Vastused usu kohta Eesti Päevalehele

Vastused ilmunud EPLs: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-kas-te-kujutate-ette-milline-naeks-valja-kirikuteta-tallinna-siluett?id=76834444

Ma ei mäleta, et sotsiaaldemokraadid oleks järgnevate küsimuste kohta mõnel koosolekul ametliku seisukoha kujundanud. Küll aga olen erakonnakaaslastega juteldes kogenud, et enamik neist peavad religiooni ja riigi suhete keerdkäikudes mõistlikuks lähtuda pea kõikides religioonides ja maailmavaadetes tuntud reeglist, ära tee seda, mida sa ei taha, et teised sulle teeksid.

 Möönan, et ma pole just väga paljude erakonnakaaslastega usust rääkinud. Samas, kui see on toimunud, siis mulle meeldib, et religioossetel teemadel on jutt ikka kujunenud avameelseks ja otsekoheseks. Ning veel üks mitte väike detail, usu ärakasutamist oma poliitiliste ambitsioonide toetuseks olen sotside hulgas üsna vähe näinud. 

Kas Eesti president peaks käima jõulude ajal kirikus või näitama muul moel üles positiivset suhtumist usu ja usklike vastu?

2011. aasta rahvaloenduse andmetel tunnistas Eestis kindlat usku 320 872 inimest ning nendest üle 300 000 olid kristlased. Mulle näib, et presidendilt ootaksid kristlased jõulude ajal eelkõige sõnumit, et ta võtab nende usku tõsiselt. Seda võib president teha jõulujumalateenistusel või jõulumõtisklusel osalemisega, kuid austust usu vastu ja selle tõsiselt võtmist võib näidata ka siiras põhjendus kiriku külastamisest loobumisest.

Jumala inimeseks saamise kõrval on jõulude üheks sõnumiks ka nõrgemate toetamine. Oma ametisseastumise kõnes lubas president Kersti Kaljulaid olla kohal seal, kus on raske. Ka kirikud püüavad tegelda raskustesse sattunud inimestega ning küllap on see hea koht presidendiga kohtumisteks ja koostööks.

 Eks ma vastused sellele küsimusele olen mitmete artiklite ja blogipostitusetega põhjalikumalt lahti kirjutanud. Ning minu arvates on tõesti nõnda, et religiooni tõsiselt võtmist võib näidata ka kiriku külastamisest loobumisega. Mis puutub tänavust jõuluaega, siis president Kersti Kaljulaid osales jõulumõtisklusel kaitseväe kabelis.    

Kas Eesti riik peaks kohtlema luteriusku ja luterikirikut teistest paremini – näiteks eelistama luteri vaimulikke riiklikel tseremooniatel, toetades pühakodade kordategemist jms?

Paljud meie eluhoiakud, haridus jne luterlusest läbi imbunud, aga aeg on muutusi toonud ning tänapäeval on Eestis kõige arvukam õigeusu kirik. Arvan, et riigi partneriks võiks olla eelkõige suuremaid kirikuid ühendav Eesti Kirikute Nõukogu, kes pakuks välja ka esindamise tseremooniatel.

Pühakojad rikastavad meid ümbritsevast elukeskkonda, mäletan kadunud peapiiskop Jaan Kiiviti (1940-2005) lihtsat näidet kirikute olulisusest, kui ta palus ette kujutada, milline näeks välja kirikuteta Tallinna siluett. Pühakojad on ka erinevaid religioone ja kirikuid ühendavad, mitmed kirikud on rajatud kunagistesse hiiepaikadesse, algselt on paljud luterlikud kirikud olnud katoliku pühakojad jne. On loomulik, et kirikute korrastamist toetavad riiklikud programmid, kavandavate tööde üle otsustavad ehitus – ja kunstiajaloo spetsialistid ning järjekord ei peaks sõltuma vastavas kirikuhoones praktiseeritavast usust.

