Sunday, December 14, 2014

Mõni mõte kirikust

Nagu algajale blogijale tõenäoliselt tüüpiline, tundub mulle, et blogis on lugemismaterjali napilt (no ei saagi veel palju olla, kui loetud tunnid tagasi selle tegin). Aga ikkagi lisan veel ühe ca aastapäevad tagasi Postimehes ilmunud artikli (2.november 2013). Seekord religiooni teemal, mis on mulle sama oluline kui haridusteema.
Mõned nädalad tagasi, kui soome luterlaste peapiiskop Kari Mäkinen oli toetanud homoseksuaalsete inimeste abielu võimaluste arutelu parlamendis, astuti päris palju sealsest kirikust välja. Mitmed eesti usuasjadest kirjutanud autorid püüdsid näidata, et see ongi liberaalse kiriku paratamatu saatus. Ometi näen mina seda protsessi pisut teise nurga alt.
Nimelt on konservatiivset joont hoidev EELK kaotanud kümne aasta jooksul üle 25% oma toetajatest (2000. aasta rahvaloenduse kohaselt mõistis end luterlasena ca 152 000 inimest, 2011. aastal aga ainult 108 000). Tean küll, et rahvaloenduse metoodika üle võib polemiseerida, kuid need küsitlused on tehtud üsna ühesuguse metoodika alusel. Igatahes on luterlaste vähenemine oluline. Soome liberaalsuse poole kalduv luterlik kirik on saavutanud seda, et 75% soomlastest mõistab end siiani luterlastena.    
Eks ma olen mõelnud ka EELK tuleviku üle. Välja tuli küll üsna üldsõnaline heietus. 






Mitmekesine luterlus (Postimees 02.11.2013)

