Pagulasprobleemist algusest peale

Murran viimasel ajal üsna sageli oma lubadusi. Veel nädalapäevad tagasi mulle tundus, et pagulaste teemal ma enam sõna ei võta. Pärast Õhtulehe artiklit tuli aga mitmeid tagasisidesid ja küsimusi ning otsustasin, et kirjutan mõned asjad veel lahti. Eelkõige on probleem asjaolus, et mõningad eeldused, mida ma endastmõistetavaks pidasin, pole piisavalt selged või selgitatud. Avaldan mõtted kõigepealt blogis, eks näis, kas artikliks ka vormistan.  

Kõigepealt tundub, et  on jäänud ekslik mulje nagu mina ja mitmed teised, kes pooldavad vastavalt valitsuse kokkuleppele 150- 180 pagulase vastuvõtmist, oleksid pagulaste tuleku üle väga rõõmsad. See ei ole nõnda. Tsiteerin veelkord pagulaste definitsiooni: 

Pagulane on inimene, kelle kaitsevajadus on tuvastatud. See tähendab, et tal on põhjendatud tagakiusukartus rassi, usu, rahvuse, ühiskondlikku rühmitusse kuulumise või poliitilise meelsuse alusel ning talle on antud kaitse 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni alusel.    

( https://valitsus.ee/et/pagulased)

Mina kindlasti (ja usun, et enamik pagulaste vastuvõtmise pooldajaid) ei taha, et kedagi taga kiustatakse ja ta peab oma kodu sõja, terrori, sobimatute vaadete või mingil muul põhjusel maha jätma. ÜRO põgenikelaagrites Eestisse ümberasumist ootavatel 20-30 inimesel on taustakontroll tehtud ning neile on pagulasstaatus antud.  

Pisut teine on lugu umbes 150 ümberpaigutatava inimesega, kes praegu asuvad Kreekas või Itaalias ja hetkel on nad põgeniku staatuses.

Põgenik on üldtermin kõigi kohta, kes on põgenenud päritoluriigist olenemata põhjustest, sealhulgas majandusmigrandid. Näiteks kui saabub paaditäis põgenikke, võivad need inimesed kuuluda erinevatesse gruppidesse (majandusmigrandid, tagakiusatud jne).

(https://valitsus.ee/et/pagulased)

Olen aru saanud, et Eestisse võetakse vastu ainult need inimesed, kellele on pärast nende taotluse menetlust antakse pagulase staatus. Seega on Eestisse tulemas inimesed, keda kodumaal ähvardab tagakiusamine, vangistus või surm. Ma pole naiivne ning arvan, et võib juhtuda, et pagulasstaatuse saab keegi, kes sisuliselt on pigem majandusmigrant. Aga minu jaoks see midagi ei muuda. Enamiku taotlejate puhul on sõel tõe väljaselgitamiseks piisavalt tihe.  

Nüüd põhjustest, miks ma arvan, et neid inimesi peab aitama. Vaatlen neid osaliselt poleemikas levinumate vastuargumentidega.

Peamine on minu jaoks ikkagi kuldne reegel, mille olen omaks võtnud just positiivses sõnastuses: käitu nõnda nagu sa tahaks, et teised sinuga käituksid. Ma tahan, et nii minevikus sõja eest põgenenud kui täna tööd otsima läinud eestlasi maades, kuhu nad läinud on, inimlikult koheldaks. Ning vastavalt püüan ka siia saabunutega inimlikult käituda. Loomulikult ma saan aru, et see põhimõte ei pruugi iga inimese eetika aluseks olla – on teisi ja samuti hästi põhjendatud printsiipe. 

   

Nüüd konkreetsemalt. Näiteks öeldakse, et mõnesaja pagulase aitamine ei lahenda põgenike probleemi üldisemalt. Ma arvan, et see on tõsine argument, kuid tean ka seda, et igasugune kannatus on alati ka individuaalne. Kui 180 inimest saavad inimlikumad tingimused eluks ja arenguks, lapsed saavad koolis käia, siis on see kindlasti hea asi. Samamoodi võinuks öelda ema Teresale, et tema tagasihoidlik abi ei lahenda India vaeste probleeme. Üks tsitaat temalt:

Minu ülesandeks ei ole suuri asju korda saata, vaid inimesi armastada. Et selleni jõuda, tuleb õppida iga üksikut inimest mõistma. Kui hakkame suuri arve taga ajama, kaotame endid neis arvudes.

Teiseks väide, et pagulasi tuleks aidata kodu lähedal, et nad olude normaliseerudes saaksid koju tagasi pöörduda. Jah, ideaalis on see nii. Aga kas me kujutame ette eestlaste põgenikelaagreid Rootsis või Saksamaal pärast II maailmasõda, et inimesed saaksid Eestisse naasta, oodata tulnuks aastakümneid. Lisaks on üsna loomulik, et inimene püüdleb ohust kaugemale. Kirjutasin Õhtulehes, eestlastest pärast Teist maailmasõda, kellele Rootsis viibimine ei tundunud piisavalt turvaline osteti merega kokkupuutunud meeste juhtimisel vanu kalalaevu ja purjekaid. Nende kipakate alustega sõideti maadele, mis oleksid kindlasti väljaspool Nõukogude Liidu ähvardavat haaret, peamiselt Ameerikasse, kuid ka Aafrikasse.  Näiteks 123 reisijaga (lubatud oli 23 st ülekoormatud nagu ka Vahemerd ületavad paadid) Gorani  tüürimees Evald Koppel seletas sel puhul ajakirjanikele: „Meie oleme põgenemas kommunistide eest. Rootsis, vaenlase külje all, ei olnud meie julgeolek kindel.“

Käib inimsmugeldamine ja äri. See on kahetsusväärne, sellega tuleb võidelda,  kuid see ei tee olematuks pagulaste häda ja kannatusi.

Sageli räägitakse, et paatides on palju noori mehi. Pertti Pyhtiläga ajasin sellel teemal juttu, tal on päris palju kogemusi. Kui perekond parema elu lootuses on kokku kogunud summa, mis võib-olla võimaldaks kellelgi neist jõuda vabasse maailma, siis ei anta seda raha jõuetu vanaema kätte, vaid selle kätte, kellel võiks kõige enam võimalusi välja pääseda olla. Mõtlesin ka ise, et kui Eestis tuleks võimule Stalini taoline valitseja ja riigikord. Ma tõenäoliselt soovitaksin pojale, et katsu siit välja pääseda ja annaks talle ka säästud.

On öeldud, et meie endi lastetoetused ja pensionid on madalad ning piskut pagulasetele jagades kannatavad meie omad inimesed. Noppisin välja ühe fb kommentaari Eesti pagulasabi juhatuse liikmelt Kristina Kallaselt, kus ta ütles, et on tegelenud umbes 20 pagulasega, kellest ainult üks ei tööta (kolm on Eestist lahkunud). Alguse kulu võib muutuda tuluks. Teiseks, minu arvates on mitmeid käegakatsutavamaid allikaid toetuste tõstmiseks kui seda on mõõdukad kulud pagulastele. Ja kolmandaks, möönan, et järgmine väide on pigem usu küsimus, kuid teisi aidates me levitame aitamisele suunatud eluvaadet ning see toob kasu ka kodueestlastele.   

Kui paljusid pagulasi suudab Eesti aidata? Ainuüksi Liibanonis ja Türgis on kaugelt üle miljoni sõjapõgeniku, Euroopas on Kreeka ja Itaalia hädas. Minu arvates peavad seda ütlema vastavate organisatsioonide spetsialistid. Hetkel minu seisukoht on, et paljud asjad (Eesti vastuvõtmise võimekus, pagulaste kohanemine jne) selguvad kui meil on olemas teatud kogemus kokkulepitud 180 pagulasega. Väga umbes pakun, et 50-100 inimest aastas ei tohiks meil üle jõu käia.    

Ehkki me saame vältida naaberriikide halbu kogemusi, toob pagulaste tulek kaasa kindlasti palju probleeme. Aga on probleeme, mille eest ei saa põgeneda. Vähemalt minu arvates. Seda enam, et nende probleemidega saab mõistlikult tegeleda.