 

Kas edukamaks sisserändajate lõimimiseks oleks vaja suurendada meie ühiskonna usklikkust või hoopis ilmalikkust? Kuidas seda saavutada?

Ma arvan, et siin on võtmesõnadeks usualane haridus. Meie kool peaks andma hea ülevaate maailma usunditest, miks mõnes usundis esinevad teatud väited ning teises religioonis mõistetakse samu asju erinevalt, miks peetakse mõnes religioonis õigeks teatud eluviisi, söömatavasid jne. Iga religiooni ja kiriku puhul leiaks käsitlust ka nende levik Eestis. Loomulikult peab õpe olema avatud, kus käsitletavad seisukohad leiavad nii mõistmist kui ka kriitilist analüüsi.

Kui ma mõtlen meie põhiseaduse §40 ja §41, kus sätestatakse südametunnistuse-, usu– ja mõttevabadus, õigus jääda truuks oma arvamustele ning keeld sundida kedagi oma veendumusi muutma, siis on mul ka raske ette kujutada ühiskonna usklikkuse või ilmalikkuse suurendamist. See jääb inimeste vabaks otsustuseks.

Olen siin idealist ja usun, et haridus aitab. Ka kadunud Kattri Ezzoubi pidas moslemimaailma põhiliseks probleemiks vähest haridust. Olen ka ise kogenud, kuidas islami hariduskeskused rõhutavad väga mõistlikke väärtuseid (vt blogipostitus 22. oktoober 2016).   

    

Millal ja mis tingimustel võiks püstitada mošee Tallinna või mujale Eestisse?

Islami pühakodasid on Eestis olnud, 1928 registreeriti Narvas islami kogus, korjanduste abil koguti raha, osteti maja ja kujundati sellest mošee. Tallinnas on praegu olemas Eesti Islami Keskus, mida kodulehel nimetatakse ka mošeeks.

Inimesed tahavad ikka endale pühakoda. Olgu eestlastega Siberis, Austraalias või Ameerikas – ikka on endale ehitud pühakojad.

Karikatuuride joonistajad

Umbes 200 000 aastat tagasi elas Aafrikas naine, keda hellitlevalt kutsutakse Aafrika Eevaks, meie kõigi mitokondriaalne esiema. Mingil hetkel hakkasid inimesed liikuma teistesse maailmajagudesse, kujunesid välja erinevad rassid, keeled ja rahvused. On loomulik, et inimene peab endaga lähedaseks esmajärjekorras endaga keeleliselt ja kultuuriliselt sarnaseid rahvuskaaslasi, kuid kahju oleks, kui intelligentse, empaatilise ning mõistva rahvuslase asemel hakkaks avalikus kuvandis domineerima pigem rahvuslase karikatuur.   

Aastavahetusel jäid meelde ühe end igal sammul rahvuslikuks nimetava erakonna liidrite relfjeefsed hinnangud. Hurjutati presidenti, et kasutas liiga palju sõnu Eestimaa ja eestimaalased ning peamiste vaenlastena nähti mitmetes erakondades redutavaid rahvusriikluse reetureid ja kollaborante.    

Ühtpidi tundub mulle, et eelmises lõigus kirjeldatud etteheidetega alahinnatakse rahvast intellektuaalselt. Rahvas on ju lugenud, et Eesti riikluse ühe alusena on kirja pandud „Manifestist kõigile Eestimaa rahvastele“. Meenuvad laulud, „Eestimaa su mehemeel /../“, „Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa /../ või siis kuidas 1988. aastal kogunes 300 000 inimest lauluväljakule üritusele „Eestimaa laul“.  