Toomas Jürgenstein,
Hugo Treffneri gümnaasiumi usundiõpetaja

Juhtusin üle mitme aasta taas kord lehitsema Hermann Hesse (1877-1962) «Klaaspärlimängu», mis oli kaheksakümnendatel väga populaarne. Tuletan paari sõnaga meelde, et selle rikkalikel mõttemängudel baseeruva raamatu keskseks tegevuskohaks on vaimueliiti ühendav struktuur, Kastaalia, kuhu astumiseks valmistab inimesi ette eliitkoolide süsteem. Mul oli see raamat Nõukogude sõjaväes kaasas, tean sealt paljusid kohti peast, kuid seekord jäi pilk pidama peategelase Josef Knechti elule külalisena benediktlaste kloostris, kus ta peab huvitavaid vestlusi ajaloole pühendunud paater Jakobusega. Mõlemat meest ühendab huvi luterliku teoloogi Johann Albrecht Bengeli (1687 - 1752) vastu ning mingil hetkel panin tähele, et luterlikku kirikut Hesse romaanis, kus tegevusaega pole määratletud,  enam ei eksisteeri:
„Õige,“ ütles paater Jakobus. „Te peate siin muu hulgas silmas ka protestante. Nad ei suutnud religiooni ja kirikut küll säilitada, ilmutasid aga puhuti suurt vaprust ja nende hulgas oli eeskujulikke mehi.“
Romaan-romaaniks, seal toimunud sündmused ei pruugi tegelikkusega kokku langeda, kuid tsiteeritud märkusest on vaid sammuke tänase päeva probleemideni. Küsimusi luterluse tulevikust ja edasisest eksistentsist on pärast rahvaloenduse religioosset kuuluvust puudutavate andmete teatavaks tegemist umbes pool aastat tagasi, esitatud üha tihedamini ka Eestis. Luterlaste arv oli 2000. aasta rahvaloenduse 152 000lt  langenud 2011. aasta rahvaloenduseks  108 500le. Eelkõige on selline langus silmatorkav veel kümme aastat tagasi luterlusele alla jäänud õigeusu kirikuga võrreldes, sest end õigeusklikuks pidanud inimeste arv tõusis 143 500lt 176 700le. Lisaks iseloomustab rahvaloenduse andmetega põhjalikult tegelenud emeriitprofessor Ene-Margit Tiidu sõnul luterlust jätkuv kuhtumine: “Seega ei ole luterlaste osas toimunud kahe rahvaloenduse vahel muid muutusi, välja arvatud vanema põlvkonna lahkumine ja noorema põlvkonna seas usklike väga nõrk pealekasv.“ (Eesti elanike suhtumine usku rahvaloenduse andmetel, Eesti Kirik 25. september 2013).   
Kui hakkasin mõtlema luterluse jätkusuutlikkuse ja edasiste tendentside üle, meenusid mulle esmalt mõned ligi viisteist aastat tagasi välja öeldud mõtted kiriku ja religiooni tuleviku kohta. Postimehe vahel ilmunud Eesti Luterliku Tunni leheküljel (Postimees 20. september 1998) arutles tolleaegne Tartu Ülikooli koguduse vaimulik Allan Taruste Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (edasi EELK) võimaluste üle tulevikus: „Kirik tervikuna assimileerub tõenäoliselt ühiskonda ja kaotab oma eraldiseisva positsiooni, millega kaasneb konkreetse liturgia ja kiriklike talituste kordade taandumine. Ühtlasi muutuvad üha märkamatumaks konfessionaalsed eraldusjooned /../ üha raskemaks saab „meie“ (EELK liikmete) ja „nende“ eristamine. Neid protsesse pole mõtet eitada, kasutades argumentatsiooni stiilis „meil pole niimoodi kombeks“. Selle asemel on eelkõige just vaimulikud kutsutud ühiskonnas toimuvat põhjani uurima, et mitte osutuda ebakompetentseiks ja möödarääkijaiks.“  
Pisut teist vaatenurka rõhutab samal leheküljel Jaan Tammsalu, kes tol hetkel teenis  Viljandi Jaani kogudust: „EELKl tuleb lähitulevikus tõestada, et meil on selgroogu ja seda, mida rahvale anda: kvaliteetset usuõpetust ja elusamaks muutvat selget kuulutust. Luterlikud kirikud ei muutu lähitulevikus new age'i tantsu- ega Luule Viilma loengusaalideks. Kui luterlik kirik mingit suurt eksperimenti ei korralda, mille käigus vana liturgia pea peale pööratakse ja inimesed end rumalate katsehiirtena tundes kirikust põgenevad, siis on vanal heal EELK-l Eestis tulevikku.“
Paar aastat hiljem (Postimees  17. juuni 2000) arutles Saarte praost Veiko Vihuri teemal, missuguseks kujuneb 21. sajandi usuelu: „Masside eemaldumine kirikust on arvatavasti tingitud heaoluühiskonna arengust. Tänapäeva Lääne inimese kirik on supermarket ja tema palveraamat on krediitkaart.
Kirik on minetamas oma rolli inimeste ühendajana. Nähtavasti pole ta suutnud tõlkida oma sõnumit moodsale inimesele arusaadavasse keelde. Mida ütlevad mittekristlastele mõisted pärispatt, lunastus, õigeksmõistmine usu läbi vms.
Arvatavasti muutub kirik üha enam nišikirikuks, säilitades tagasihoidliku, kuid kindla koha ühiskonnas.“