Kahest ortodoksi maailma raamatust

Jahe suvi soodustab lugemist ja olen vihmade vahel väikese vahega läbi lugenud kaks õigeusu maailma käsitlevat raamatut. Arhimandriit Tihhoni (Ševkunov)  „Mittepühad pühakud“ ja Jevgeni Vodolazkini „Lavr“. Mõlemad tõlked (esimesel Ülar Lauk, teisel Veronika Einberg) on väga head. Panen mõned muljed kirja.

Kõigepealt Mittepühadest pühakutest, millega on mul olemas õrn kogemuslik seos. Seal räägitakse palju Petseri kloostrist. Olen seal omal ajal mitte liga tihti, kuid siiski kümmekond korda kindlasti käinud, viimati küll paarkümmend aastat tagasi. Ei ole oma mälupiltides päris kindel, kuid fotodelt tundus isa Nafanail eelkõige tuttav olevat, paari teise munga puhul mälestus nii selge ei ole.

Portreelood munkadest olid toredad ja kaasakiskuvad, autor on asjatundlik ja kirjutab hästi. Mungad ning raamatus samuti esinevad noviitsid, preestrid, piiskopid jt religioonile pühendunud inimesed kannavad endas enamasti rõõmsat ja helget usku, kuid neil on olemas ka oma ilmalikud nõrkused ja eelistused. Usun, et kadunud isa Rafailiga koos teed juua oleks olnud tõeline elamus, eriti kui ta hiljem oleks oma musta zaporožetsiga bussipeatusse viinud.

Kui autor kirikust laiemalt rääkis, siis hakkas midagi ka natuke häirima. Kõigepealt asjaolu, et autor ei räägi kõigest. Näiteks Moskva abikloostri rajamise lugu, mis raamatust lugedes tundub sügava palve abil sujuvalt õnnestuvat. Et asjasse oli kaasatud ka toorest jõudu ja kriminaalseid meetodeid tarvitav element, sellest autor targu vaikib. Õnneks on allmärkusega on asja selgitud.   

Teiseks, tundub arhimandriit teadvat kõikide asjade põhjuseid ja see puudutab nii nähtavat kui nähtamatut maailma. Näiteks miks tiirlevad kurjad vaimud kellegi ümber, kuidas nende vastu võidelda jne. Välja joonistuvad ka omad pahad, kes kirikut lammutavad (olgu nendeks siis kollektiivselt oikumenistid või individuaalselt Lev Tolstoi). Mõistan neid inimesi hästi, keda selline selge, ühene ja kahtlemata ka vaimne maailm tõmbab enda poole. Olen niisuguse vaimsuse poolehoidjaid märganud Eesti erinevates kirikutes. Enda jaoks pidin tunnistama, et minu tee see vähemalt praegu ei ole.    

    

Mitmes mõttes tundsin suuremat südamelähedust Jevgeni Vodolazkini keskaja ravitsejast ja mungast kirjutatud romaaniga „Lavr“. Eelkõige mulle tundub, et seal jäävad vaimsed ja jumalikud asjad lahtisemaks ning pole nii ühesed. Panen siis katkendi raamatu lõpust, kus piiskopid veavad surnud Lavri keha vastavalt tema soovile sooheinamaale loomadele söögiks, mis paneb protestima saksa kaupmehe:

 Mis rahvas te selline küll  olete, ütleb kaupmees Siegfried. Inimene tervendab teid, pühendab kogu elu teile, teie aga piinate teda eluaeg. Ja kui ta ära sureb, seote talle nööri jalgade ümber ja lohistate teda, ja valate kibedaid pisaraid.

Sa oled meie maal viibinud juba aasta ja kaheksa kuud, vastab sepp Averki, aga pole tema kohta miskit aru saanud.

Aga kas teie ise saate temast aru, küsib Siegfried.

Meie? Sepp vajub mõttesse ja vaatab Siegriedile otsa. Ei saa me temast ise ka muidugi mingit sotti.  

