Kolm viimast lubadust

Koos oma nõuniku kass Barcelonaga

Kui alustasin oma isiklikku aktiivsemat kampaaniat, siis kirjutasin oma kolmest esimest lubadusest valimisteks: (http://toomasjyrgenstein.blogspot.com/2018/12/kolm-esimest-lubadust-valimisteks.html). Tegelikult olen üsna rõõmus, et ma vahepeal midagi ei lubanud ning nüüd ongi aeg kirjutada kolmest viimasest lubadusest. Tõtt öeldes on needki osalt kolme esimese lubaduse täiendused.

Kõigepealt mõni sõna haridusest. Eelmistes lubadustes rääkisin rohkem välistest asjadest: õpetajate puudusest, stereotüüpidest, palkadest jne. Aga ka hariduse sisust on vaja rääkida. Ma tean väga hästi, et see pole niivõrd riigikogu kui valitsuse teema, kuid minu meelest tuleb õppekava ja ainekavad jälle ette võtta ning riigikogu liige saab siin tagant torkida. Toon ainult kaks näidet gümnaasiumi astmelt, mida kõige paremini tunnen. Väga konkreetne küsimus on kitsa ja laia matemaatika probleemid, keegi ei ole õnnelik (vt näiteks Alo Savi arvamust: http://opleht.ee/2019/02/matemaatika-kuningas-on-alasti/). Teiseks peaks liikuma kohustusliku osa vähendamise ja valikute suurendamise poole. Ma arvan, et õpilasel peaks olema õigus ka teatud ainetest loobuda ja teistesse rohkem süveneda.  Lisaks veel üks mõte, kes on gümnaasiumis õpetanud, need teavad, et õpilaste puudumist 12. klassis on väga raske ohjata – nad on noored täiskasvanud. Minu ideaalis võiks õppekava olla nii paindlik, et andekamatel oleks võimalik gümnaasium läbida ka kahe aastaga. Ning see ei käi pelgalt gümnaasiumi kohta, olen kuulnud, et õppekava ja ainekavasid peaks läbi vaatama ka põhikooli ning kutsehariduse osas. Samas tean ka seda, et õpetajad on oma aine patrioodid ning ei kohustuslike tundide vähendamine ega ainekava hõrendamine ei lähe lihtsalt.      

Teiseks peatun rohelistel teemadel. Eesti Metsa Abiks kompass andis mulle punase tule ja ei soovitanud mind valida. Ma saan neist aru, nad ootasid selget seisukohavõttu mitmetes küsimustes, mina selleks valmis polnud. Ja siin pole midagi teha, minu ideaalis on ka kõige raskemad teemad läbiräägitavad ja sellest ma taganeda ei saa. Kellel on soov sümpaatselt rohelisi sotse valida, neile soovitan Tartu nimekirjas Gea Kangilaskit, Lemmit Kaplinskit, Ott Maidret ja Asko Tammet, kõik nad on väga head inimesed, kellel ka süda on õigel kohal. Oma isikliku loodusloo olen lahti kirjutanud siin: http://toomasjyrgenstein.blogspot.com/2018/08/puhastustuli-loodust-armastavatele.html

Viimane lubadus on väga pretensioonikas ja ülbegi. See on lubadus jääda ka riigikogus iseendaks. On tõsi, et võimule lähedal olek tekitab hulgaliselt kiusatusi muuta ümbritsevat oma isiklikest soovidest lähtuvalt ja see võib kaasa tuua ka iseenda muutumise. Reaalses elus tähendaks see dialoogi asendamist monoloogiga, kontaktide hõrenemist vanade sõprade ja õpilastega, sisuliste argumentide asendumist ameti autoriteedile toetuvaga jne. Ma ei tea kuivõrd ma suudan, kuid püüan nendele ohtudele vastu seista.   

Igaüks loeb! Ka üleoleva artikli kirjutaja!

Ettevõtja Jaak Nigul on veendunud, et meie koolid kasvatavad sotse (Igaüks loeb. Aga ei saa aru. EPL 21.02.2018). Lisaks toob ta oma artiklis ära mitmed nimed, kes ühiskonnas olulistest asjadest ei tundu aru saavat: reformierakonnas kandideeriva professor Margit Sutropi, sotsiaaldemokraadist professor Marju Lauristini, põhimõttelisel eksiteel on ka Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere. 

Nimedega asi ei piirdu, sest küsitavad on ka „Eesti hariduse arengukava 2035“ väljatöötamises osalenud 83 eksperti - Jaak Nigul on nende ümber kahtlust tekitavad jutumärgid pannud, nad on „eksperdid“. Ja loomulikult ei saa mitte millestki aru sotsid, artiklit tsiteerides: „Lugemisoskus tuleb igaühele kahtlemata kasuks, kuid veel olulisem on loetust aru saada. Sellega on sotsidel tõsiseid raskuseid, muidu poleks ju need inimesed Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valimisnimekirja astunud.“

Kui Niguli arvates koolid kasvatavad sotse, siis loomulikult viis see esmalt mu mõtted oma endiste õpilaste peale. Loetlesin neid mõttes ja leidsin nende hulgast esmalt keskerakondlaseid ja reformierakondlaseid, kandideerin Tartus kõrvuti oma EKREsse ja Isamaasse kuuluvate kunagiste õpilastega, üks õpilane meenus rohelistes ja tõsi, mõned on ka sotsides. Ühesõnaga, kiire mälupingutus kinnitas, et reaalsuses ei vasta see tõele, et koolid sotse toodavad.

Mõtlesid edasi, et võib-olla on inimeste sotsiaaldemokraatliku ideed peidetud? Jaak Nigul ju kinnitab: „Kurvastusega pean tõdema, et paraku leidub sotse kõigis erakondades.“ Paraku ei osanud ma selle vandenõuteooriaga suurt midagi peale hakata, sest see tundus vägagi sarnane juttudega vabamüürlastest, kes maailma juhtimiseks varjatult niite tõmbavad. Oskasin vaid mõnele erakonnakaaslasele humoorikalt mainida, et oleme valimised juba võitnud, sest meie vaateid kandvad agendid on imbunud ka konkureerivatesse erakondadesse.  

Tegelikult teeb nimetatud artikkel kurvaks. Üheltpoolt näen siin kangekaelset juuksekarva lõhki ajamist, teisalt asjatundmatust kooli suhtes. Näiteks kui Nigul kurvastab, et arengukavas nimetatud väärtustest jäid välja kohusetunnet ja altruisim, siis ta ei tundu rõõmustavat, et  seal on nimetatud töökust ja hoolivust, mis on suuresti kattuvad väärtused. Reaalses elus kujunevad väärtusmustrid kodu, kooli, huvitegevuse jne koostöös. Loodetavasti vaatavad paljud õpilased lähipäevil filmi „Tõde ja õigus“, mis annab võimaluse arutada nii kodus kui ka koolis töö, armastuse, hoolivuse, usu ja surma üle ning mingit takistust ei ole kõnelda ka altruismist või kohusetundest.

Artikkel alahindab õpilasi, sest autori arvates õpilastega manipuleeritakse. Õpilased lihtsalt ei saa aru, et nendest koolis sotsid tehakse, olgu see siis erakondlikus või maailmavaatelises tähenduses. Ei pääse järgmises lauses jälle irooniast, peaks uurima, kas politseisse on laekunud õpilaste või vanemate kaebusi, et minust või minu lapsest tehti sots. Tegelikkuses annavad koolid tasakaalustatud pildi erinevatest suundadest poliitikas. Võimalik valik on alati õpilase enda teha. Tsiteerin siin üht viimase aja vahvamat kasvatusraamatut, Rein Taagepera  „Võimestuskasvatuses“ on esile tõstetud kadunud Mare Taagepera lause: „Niipea kui õige vastus on antud, lõpeb asja arutamine ja lõpeb lapse mõtlemine.“ Mõtlemise õpetamine, et õpilased suudaksid langetada kaalutletud otsuseid, ongi üks kooli ülesannetest. Et koolis õpilasega massiliselt manipuleeritakse on väga tugev süüdistus ja selle tõestuseks ei piisa hüüdlausetest.

Kindlasti on Jaak Niguli artiklis diskuteerimist väärivaid mõtteid, kuid nõrgalt põhjendatud üldistusi pilduvas ja resoluutse tooniga artiklis jäävad need tahaplaanile. Artikkel solvab ka õpetajaid, sest Niguli järgi teevad nad tasuta propagandat sotsidele, artikkel naeruvääristab erakondade liikmeid, kes ise ei tea, et nad oma vaadetelt sotsid on jne. Sellest kõigest hoolimata arvavad sotsid, et igaüks loeb. Loeb ka Jaak Nigul, kes väga paljudesse inimestesse üleolevalt suhtub. Aga ta peab arvestama liberaalse ühiskonna põhimõtet, et tema artiklis esitatud arvamust võetaks ühe eest ja mitte rohkem kui ühe arvamuse eest.

Usuline kompass poliitikas on individuaalne

Ilmunud EPLi arvamusena:  http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-kiriku-valimiskompassist-randeraamistiku-osas-tiirutab-ta-otsustamatult-ringi?id=85276831

EELK peapiiskop Urmas Viilma avaldatud valimiskompass ristiinimesele on tekitanud vastakaid reaktsioone. Pole ka ime, sest riigi ja kiriku suhete juhtnöörina on kristluses kõige sagedamini tsiteeritud Jeesuse sõnu: Andke siis keisrile mis kuulub keisrile ja Jumalale, mis kuulub talle  (Luuka evangeelium 20:25), kuid neid sõnu võib mõista mitmeti. 

Näiteks on mitu võimalust näha religiooni mõju riiklikele struktuuridele.  On usklikke, kes näevad ideaalina riiki, kus valitseksid usulistele alustele rajatud seadused ning riigijuht oleks eelkõige vaimulik juht, nii nagu täna Vatikanis. On neid, kelle arvates peaks riigi kõige traditsioonilisem usuvool olema põimunud riikliku bürokraatiaga ning saama riigikiriku staatuse. Paljud usuinimesed seevastu on seisukohal, et usukogukonnad peaksid toimetama riigist sõltumatutena ning ühiste huvide realiseerimiseks peaks sõlmima lepinguid või näitama lihtsalt head tahet.

Mulle tundub, et eelmises lõigus kirjeldatud kolme suuna esindajate kompass peabki pisut erinevasse suunda näitama. Umbes sama rõhutab tegelikult ka peapiiskop Viilma: „Kõige olulisem on siiski, et iga ristiinimesest valija koostaks oma isikliku valimiskompassi ega joonduks ainult minu või ka kellegi teise koostatud lihtsustatud mudelite järgi. Ristiinimese tõeliseks valimiskompassiks on ja jääb Pühakiri, mille valgusesse tuleb asetada eraldi iga kandidaat ja erakond koos nende seniste tegude ja antud lubadustega.“

Ka kogudustesse kuulub erinevate vaadetega inimesi, lisaks on ajaloost tingitud eripärad ning kirikutes pole kerge jõuda sarnastele seisukohtadele ka siis, kui suuremad kiriklikud ühendused on seda teinud. Võtame näiteks hiljutise ränderaamistiku poleemika. Suured kiriklikud organisatsioonid nagu Luterlik Maailmaliit, Kirikute Maailmanõukogu, (kuhu enamik Eesti Kirikute Nõukogu liikmetest kuuluvad) ja loomulikult ka katoliku kirik kutsusid oma liikmeskirikuid olema ränderaamistiku eestkõnelejateks ja toetajateks. Eesti kirikud sellega üleskutsega kaasa ei läinud, samas nad ei agiteerinud ka ränderaamistiku vastu ning usuline kompass tiirutab selles küsimuses üsna otsustamatult ringi.  