Tunnistan, et olen tsiteeritud arutlused peegeldavad minu jaoks sümboolselt väärtusi, mida nimetaksin EELKle spetsiifilisteks: eelkõige väljapakutavate ideede mitmekesisust ja sünteesivõimalusi erinevate mõttekonstruktsioonide vahel.  Minu arvates eristavad need tunnused EELKd kõige rohkem teistest Eestis tegutsevate kirikutest. Allan Taruste poolt rõhutatud ühiskonna toimimise uurimise vajadus nõuab intellektuaalsust kõrgpilotaaži, Jaan Tammsalu poolt välja toodud stabiilsusenõue seevastu panustab tugevale tahtepingutusele ja kontrollitud tunnetele, Veiko Vihuri poolt toodud olukorra hinnang ja vaikne kindlus tuleviku suhtes ühendab osaliselt mõlemat lähenemist.    
Kõneldes EELKs valitsevast mitmekesisest, siis olen olnud uhke, et EELK on seni suutnud suhteliselt edukalt ühendada erinevaid vagaduslaade, positiivses mõttes hullumeelseid ideid, tippteoloogiat, peent ärivaistu ja püha lihtsameelsust. Vahel on mul olnud kahju peapiiskopist, sest sellist mitmekesisust ja lisaks veel sageli eri värvi rüüsid kandvaid vaimulikke ühendada on lõpmata raske töö. Samas pole selline mitmekesisus sugugi viimaste aastate tulem. Näiteks võib lugeda ilmekaid lugusid luterlikust mitmekesisusest vaimulike Elmar Salumaa või Jaan Lattiku mälestustest, mis kirjeldavad tänaseks 75-90 aasta tagust usulist olukorda Eestis.   
Kas niisugune mitmekesisus on ka luterlik?  Küllap võiks üks võimalikke vastuseid peituda ristiteoloogias. Mõtiskledes eesti keelas ilmunud Martin Lutheri teoste üle rõhutab süstemaatilise teoloogia professor  Anne Kull Lutheri oskust näha mitmekesisust: „Lutheri ristiteoloogia on teoloogia vastupidise kaudu: inimesele ei too midagi head see, kui ta tunneb Jumala hiilgust ja vägevust, aga ei tunne Jumalat, kes ilmutab end ristil ja kannatuses. Auhiilguse teoloog otsib seda, mis on samane sellega, mida inimene juba oskab ihata ja hinnata (au, kuulsus, võim, raha jne), ristiteoloog – kui taas kasutada veidi tänapäevasemat sõnastust – otsib erinevust, näeb samasuse petlikkust, märkab pragusid monoliidis, ei ehmu irooniast ega paradoksidest. Seetõttu nimetab ristiteoloog asju õigete nimedega.“ („Martin Luther – südametunnistuse õpetaja“ Eesti Ekspress 19. märts 2013).
Siinjuures võiks olla kohane mainida, et viimase rahvaloenduse andmed kinnitavad jätkuvalt, et Eestis on usklik inimene reeglina kõrgema haridusega kui mitteusklik. Haritud inimene on aga usulise õpetuse suhtes kriitilisem ja analüüsivam ning on täiesti loomulik, et paljud koguduse liikmed õpetust erinevalt interpreteerivad ning mitmekesistele arvamustele aluse loovad.    
Mulle näib, et käesolevas artiklis mitmel puhul nimetud  mitmekesisuse koorma julge ja häbenemata kandmine võib olla luterluse elujõu üks võtmetest. Tulles tagasi artikli alguses nimetatud Hermann Hesse romaani juurde, antakse seal ilus põhjendus, miks on õilis mitmekesisuses juba olemuslikult sisalduvat usulise otsija teed käia.  „Oli ju auväärt Johann Albrecht Bengelgi omal ajal väikest, kaduvusele määratud kirikut teenides ometi ka igaviku teenistuses seisnud. Vagadus, see tähendab usklik, elu ohverdamiseks valmis teenistus ja truudus, on igas usutunnistuses ja igal astmel võimalik ning see teenistus ja truudus ongi isikliku  vagaduse, siiruse ning väärtuse ainsaks kehtivaks proovikiviks.“ Erinevus Hesse raamatus kirjeldatavaga on vaid selles, et vabas ning loomingulises mitmekesisuses võiks peituda EELK tuleviku üks alustaladest. Ning niisugune kirik ei ole kaduv kirik, vaid sellel on tulevikku.

5 comments:

  1. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  2. Jah loomulikult, ka minul pole igavikulises plaanis mingit kahtlust kiriku püsimise osas. Aga ajalikus mõttes mul muresid on, eriti kui vaadata järgneva artikli jooniseid 5 ja 6.
    http://www.eestikirik.ee/uploads/2013/09/Eesti-elanike-suhtumine-usku.pdf

    ReplyDelete
  3. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  4. Vabandust, vastus viibis. Kooli lõpus oli tegemist palju. Ei kahtle, et kirikus toimub ilusaid asju, aitan ka ise jõudumööda sellele kaasa. Aga kui Sa (ma arvan, et blogis on meil kohane mõlemapoolselt sinatada) vaatasid jooniseid 5 ja 6, siis nägid, kuidas noorte hulgas on neid, kes mõistavad end luterlasena, kahanev trend, on jõudnud tänaseks 3-4% rahvastikust. Vaata või meie kooli, fantastiliselt toredad õpilased, kuid luterlus kõnetab neist üsna väheseid. Nõnda, et minu arvates on muretsemiseks põhjust piisavalt. Aga see selleks! Ilusat jõuluaega!

    ReplyDelete
  5. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete