus tööl (üsna paljud abituriendid töötavad), armuasjad
jne. Siin meenub, kuidas ma ühele oma klassi tüdrukule koju helistasin, et puudumiste
kohta aru nõuda – veel olid lauatelefonid – väike õde võttis vastu ja hüüdis,
tule ruttu, jälle sulle üks poiss helistab.
Kindlasti pole põhikooli -
gümnaasiumi õppeaastate vähendamine midagi kiiret ja kohest. Jaan-Juhan
Oidermaa on intervjueerinud haridusekspert Tracy Burns'i, kes hoiatab: „Uue
haridusstrateegia väljatöötamisel tuleb meeles pidada, et muutused muutuste
enda pärast hakkavad iseendale vastu töötama. Poliitikute lühiajalisele
entusiasmile toetumise asemel peaks otsima laiapõhjalisemat ühiskondlikku
kokkulepet.“ („OECD vanemanalüütik: vältige hariduse vallas
poliitilist tõmblemist“ ERR Novaator 28.05.2018) Eelnevast lähtudes pooldan ka
mina haridussfääris ikka üheksa korda mõõtmist ja üks kord lõikamist.
Pöördudes tagasi
õppimise aja lühendamise juurde, siis tuleb kaks esmast mõtet:
Üheks võimaluseks
on kindlasti analüüsida võimalust muutmaks lasteaia viimast aastat
koolisüsteemi osaks. Loomulikult oleks see lastele tasuta ning eakohasel ja
mängulisel viisil võiks viia osa tänaseid algklasside teemasid nooremasse ikka.
Mulle tundub see võimalus üsna ahvatlev, ka enamikus Euroopa maades on tendents,
et haridussüsteemi osana nähakse nooremaid lapsi.
Teiseks olen mõelnud valikute
suurendamise peale. Elus tuleb teha valikuid ning valikute tegemine valmistab
noori eluks ette. Kui ikkagi vaataks veel tõsiselt otsa õppekavale ja püüaks
leida võimalusi kohustusliku osa vähendamiseks ja valikute suurendamiseks. Andekamatele ja küpsematele võiks tekitada
näiteks võimaluse läbida soovi korral gümnaasium kiiremini kui kolme aastaga.
Olen viimase
ajal haridusasjadest kirjutades püüdnud viia juttu ka õpetajate järelkasvu
peale. Ka eespool tsiteeritud Tracy Burns nimetab intervjuus seda Eesti
hariduse kõige olulisema küsimusena ning ta rõhutab lisaks veel aja faktorit: „Kui juurutatakse poliitikaid õpetajate
autonoomsete ekspertidena nägemiseks, võtab nende professionaaliks saamine
aega. Sellega tuleb tegeleda praegu, enne kui muutub see hädaolukorraks.
Inimesed ei saa heaks õpetajaks üleöö.“
Õpetaja töö
üheks aspektiks on ka asjaolu, et ta tajub oma töö mõtestatust ja
ratsionaalsust. Kindlasti on selle üheks osaks tunnetus, et ei õpilased ega
õpetajad ei tunne õppetöö liigset venivust. Piltlikult öeldes ei tohi õpetaja
ametis peegelduda bürokraat, kes takistab noori kapteneid merele seilata.
No comments:
Post a Comment