Mulle näib, et nende inimeste identiteet, kes tunnevad, et sõna Eestimaa või eestimaalane kasutamise pärast läheb rahvuslusest midagi kaduma, on õige habras ja vastandumisele rajatud. Vastava identiteedi toitmiseks tuleb pidevalt otsida vastandumiseks põhjuseid, meetodiks võib tänapäeval olla näiteks libauudiste tootmine ja levitamine, mida müütiline peavoolumeedia pidavat vältima. Intellektuaalselt alahinnatud rahvuslus võib kujuneda sarnaseks fundamentalistlikule usuorganisatsioonile, kus ratsionaalsed argumendid kaotavad jõu ning loeb vaid pime pühendumus. 

Teisalt, vahel tundub mulle, et rahvusest tahetakse ühe rohkem eraldada ka empaatiavõimet. Näiteks kuulsin mõtteid estofoobidest, rahvusriikluse reeturitest ja kollaborantidest hiljuti riigikogus, kuid võeti vastu otsus, et  õigusabi taotlust võib peale eesti keele esitada ka mõnes Eestis enam levinud muus keeles. Otsus, mis ei puudutanud mingil moel kohtu töökeelt, oli eelkõige inimlik. Nii nagu hea erakonnakaaslane Hardi Volmer Õhtulehes selles küsimuses ütles: „Olen igati parlamentaarse debati poolt, kuid niisama kirglikult seisan inimlikkuse poolt ning hirmutamise ja eksitamise vastu.“

Olla rahvuslane on austusväärne ja tõsiseltvõetav maailmavaateline otsus. Küllap iga eestlane, kes peab oluliseks ja armastab oma keelt ja kultuuri, kannab endaga kaasas suuremat või väiksemat osa rahvuslusest. Rahvusluse intellektuaalne ja emotsionaalne piiramine aga võib muuta tõsise maailmavaate karikatuuriks. Ja sellest oleks kurb.        

Poliitika 6

Mõtlesin, et ei kirjuta käesoleval aastal enam poliitikast, kuid Eesti Vabaerakonna tegevjuhi Märt Meesaki „Sotside fraktsiooni hääled küll peavad, kuid nende saadikud murduvad ja lahkuvad parlamendist“ (EPL 28.12.2016, http://epl.delfi.ee/news/arvamus/vabaerakondlane-mart-meesak-sotside-fraktsiooni-haaled-kull-peavad-kuid-nende-saadikud-murduvad-ja-lahkuvad-parlamendist?id=76747832) sundis mind mõne sõna sellel teemal ütlema.

Esiteks, Vabaerakonnaga minul ja mulle tundub, et ka enamikul sotsidest, kana kitkuda ei ole. Minu arvates täidavad nad hoolsalt opositsioonipoliitikute vajalikku rolli ja on inimestena meeldivad ja vastutulelikud. Igatahes saan isiklikult riigikogu vabaerakondlastega, kellest mõned on vanad tuttavad, kenasti läbi. Seetõttu tuli ründav artikkel mõneti ootamatult.

Teiseks tahaksin öelda, et pealkirjas toodud väide ei vasta minu andmete ja kogemuse põhjal tõele. Mihkel Rauaga olen mitmel korral tema poliitikupõlvest rääkinud. Alati on ta kinnitanud, et tal pole ühtegi etteheidet riigikogu fraktsioonile, ka väärtusmaailma vastasest hääletamist pole ta kordagi maininud. Pigem oli ta poliitikast taandumine seotud loominguliste plaanidega.  Mark Soosaarega pole ma isiklikult tema lahkumisest rääkinud, kuid ta on avalikult öelnud, et see on seotud tema tervise ja kultuuriprojektidega lõpule viimisega.

Ka isiklikult pole ma artiklis nimetatud käsukorras nupule vajutamist kogenud. Jah, me arutame fraktsiooni liikmetega igal algaval nädalal riigikogu saalis arutlusele tulevad eelnõud läbi, kuid igaühel on õigus oma eriarvamust väljendada. Loomulikult tuleb teravamate eriarvamuste puhul astuda aeg-ajalt nii mõnelgi liikmel pool sammu tagasi, kuid poliitika on kord kompromisside kunst. Fraktsioonis maksab täielikult Jeremy Benthamilt (1748-1832) pärinev tarkus, et igaühte tuleb võtta ühe eest ja mitte kedagi rohkem kui ühe eest.