Mulle meeldivad usu puhul lähenemised, kus lõplikke vastuseid ei ole. Lisaks on romaanis teisigi südamelähedasi teemasid nagu looduse ja usu sümbioosiotsingud, rännakud, püüd intuitiivselt paljusid elu aspekte tajuda jne.

Võibolla pole nende raamatute võrdlemisel suurt mõtet. Üks räägib mälestusi hilisest minevikust, teine on romaan keskajast. Head lugemised on kindlasti mõlemad.  

Mõistuse võidust

Arvan, et pagulaste teemal on minu sõnavõtud tehtud. Teemat ma liiga hästi ei tunne, peale sõnumi, et igas olukorras peaks püüdma inimeseks jääda, mul suurt muud öelda ei ole ja seda olen öelnud.  Mulle näib, et samm-sammult ühiskond selles suunas liigub – eilne pagulastevastane meeleavaldus ei olnud just rahvarohke ja tundus natuke väsinud olevat.

Üks märkust veel, mis on mulle olnud endastmõistatav, kuid saan aru kommentaaridest, et alati siiski ei ole. Kas ma soovin, et Eestisse tuleks pagulased? Tunnistan, et eriti ei soovi. Ma ei soovi ka seda, et keegi oleks sõja või terrori tõttu sunnitud oma kodu maha jätma. Paraku on reaalsus minu soovist erinev ja üldinimlik kohustus hädasolijaid aidata on kindlasti olulisem kui minu subjektiivne soov. 

Nüüd see Õhtulehe lugu:

Mõistus lõpuks ikkagi võidab

Toomas Jürgenstein,

Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpetaja

Umbes viiskümmend aastat tagasi otsis rahvusvaheliselt ehk kõige tuntum eesti usuteadlane  Artur Võõbus (1909 - 1988), kes 1944. aastal nõukogude okupatsiooni eest põgenes, Süüria kloostritest teadusmaailma eest varjatud käsikirju. Ta koges sealsete inimeste võrratut külalislahkust, leidis kloostrite hoidlatest haruldasi käsikirju, samas tajus Süüria poliitiliste olude ohtlikkust ja haprust. Omamoodi teejuhiseks tänasesse päeva võiks olla selle suure teadlase ja rahvuslase (Võõbus kasutas oma arvukatel reisidel alati Eesti passi) kokkuvõttev sõnum:  „/../lahkumise hetkel, kui minult paluti midagi kirjutada kloostri külalisteraamatusse, ma tundsin, et ei ole ühtki teist väljendust, mis oleks paremini väljendada suutnud minu tundeid, kui need sõnad, mida ma kirjutasin süüria keeles: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teie üksteist armastate““ (Jh 13:35). (Artur Võõbus Kummargil käsikirjade kohal Ilmamaa 2009, lk 353)

Hetkel on Süürias väga paljud asjad halvasti. Keegi ei tea täpselt kui palju inimesi on seal pidanud kodudest lahkuma, kuid ainuüksi ÜRO põgenikeabi organisatsioon on põgenikeks tunnistanud 2 miljonit inimest. Ning põgenemisel on selged põhjused, hiljutises maailmale läkitatud julmas piltsõnumis sundis ISIS teismelisi noori rahva ees maha laskma 25 süüria valitsusvägede sõdurit. Avalikud hukkamised, vähemuste tagakiusamised ja barbaarne muististe hävitamine on Süürias igapäevane reaalsus. Ainuüksi naaberriigis Liibanonis elab kuni poolteist miljonit põgenikku. Süüria on aga vaid üks riik tänase maailma ebastabiilsuse katlas, kuhu on lisandunud mitmeid Aafrika riike, aga ka näiteks Ukraina.

Pagulaste teemast on praegu Eestis raske mööda vaadata. Emotsioone ja arvamusi on palju ning küllap pole üksikisikul võimalik selle teema puhul kontrollida kõikide levitatavate väidete ja detailide täpsust, ehkki juba põgusal kontrollimisel leiab selles valdkonnast mitmeid pooltõdesid ja valesid. Samuti on üksikisikul raske hinnata meie riigi võimekust ja valmidust pagulaste vastuvõtmisel Seepärast mulle näib, et kõige olulisem on selles protsessis inimeseks jääda. Ning olen üsna veendunud, et inimliku suhtumise tuumaks sobib enamikus kultuurides tuntud kuldne reegel: ära tee seda, mida sa ei taha, et teised sinuga teeksid või siis käitu nii nagu sa tahad, et teised sinuga käituksid.  

