Enam-vähem kaks aastat tagasi sai
minust riigikogu liige. Mõned ütlevad, et uued riigikogu valimised pole enam mägede taga (märts 2019) ja nii üritan ka mina ettevaatlikult tulevikku
vaadata. Kirjutan lühidalt oma plaanidest ja osalt kordan üle oma seisukohad hetkel
mõningate tundlikumate vaidlusküsimuste puhul. Teen seda üsna lühidalt, sest olen
oma mõtted jooksvalt blogis rohkem või vähem lahti kirjutanud ja saan
eelnevatele sissekannetele viidata.
Alustan sellest, et heal tasemel
poliitikut pole minust saanud. Kasutades kunagist Marju Lauristini väljendit
(küll mitte minu kohta), olen saanud ehk pool-poliitikuks. Samas mulle tundub,
et teatud tasakaalustajana ja kompromisside otsijana on minust abi olnud. Seda
on öelnud omad sotsid, kuid hästi südamlikult öeldi mulle seda kaks korda ka
tänavusel presidendi vastuvõtul, ütlejateks olid üks reformierakonna poliitik
ja teisena tuntud ajakirjanik.
Olgu esimese märkusena öeldud, et
pole hetkegi kahetsenud otsust riigikokku minna. Olen saanud häid kogemusi,
uusi mõtteid, näinud poliitika köögipoolt jne. Usun, et ma pole riigikogus ka
suuri lolluseid teinud ning õpetaja ametis oleks saadud kogemusest kahtlemata
tulevikus kasu. Negatiivse poole pealt pean tunnistama, et füüsiline vorm on
uue ametiga lootusetult alla käinud ja üleüldse on vananemine nagu väga ruttu
toimuma hakanud (võib-olla oleks see nagunii juhtunud).
Aga tagasi valimiste juurde, sest
suve lõpuks peab lõplik otsus tehtud olema. Hetkel on minu põhiline plaan
järgmine. Ma kandideerin riigikogu valimistel Tartus, kuid ma ei taotle
tingimata kohta nimekirja tipus, kus esimestel numbritel on selge eelis.
Üldiselt oleme püüdnud Tartu nimekirja järjestada konsensuslikult ning eks
suvel saavad need asjad lõplikult selgeks. Isiklikult arvan, et nooremad
tegijad Tartus (näiteks Gea ja Lemmit) peaksid oma võimaluse saama. Kui aga
mind tõesti riigikokku tagasi valitakse – ma ei pea seda võimalust liiga
suureks - siis ma sinna tagasi ka lähen.
Lugesin eelmise lõigu üle ja
tekkis kauge analoogia ühe ca 1500 aastat tagasi kirjutatud erakmunga (ma arvan,
et see oli Evagrios Pontosest) tekstiga, kes kirjutab erakmunkadele ohtlikest
unistustest. Üheks niisuguseks on ettekujutus, et tullakse munga juurde ja
viiakse nad vägisi piiskopiks (südame põhjas tahab munk piiskopiks saada, kuid
vägisi viimine jätab mulje, et tegelikult ei taha). Loomulikult on minu
nõrkused vanadest munkadest kindlasti suuremad.
Kokkuvõttes võin vaid nentida, et
ma kandideerin, kuid otsuse kandideerimise aktiivsuse ja suunatuse osas teen
sügisel. Nüüd aga mõned mu seisukohad hetkel poliitikas olulistest probleemidest,
hästi lühidalt, kuid lisan viited blogipostitustele, kus antud teemad olen
põhjalikumalt lahti kirjutanud.
Haridus
Ehkki hariduses ühtegi vaidlust
väga teravalt üleval pole, alustan siiski omale kõige hingelähedasemast
valdkonnast. Ma arvan, et edasi on vaja liikuda nii välise (korraldusliku) kui
sisemise (ainekavade sisu, tunnijaotus) poolega. Välise poole pealt on kõige
olulisim õpetajate järelkasv, praegune seis on väga tõsine, 5-6 aasta pärast
võib olla juba päris halb ja see on esimene asi millega tegeleda. Õppekavast
rääkides näen vajadust kohustusliku osa vähendamist ja valikute osa
suurendamist. Tean väga hästi, et niikaua kui seda rääkida teoreetilisel
tasemel, on enamik nõus. Kui minna konkreetseks, missuguseid tunde me
kohustuslikuna vähendame, siis läheb konfliktiks.
Mis puutub minister Mailis Repsi
ettepanekutesse põhikooli riiklike eksamite kaotamise kohta, siis toetan sellel
teemal edasi mõtlemist. Ka hariduse alguse nihutamisele nooremasse vanusesse
pole ma vastu. Minul käib viimane mõte koos õppeaja võimaliku lühendamisega st
võimalusega lõpetada gümnaasium tänasest aasta varem.