Tulles veelkord tagasi Meesaki artiklis mainitud väärtuspõhisuse juurde, siis pole see enamasti midagi jäika, vaid on avatud tõlgendustele. Kui kõik oleks üheselt selge, poleks vaja kirjutada tekste Piibli kümne käsu või kuldse reegli selgitamiseks. Mulle näib, et hea poliitika juurde kuulub avatud ja dialoogiline lähenemine, kus tugevate argumentide mõjul ollakse nõus oma esialgseid vaateid korrigeerima. Nii püüame ka fraktsiooni koosolekutel üksteisele eriarvamuste aluseid selgitada, enamasti jõuame ühisosa väljatoomisele ning vahel kokkuvõttena kasutatav hüüatus „Meeskonna värk!“ kõlab ainult õige pisut iroonia ja huumoriga segatult.

Mulle näibki, et diktaadi asemel kannustab sotse pigem soov kokku leppida ning poliitikas midagi reaalselt kord saata. Olgu näiteks või presidendivalimised. Märt Meesaki artiklist võib lugeda nagu oleks sotsid ja Eiki Nestor presidendi valimistel kuidagi häbisse jäänud. Mulle tundub vastupidiselt, presidendivalimised algasid Eiki Nestori kandideerimisega ja ta sai soliidse toetuse. Ning presidendivalimised ka lõppesid SDE ja Eiki Nestori aktiivse tegutsemisega, mis tõi Eestile suurepärase presidendi. Tarmo Vahteri artikkel „Sotside võidukas salaplaan sillutas Kersti Kaljulaidile tee  Kadriorgu“ vähemalt nii väidab (Eesti Ekspress 28.12 2016).

SDEl läheb praegu üsna hästi. Reitingud on tõusvad, maakonnaorganisatsioonid töötavad, Riigikogu fraktsioon, kus on tasakaalus analüüsivõime, boheemlus ja loomingulisus, saab omavahel hästi läbi. Kindlasti on SDEl Vabaerakonnaga ühiseid valijagruppe, kelle toetust taotleda – võib-olla oli Märt Meesaki artikli mõte selles. Samas mulle tundub, et pärast Vabaerakonna kunagist eitavat otsust kooseluseaduse rakendusaktide suhtes ja hiljutist arusaama, et võimalus õigusabi taotlust esitada ka vene keeles on hiiliv vene keelele riigikeele staatuse andmine, hakkavad minu arvates ka need valijagrupid eristuma.            

Jõulusõnum kui looming

Suhtusin pikalt kahtlusega Ameerikast pärit palvushommikusöögi kombesse, kuhu tavaliselt kogunevad piirkonna ilmalikud ja vaimulikud juhid. Tartus siiski sattusin paaril korral sinna ja hakkas meeldima. Palvushommikusöögil võetakse kerget hommikueinet, esinema on kutsutud muusikuid, vaimulikud mõtisklused olid enamasti seotud ühiskonna teenimisega. Igatahes on see päevale meeldiv ja virgutav algus.

Käesoleval aastal osalesin palvushommikusöögil riigikogus. Peakõnelejaks oli Toomas Paul,  teemaks  „Sõnum ja saadik“ (ilmunud ka Eesti Päevalehes, „Teoloog riigikogus: teie, meie rahva juhid, küllap küsite endalt: millist sõnumit tahame ise kanda, kehastada“ 15. detsember 2016, http://epl.delfi.ee/news/arvamus/teoloog-riigikogus-teie-meie-rahva-juhid-kullap-kusite-endalt-millist-sonumit-tahame-ise-kanda-kehastada?id=76613732). Toomas Paul lisas kirjapandud tekstile ka muhedaid kommentaare. Näiteks ta rääkis, et sõnumitooja ehk ingel polnud Piiblis mitte õrn värelev olend, vaid enamasti võimas mees, kelle ees kõik värisesid. Ta lisas selle sõna muutunud tähendusele viidates, et küllap pole tänapäeval ükski kindral meelitatud, kui tema kohta öelda, et sa oled nagu ingel. Vaatasin kiiresti kindral Ants Laaneotsa poole, kes minu arvates öeldusse mõnusa huumoriga suhtus.