Isikliku usulise valimiskompassi võib seevastu vahvalt elama panna. Piltlikult väljendudes võib kellegi kompassi vastassuunas keerata Püha Franciscus ise, kui ta meenutab ühe prominentse poliitiku mõnitavat-kiitvat triaadi karusloomade puuritingimuste suhtes. Alati sportliku vend Vahindra kompass juhiks tähelepanu arengustrateegia „Eesti sport 2030“ elluviimisele, erakust pühaku ja poeedi Milarepa muusika ja poeesia osatähtsusele hariduses, Uku Masingust mõjutatud kompass reageeriks tundlikult kultuuri avatusele ja suhtumisele loodusesse jne.

2011. aasta rahvaloenduse kohaselt tunnistas Eestis rohkem kui 320 000 inimest kindlat usku ja loomulikult on erakondadel huvi neid inimesi kõnetada. Peapiiskop Viilma koostatud kompass, mis lähtus Eesti Kirikute Nõukogu seisukohtade ja erakondade lubaduste kokkulangevusest, näitas tänuväärselt, et religioone tõsiselt võtvatele inimestele on olemas arvestatav erakondlik valik nii liberaalsemate kui konservatiivsemate, nii vasak- kui paremjõudude hulgas. Ning isikliku usulise kompassi loomine või senise kompassi usuline korrigeerimine on iga inimese enda kätes.       

Kui kõik eurooplased hüppavad Peipsi järve

Ilmunud EPLi arvamusena: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-kui-koik-eurooplased-huppavad-peipsi-jarve-milline-haridus-aitaks-ekre-hirmutamisele-vastu-seista?id=85070597

Viimastel päevadel Eesti poliitikas kuumaks teemaks olnud libakontod ja nendelt väljastatavad libauudised tekitavad küsimuse, missugune haridus kaitseb sellise manipuleerimise eest kõige paremini. Mulle näib, et selleks võiks olla vabadusel ja vastutustundlikel valikuvõimalustel põhineva hariduskeskkonna loomine.

Üheltpoolt raamistab esimeses lõigus kirjeldatud lähenemist haridusele 19. sajandi ameerika kirjaniku ja filosoofi Ralph Waldo Emersoni (1803 - 1882) liialdatud ent võluv ütlus, et ainus õige viis haridust anda on õpetada laps lugema ja siis rahule jätta. Teiselt poolt meie pedagoogikaklassiku Johannes Käisi (1885 - 1950) poolt kirja pandud uue kooli kümme käsku, olulisemad neist: 3. Ole vaba, uuri, katsu järele 7. Aita kogu klassi ja 10. Tee nii palju kooli heaks kui suudad. Järgnevalt püüangi näidata, kuidas heade raamatute lugemine ja haridusvabadus aitavad vältida nii mõndagi täna levinud eksitust.

Mäletan, kuidas ma kord noorena olen lahendanud ülesannet, et kui kõik Euroopa inimesed läheksid Peipsi järve, kui palju järve pind kerkiks? Ülesande lahenduseks vajalikud andmed olid tekstis olemas, kuid vastusest tuleb meelde vaid see, et Peipsi oleks kerkinud üllatavalt vähe. Mõeldes täna kulutulena levivatele libauudistele võib juba niisuguse ülesande esitamine kätkeda teatud  ohtu – näiteks tekitatakse tõlgendus, et migrantide hordid ongi  Peipsi poole liikumas.

Eelmises lõigus kirjeldatud ülesanne meenus mulle siis, kui lugesin sotsiaalmeedias hirmutamisi Eestisse saabuvast seitsmest miljonist migrandist. Kahtlemata on inimeste ränne tänapäeval probleem, kuid sõnum seitsmest miljonist saabujast on absurd ja sellist absurdset uudist on jaganud paljud, teiste hulgas ka näiteks EKREsse kuuluv riigikogu liige. Ränderaamistiku ümber kestnud vaidluste taustal on selge, et on erakondi, kellele igasugune ebamäärasus ja hirm, mis migratsiooniga seostub, on kasulik. Samas on selle hirmu üleskütmine või ka eksimuste korrigeerimata jätmine tõsine eksimus terve mõistuse vastu.   

