Möönan, et minu jaoks on Eesti
Ekspressi juhtkiri (26. juuli) „Jevgeni Ossinovski on nagu kurjast vaimust vaevatud“
seekord selgelt üle võlli. Võib-olla on põhjuseks, et teoloogina mõistan
väljendit „kurjast vaimust vaevatud“ seisukohana, et minu erakonna esimeest
juhitakse kusagilt väljastpoolt ning Jevgeni eesmärgiks on Jeremy Benthami mõtet
ümber pöörates „võimalikult suur kahju
võimalikult paljudele“. Niisiis, kirjutan sellel teemal paar mõtet.
Kõigepealt, minu isikliku
kogemuse põhjal on Jevgeni väga normaalne inimene. Intelligentne, oskab hästi
keeli, tajub raskete teemade puhul hästi „suurt pilti“ ja on hea argumenteerija.
Olen Treffneris õpetades kokkupuutunud
paljude andekate noortega, kellest on tänaseks noored mehed saanud ning Jevgeni
kannatab kindlalt võrdluse välja. Lisaks
tooksin välja julguse, haigekassa alarahastus oli pikalt teada, kuid alles Jevgeni
julges teema tõsiselt käsile võtta. Ma ei ütle, et ta probleemi lahendas, kuid
edasi liiguti selles keerulise küsimuses tunduvalt.
Ekspressis on Jevgenit esitatud tüübina,
kes armastab käskimist-keelamist. Esimese konkreetse asjana mainitakse
juhtkirjas õlle hinna tõusu ehkki aktsiisi tõstmise ettepanek tuleb rahandusministeeriumi poolt. Kallim õlu poodides
ongi tõsisasi, seega on õlle hinna suhtes kriitilistele artiklitele on ühiskonnas
suur toetus olemas. Möönan, et mina vaatan asja pisut teisiti.
Võtame alguses piirikaubanduse. Hiljuti
püstitai Ikla piiripunkti lähedale treilerile loendur, mis näitab, kuipalju
jääb Eestil maksuraha laekumata. Mulle meeldis väga Tarmo Jüristo märkus (fb
seinal), et võiks ka Tallinna sadamasse pannoo üles panna, kus oleks kirjas
palju on Eesti riik soome turistide pealt on teeninud. Samas asi tundub olevat
Tallinnas hea ja Valgas halb. Mina võtan piirikaubandust rahulikult, ka lätlased
on asunud aktsiisi tõstma, rahandusministeerium oma prognoosides on olnud üsna
täpne ning need prognoosid ei ennusta midagi hullu.
Teiseks, minu jaoks siiski uus
maksupoliitika lisab inimesele hoopis vabadust. Umbes kolm neljandikku eesti
inimestest hakkab saama kuus 64 eurot
rohkem kätte. Poes on õllepudeli hinna vahe võrreldes eelmise hinnaga 20-30 senti (ehkki suurtest poodides on
tavaliselt ka vähemalt ühte marki endise hinnaga õlut) st 64 eurot katab ära
250-300 pudeli õlle hinna vahe kuus. Ning inimesel on vabadus osta selle raha
eest õlut, käia Lätis või kulutada see millelegi muule.
Mis puutub magusasse, siis oleme
selle maitse eest evolutsiooniliselt suhteliselt kaitsetud. Kuna energiarikkaid
aineid oli looduses vähe, kuid organism neid vajas, siis pidi leitud suhkrurikka
toidu (mesi, marjad) manustamine olema inimesele meeldiv – nii nagu magus
maitse meile on. Kuna evolutsioon töötab aeglaselt, magusaletid aga kolisid ruttu
poodidesse ja kooli sööklatesse, siis inimeste tervisest lähtuvalt võib
magusate asjade levikut pisut reguleerida küll.
Käsud-keelud versus vabadus on teema, mida saab kergesti
malakaks kujundada. Minu arvates on seekordne EE juhtkiri üsna pealiskaudselt üldistav
ja ülekohtune.