Palvushommikusöögil kogesin järjekordselt, kuidas jõulusõnumid kõlavad mitut moodi. Eelmises lõigus viidatud ettekandes kogesin intellektuaalsust, mõistvust, südamlikkust ja huumorit, kuid olen kuulnud ka hoopis teistsuguse alatooniga kõnesid. Pole ka ime, sest Piiblit võib lugeda moralistlikus, kriitilises, allegoorilises, eksistentsiaalses jne. võtmes. Viimasel ajal olengi üha enam oodanud, et jõulusõnumid poleks stereotüüpe kinnistavad copy-paste lood, vaid inimeste vaimu vabastavad loomingulised tõlgendused.

Tegelikkuses ongi jõulusõnum tõlgendus ja looming. Jeesuse elust räägitakse Uue Testamendi evangeeliumites. Neid evangeeliume on neli, enamikule tuttav jõululugu on Luuka evangeeliumis. Matteuse evangeeliumis on see lugu napim, mitmete viidetega Vanale Testamendile, Markuse evangeelium ei räägi Jeesuse lapsepõlvest, vaid  algab juba täiskasvanud Jeesuse ristimisega. Johannese evangeeliumi alguses tegeldakse hoopis Jeesuse ja Jumala vahekorra selgitamisega.

Ka ajalooliselt on tõlgendustele palju ruumi. On ju üldteada, et Jeesus sündis mõned aastad enne Kristust, VI sajandil Dionysius Exiguus'i poolt kasutusele võetud ajaarvamine pole täpne. Seda kinnitab näiteks fakt, et Palestiinat valitsenud Heroodes Suur, kelle ajal sünd toimus, elas aastatel 37 – 4 eKr. Kusagil ei kirjeldata ka Jeesuse välimust, mistõttu võib arvata, et ta nägi välja nagu keskmine juudi mees kelle kohta midagi erilist öelda pole. Samuti pole Jeesuse avaliku tegevuse aeg selge, kolme esimese evangeeliumi toel tundub see kestvat lühemat aega, Johannese evangeeliumis aga vähemalt kolm aastat.   

Loogiliselt on jõulusõnum raskesti usutav. Selles kuulutuses ju väidetakse, et kogu Universumis tagas seisev määratu jõud, mida nimetatakse Jumalaks, valib välja mitte millegagi silma paistva päikesesüsteemi ja väiksevõitu planeedi ja kehastub sellel planeedil ühe evolutsiooni teel kujunenud agressiivse imetajaliigi meesoost isendiks. Tõepoolest, see pole loogiline. Samas on juba varakristlikud teoloogid tähelepanu juhtinud asjaolule, et kui keegi oleks tahtnud teadlikult petta, oleks ta püüdnud valetada usutavalt, mitte nii ebaloogiliselt kui evangeeliumi sõnum.

Mulle näib, et loomingulises ja tõlgendavas jõulusõnumis võib leida kergesti paralleele teiste usundite ja maailmavaadetega. Näiteks vana india looga, kus pimedad kombivad elevanti: üks lonti, üks kõhtu, üks jalga ja üks kõrva. Hiljem, kui nad hakkavad elevandi üle arutama, kinnitab esimene, et elevant sarnaneb köiega, teine, et sambaga, kolmas seinaga ja neljas suure kotiga. Nagu jõulusõnumi tuum on ratsionaalselt raskesti seletatav öeldakse ka selles india loos, et maailma keskmes olevad asjad on nii suured, et inimene suudab neist vaid väiksemaid osi tajuda.  