Mitmekesises ja kiiresti muutuvas maailmas, mis tahes-tahtmata sisendab ebakindlust, on tervet elutunnetust raske säilitada. Natuke aitab siin tõesti heade raamatute lugemine, tõstaksin siin esile Hans Roslingilt eelmisel aastal ilmunud „Faktitäiust“, mis üsna kiiresti ka eesti keelde tõlgiti.  Raamatut arvustanud Mihkel Kunnus on soovitanud:  „Eriti sobiv oleks selle raamatuga tutvuda enne valimisi, sest valimiskampaania ajal püüavad konkureerivad parteid üksteise võidu pressida inimese dramaatilistele instinkidele. Enam-vähem iga punkti juurde, mis Rosling toob, saab tuua hea näite meie poliitkampaaniatest“ (Meeleselguse käsiraamat nii algajale kui edasijõudnud maailmaparandajale“ ERR 06.09. 2018). Mõeldes seitsme miljoni migrandiga hirmutamisele tsiteeriksin Roslingit (sama tsitaadi toob välja ka Kunnus): "Kui tunneme hirmu ja aeg avaldab survet ning mõtleme halvimatest võimalikest stsenaariumitest, kipume tegema väga rumalaid otsuseid" (lk 217).  

Teiseks peatuksin haridusvabadusel. Sellega seoses meenus EKRE arupärimine Tallinna kooliõpilaste osalemise kohta Sõpruse kinos 17. ja 18. detsembril programmi "Klassiga kinno" raames linastunud dokumentaalfilmi "Kapist välja" seanssidel ning koolides seksuaalvähemusi tutvustavate tegevuste kohta.  Haridusamet esitas EKRE küsimused koolijuhtidele, kelles taolised küsimused pehmelt öeldes hämmingut tekitasid. Küllap oli hämmingu põhjuseks üheltpoolt asjaolu, et poliittasandil pole vabas ühiskonnas hariduse sisu üldjuhul aktiivselt mõjutada püütud. Seda enam, et tänaseks laekunud vastusest on selgunud, et filmi külastus oli õpilastele vabatahtlik. Teisalt võib tagantjärele imestust tekitada ka asjaolu, et Põhja-Tallinna, Kristiine ja Haabersti linnaosa esikandidaadiks riigikogu valimistel on EKREl erootikakirjanik, kelle erinevatest seksuaalpraktikatest kubisevate teoste mõju noortele tundub erakonna külmaks jätvat.  

    

Eelmise lõigu viimane lause oli muidugi iroonia. Tulles tagasi õppetöö juurde, siis keerukate probleemide puhul on erinevate seisukohtadega tutvumine ning nende põhjal oma vaate kujundamine hariduses ülioluline. See on avatud õppimine, mis on lahutamatult seotud vabaduse, loomingu ja kunstiga.  On ju kogu meie inimeseks olemise kujunemisel mänginud olulist rolli loovus ja kunst ning püüdes koolide vabadust otsustada õpilastele arengukeskkonna üle kitsendada, on toimetamine inimeseks olemise aluste kallal.

Karin Bojs kirjutab oma ülipõnevas raamatus „Minu Euroopa perekond viimased 54000 aastat“ (Varrak 2018), et  inimese kui liigi ühtehoidmise ja vastupidamise kujunemisel omas suurt tähelepanu looming ja kunst. Švaabimaalt leitud koopamaalid, figuurid ja lindude tiivakontidest valmistatud flöödid viitavad paljude uurijate arvates just inimese paljude vaimsete võimete puhkemisele. Teema seondub ka poliitikaga, Tübingeni ülikooli arheoloogiaprofessor Nicholas Conrad peab neist leide inimkonna vaimses arengus nii oluliseks, et tema arvates võiks Saksamaa liidukantsler Angela Merkel kanda kaela ümber  Švaabimaa mägedest leitud lopsaka naisfiguuri Hohle Felsi Venuse koopiat (lk 47-49).

Kindlasti kerkib valimiskampaania jooksul veel mitmeid kaheldava väärtusega sõnumeid ja tegusid. Heade raamatute lugemine aitab neid analüüsida ning selguse saades nii mõnedki neist prügikasti lennutada.

Eksimine ei tähenda eksitusse jäämist

See oli vist unenägu?