Tõenäoliselt tõuseb vähemalt enne
valimisi fookusesse ka eesti-vene eraldi koolide küsimus. Olen seisukohal, et kahele
paralleelsele haridusele ei ole tulevikku. Aga mulle tundub, et sõnumit ühest
haridusest on sageli esitatud vastutustundetult: on jäetud mulje, et koolis x
hakkavad Katja, Vasja ning Niina õppima eesti keeles. Tegelikkus on see, et
Katja, Vasja ja Niina tulevad tänasesse eesti kooli ja istuvad Reinu, Martini
ja Tiiu kõrvale (Tallinnas saab olema mitmeid koole, kus eesti lapsed on
vähemuses, kõnelemata Ida-Virumaast). Õpetaja peab kohanema sellega, et kõike
sõnu osa õpilastest ei tea, klassi edasiliikumise tempo aeglustub jne. Muideks,
mulle tundub, et vene lapsevanemad oleks selliseks muutuseks rohkem valmis kui
eesti lapsevanemad. Ühesõnaga, pooldan siin kaalutletud ja samm-sammulist
liikumist ühtse haridussüsteemi poole.
Lõpuks nimetaksin veel kahte numbrit: teaduse – ja
arendustegevusele lubatud 1% SKPst ja õpetajatele lubatud 120% keskmine palk on
numbrid, mis lihtsalt tuleb täide viia.
Metsad ja tselluloos
Olen ühe hariduse poolest
bioloog, metsade vahel üles kasvanud, elan palkmajas ja kütan puudega – seega
praktilise poole pealt igati teemas sees. Metsade teema on tundlik ning ehk
seetõttu püüan siin emotsioone pigem tagasi hoida. Kokkuvõtlikult võin vaid
seda öelda, et kui mul metsade teemal otsuseid langetada tuleb, siis püüan
kindlasti enne ära kuulata üheltpoolt enamasti TÜ taustaga ökoloogid ning teisalt
suuresti EMÜ taustaga metsateadlased (tean, et viimane lause pool on suur
üldistus). Mis puutub tselluloositehasesse, siis planeeritud suuruses on tehas
pigem vastuseisu tekitav, kuid olen ka seda meelt, et puidu väärindamise võimaluste
otsimist tuleb igal juhul jätkata.
Rail Baltic
Erinevalt paljudest oma tuttavatest
ma toetan seda projekti ning seda kindlamalt kui aasta tagasi. Loomulikult
oleksin ma eelistanud üle Tartu minevat lahendust, kuid need otsused tehti enne
mind. Näen, kuidas RB on käima vedanud arutelud soome tunneli üle, poolakad on
projektile üha enam lähenenud, Euroopa poolne rahastus on saanud kindlust juurde
jne.
Mulle tundub, et lisaks ammu
kõlanud argumentidele saab RB olema võimalus nooretele kultuurijanustele
hipsteritele, kes otsustavad õhtul, et istume õhtul rongile ja oleme hommikul
Berliinis, et mõnel näitusel käia või festivalil osaleda. See annab võimalus
rahulikult reisida invaliididele, olen kuulnud, et ratastooliinimestel on
lendamine paras kannatuste rada.
Kui kõnelda looduse poolitamisest,
siis ka siin pole ökoduktide ja tunnelitega RB sugugi kõige halvem lahendus.
Minu arvates takistab loomade liikumist palju enam uus piir (olen näidiseks
väljaehitud lõigul käinud) või üsna sarnaselt kavandatavad neljarealised
maanteed, mille muldkehad on RB omast tunduvalt laiemad.
Kooseluseadus
Toetan loomulikult rakendusaktide
vastuvõtmist, ehkki on tõsiasi on, et hetkel RK-l selleks hääli ei jätku. Mäletan
siiani, kuidas kooseluseaduse vastuvõtmise päeval poliitikasse üsna külmalt
suhtuvad õpilased jälgisid koolis istungit. Rakendusaktidega tuleb rahulikult
edasi minna, mulle näib, et nende vastuvõtmine on märk täiskasvanuks saanud
riigist. Loomulikult on selle teema puhul mulle oluline usuline pool ning mul
on hea meel tõdeda, et kirikus kasvab üha enam teemasse mõistvalt suhtuvate
inimeste hulk.
Alkoholi aktsiis
Raske teema, kus teatud otsuse
tegijatele on kerge kiiresti tempel otsaette lüüa. Üldiselt ma arvan, et
asjadega on liigutud õiges suunas ehkki piirikaubanduse mõju on kindlasti
alahinnatud. Tuleb vaadata Konjuktuuriinstituudi, kuid ka Tervise Arengu
Instituudi andmeid, rääkida vanade joodikutega, käia poodides (kolm nädalat
tagasi toimetati Ikla Alko 1000s üsna uniselt), tuletada pikemaid trende.
Alkohol on praegu odav, olen vahel mõelnud nõukogude ajale: 200 rubla oli
normaalne palk, viin maksis 4-5 rubla, täna on palk 1000 eurot, viina saan 7-8
euroga. Kui vaatan oma alkoteemalistele artiklitele, siis üht-teist kirjutaks
teisiti, kuid häbenemiseks ma ka põhjust ei näe.
No comments:
Post a Comment