Mõnusalt humoorika Vana Testamendi loo kohaselt on inimene Jumala kaaslooja. Kui Jumal loob loomad, siis inimene paneb neile loomadele nimed (1Moosese raamat 2:19-20). Võib-olla mõnel järgmisel aastal ootused muutuvad, kuid käesoleval aastal tunnen vajadust just loomingulise jõulusõnumi järele. Sõnumi, mis rõhutaks, et inimesel on alati püüelda millegi suurema mõistmise poole ja näiliselt vastuolulistes asjades võib peituda midagi olulist.   

Reklaam

Kohtumised jõulukirikus

Ilmunud Õhtulehes: http://www.ohtuleht.ee/776315/toomas-jurgenstein-presidendi-kirikus-kaik-pole-meediasundmus

Ma ise poleks ehk presidendi ja kiriku teemal uuesti kirjutama hakanud, kuid Õhtulehest telliti lugu ning mõtlesin, et poleks paha ka vahepeal ilmunud küsitlus (vt eespool) antud teemasse mahutada.  

Advendiaeg on saabunud. Loomulikult on mul plaan ka käesoleval aastal minna jõululaupäeval kirikusse sooviga kuulata igal aastal uuena kõlavat jõulusõnumit. Aga ka mina olen inimene oma nõrkustega ning mulle meeldib pühakojas ringi vaadata, naeratada tuttavatele, kuulata südamliku ümina keskel jõululaule laulmas kellegi koolitatud häält, tunda lähedastega õla- ning küünarnukitunnet jne. Kindlasti oleksin rõõmus, kui avastaksin kusagil enda läheduses istumas linnapea, peaministri või Eesti Vabariigi presidendi.

Möödunud nädalal olin sunnitud tõdema, et Eesti presidendi ja kiriku suhete teema ei taha veel vaibuda. Turu-uuringute AS avalikustas küsitluse tulemuse, mille kohaselt arvas umbes 70% inimestest arvas, et president tegi õigesti, kui loobus ametissenimetamise puhul korraldatavast tänupalvusest, samas 61% olid seda meelt, et president peaks osalema jõulujumalateenistusel. Jäin mõtlema selle esmapilgul kummalise inimeste ootuste lahknevuse üle, tänujumalateenistusele ütles enamik „ei“, jõulujumalateenistusele  aga „jah“, ning jõudsin paari vägagi subjektiivse mõtteni.

Kõigepealt tundub, et enamiku küsitletute jaoks kumas ametissenimetamise tänupalvusest läbi kiriku soov võtta ilmaliku võimu suhtes pisut ülimuslik ja patroneeriv positsioon. Võib-olla tekitab sellist mõtet kusagil mälusopis loksuv juhuslik ajalookild, näiteks reljeefne sündmus, mida nimetatakse Canossas käiguks. 11. sajandil pidi Saksa kuningas Heinrich IV paljajalu  ja koredas palveränduri kuues kolm päeva Canossa lossi ees paavst Gregorius VII-lt andestust ootama. See lugu on ilmekas näide vaimuliku ja ilmaliku võimu omaaegsest võitlusest. Lõpptulemusena Heinrich saigi andeks ning hakkas jõudu kogununa talle andestanud paavsti vastu tegutsema. Tulles tagasi Eesti juurde, siis igatahes näib, et religioossete instantside sekkumist ilmalikku võimu suhtutakse Eestis üsna tõrksalt, näiteks pole minu teada praeguse Riigikogu koosseisu saadikute hulka valitud ühtegi vaimulikku.

On esitatud arvamusi, et kogu eestilik arusaamine religioonist vaatab võimustruktuuridele teatud võõrastusega. Näiteks kirjutab Uku Masing artiklis „Eestipärasest ristiusust“: „Kuna me ei saa oma ürgdemokraatliku mõtteviisis pärast tunnistada mingit hierarhiat, siis pole meil ka võimalik tunnistada Jumalat isandaks. /../ Meile on Jumala esijoones midagi vanema ja sõbraliku venna taolist.“ Kui juba Jumalat tunnetatakse pigem vennana, siis ehk vaadeldakse ka teda teenivat kirikut ilmaliku võimu isandatest täiesti lahusolevana.  