Ilmunud Tartu Postimehes: 

https://tartu.postimees.ee/6498141/toomas-jurgenstein-eksitusele-ei-jargne-poomist

Lugesin EKRE liikme Kenno Põltsami karmi reaktsiooni erakonna Eesti 200 kohta, mis oli suunatud muuhulgas ka eestlasi-venelasi algselt eristavale ja siis kokkuviivale plakatiaktsioonile („Piinlik, Eesti 200“ PM 10.02.2019). Kindlasti oli väljatoodud kriitikas ka õigustatud väiteid, kuid pisut kujundlikult öeldes ma arvan, et pärast ühe erakonna eksimusi ei tohi üldistavat hukkamõistupedaali päris põhja vajutada.

Ma ei kahtle selles, et Eesti 200 plakatiaktsioon oli ebaõnnestunud. Näen siin eelkõige kahte suurt küsitavust. Esiteks, poolikut sõnumit võib välja anda siis, kui suudad kontrollida sõnumi teist poolt.  Toon näite usundiõpetusest, mis on mu eriala. Igas religioonis esineb äärmuseid ja nende tutvustamine on osa õppeprogrammist. Samas ei jää äärmus domineerima, sest seda tasakaalustab religioonide pealiinide käsitlemine ning kogu õppetöö kriitiline ning avatud foon. 

Eesti 200 plakatite puhul ei olnud garantiid, et eesti-vene  kogukondade lahutatust rõhutav pool ning sellele päev hiljem järgnenud lahendust pakkunud sõnum tervikuks kokku seotakse.  Pigem hakkasid kogukondade eraldatust rõhutanud plakatid elama oma elu. Ma arvan, Eesti 200 plakatiaktsioon polnud pahatahtlik, kuid oli kindlasti läbimõtlematu,  lisaks mõjutas seda kogenematus ja liigne poliittehnoloogia usaldamine.

Teiseks, ma kipun kahtlema, kas kahe kogukonna eraldatuse teema on ikka olnud nii peidetud, et seda pidi šokiplakatitega  võimendama. Integratsiooni alal tegutseti pidevalt, noorte inimeste hoiakud muutusid, keelekümblus levis. Teemat käsitleti nii akadeemilisel kui poliitilisel tasandil, olgu näideteks „Eesti inimarengu aruanne 2016/2017“ või erakondade arutelud eestikeelsest haridusest. Vähemalt minu tuttavate hinnangul lõid need plakatid valusalt inimesi, kes siiani olid püüdnud eesti-vene kogukonna vahel sildu rajada, ühtsest haridusest  rääkida jne. Erakondliku tähelepanu saamiseks ei ole hoolimatus inimeste vastu kunagi hea ja õigustatud.

Samas on ka teised erakonnad kasutanud küsitavaid plakateid. Ma pole sugugi kindel, kas Eesti 200 plakatid olid millegi poolest vastuvõtmatumad kui pooleteist kuud varem Toompeal ränderaamistiku vastasel meeleavaldusel kantud võllapuu ja oma südametunnistust jälgivaid inimesi reeturiteks tembeldavad ja reeturitele reeturi palka nõudvad plakatid. Mulle tundub, et kriitikaga kellegi suhtes peaks alati kaasas käima ka enesekriitika.     

Kindlasti teevad vigu kõik erakonnad. Sotsiaaldemokraadina võin näiteks julgelt tunnistada meie hiljutist viga, et me ei suutnud ränderaamistikku ja sellega seondavat temaatikat piisavalt selgelt ja arusaadavalt selgitada.   

Filosoofilise alusena olen vigade tegemise hindamisel suuresti nõus kirikuisa Aurelius Augustinuse (354 - 430) öelduga, et inimlik on eksida, kuid kuratlik kõrkus tõttu eksitusse jääda. Nii olen kokkuvõttes väga rahul, et olen eksiva erakonna liige. Oma ekslikkust tunnistav erakond ei kaldu äärmustesse, võtab oma väärtuseid tõsiselt ning on kirglik ka keskteel olevat seisukohtade kaitsmisel.