Artikli alguses viidatud küsitlusest selgus ka seisukoht, et enamik vastanutest eelistas presidenti näha jõulude ajal kirikus. Julgen siin arvata, et rahva enamik peab ilmalike juhtide puhul oluliseks teatud sügavamat vaimsust. Küllap on kõikidel juhtidel oluline ja hea pöörduda aeg-ajalt nende jõudude või põhimõtete poole, mis on selle inimesel elus kõige olulisemad olnud ja kõige enam jõudu andnud. Kindlasti võib seda teha pühakojas, kuid samuti lähedaste ringis, metsas, mererannas, kellegi olulise inimese kalmul jne.

Vaimne inimene tunneb huvi ja saab enamasti hästi läbi ka teiste vaimsuse poole pürgivate traditsioonidega. Olen mitmel näiteks toonud Uruguai presidendi Jose Mujica (sünd 1935, president 2010-2015), keda tema ametisoleku ajal kutsuti maailma vaeseimaks presidendiks. Marksistliku noorusega ja 15 aastat vangis olnud Mujica annetas oma ametipalgast 90% heategevuseks, elas tagasihoidlikus maakodus, valvuriks kolmejalgne koer ja suurimaks varanduseks päevinäinud Volkswagen „põrnikas“. Uruguais legaliseeriti geiabielud, president oli avalikult ateist, kuid sai katoliku kirikuga päris hästi läbi.

Lisaks pean loomulikuks, et presidendi või kellegi teise avaliku elu tegelase vaimse traditsiooni austamine ei peaks toimuma meediasündmusena. Siin meenub preester Vello Salo ühes loengus jutustatud lugu. Jumalateenistusel, kus osalesid esimesele armulauale tulnud noored, keelas ta pildistamise (pärast jumalateenistuse lõppu loomulikult lubas). Vello Salo selgitas, et  see on keskendumist ja siirust nõudev rituaal, mis peab vaba olema välisest mõjutamisest. Ehk võiksidki mõned asjad ka presidendi ametis jääda varjatuks. Meenub pisut alla kümne aasta vana sündmus, kui president Toomas Hendrik Ilves valis kodukirikus just selle jõulujumalateenistuse, millest teleülekannet ei tehtud.

Ajalooliselt on kujunenud, et jõulude ajal on Eestis kristluse eestkõnelejaks enamasti Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK), keda praegu esindab peapiiskop Urmas Viilma. Mõni aeg tagasi kohtuski EELK peapiiskop president Kersti Kaljulaiuga. Tunnen päris hästi peapiiskop Urmas Viilmad ja võin kinnitada tegemist on meeldiva, targa ja mõistva inimesega. Ma ei tunne isiklikult president Kersti Kaljulaidu, kuid kõik, mis ma olen tema kohta kuulnud ja lugenud, kõneleb sellest, et tegemist on taktitundelise, targa ning siira inimesega. Kui kaks niisugust inimest kohtuvad, siis nad reeglina respekteerivad teineteise seisukohti; ka siis, kui nad ühel nõul ei ole. Nimetatud  kohtumisel jõulude ajal presidendi jõulukiriku külastust jutuks ei võetud ja EELK pressiesindaja ütles hiljem: „Peapiiskop ka ei kutsu kedagi ametlikult, et sellele peaks vastama. Jõulude ajal on see igaühe vaba valik, kas ta läheb perega külakirikusse või Toomkirikusse.“

Küllap polnud presidendi ja peapiiskopi kohtumisel tõepoolest tarvidust jõulukiriku teemat jutuks võtta. Targad inimesed mõistavad enamasti teineteist ka sõnadeta.