Mulle näib, et kuldsest reeglist lähtuv mõtlemine laseb paremini mõista kaasinimeste käitumist. Näiteks on igati tervitatav ja mõistlik Euroopa Liidu plaan luua mereväe missioon, et tõkestada inimkaubandust Vahemerel. Samas on mõistatav ka sõja või tagakiusamiste eest põgenevate inimeste soov liikuda võimalikult kaugele ohust. Täpselt nõndasamuti käitusid paljud eestlased pärast Teist maailmasõda. Kuna Rootsis viibimine ei tundunud piisavalt turvaline osteti merega kokkupuutunud meeste juhtimisel vanu kalalaevu ja purjekaid, mida hiljem on hakatud nimetama poeetiliselt viikingilaevastikuks. Need kipakad alused, sageli puudulike navigatsioonivahenditega, võtsid suuna maadele, mis oleksid kindlasti väljaspool Nõukogude Liidu ähvardavat haaret.  Aastatel  1945 – 1950 ületas Atlandi umbes 50 viikingipaati, millega ainuüksi Kanadasse jõudis ohutut elu otsima tublisti üle tuhande eestlase, sõideti aga veel Ameerika Ühendriikidesse,  Lõuna-Ameerikasse, aga ka Lõuna-Aafrikasse.  

Mul on hea meel, et mitmete märkide alusel hakkab Eestis pagulaste osas järk-järgult domineerima mõistlik ja ratsionaalne lähenemine, kakssada pagulast ei tundu Eesti jaoks liiga suur hulk olevat. Mitmed arvamusliidrid ongi mõistliku arvu pagulaste vastuvõtmise toetuseks sõna võtnud, paljud Eesti firmad on avaldanud soovi palgata pagulasi, ka luterlik kirik on oma abistamise soovi kinnitanud. On märgata ka nutikat kodanikualgatust, mõte viia jõudemonstratsiooni päeval pagulased Vao külast eemale oli suurepärane. Vaikselt hakkab küsimus, kas pagulasi vastu võtta, muutuma küsimuseks, kuidas me neid vastu võtame.   

Lisan lõpetuseks siiski veel ühe probleemi, mis mind on natuke häirinud.  Nimelt on hakkab  siseminister Hanno Pevkuri sõnutsi pagulaste vastuvõtmisega tegelema komisjon, kellel on õigus kahtluse puhul öelda ei. Pagulaste väljavalimise protsessile mõeldes meenus mulle lugu ühest lapsepõlve lemmikraamatust Astrid Lindgreni “Hulkur Rasmusest“. Raamatu esimene peatükk algab lastekodu poiste eluolu kirjeldusega ning peategelane Rasmus ja tema sõber Gunnar kuulevad suurt uudist, et jõukas perekond on tulemas lastekodust endale kedagi lapsendama. See on poiste suurim unistus ning Rasmus hakkab mõtlema, et miks mitte võiks tema lapsendatav olla. Tema kaaslase realism lööb sellesse unistusse tugeva mõra: „Ah, ära tühja unista,“ tähendas Gunnar. „Nad võtavad alati lokkis peaga plikasid.“ Tahaks väga, et valiku eelduseks pole mitte lokkis juuksed, sugu, usk või vanus, vaid aidata tuleks kõige kaitsetumaid ja suuremas hädas olijaid, kes soovivad siin elatud ajal panustada Eesti arengusse.

http://www.ohtuleht.ee/686214/toomas-jurgenstein-moistus-voidab-lopuks-ikkagi

Usundiõpetus ja pagulased

 Panen täna Postimehe arvamusportaalis ilmunud loo ka blogisse. Ega ma midagi uut ei ütle, kuid suvi on jahe ning lugeda ja kirjutada on mõnus.

Kaarel Tarandi (Eelistagem uskmatuid PM 06.07.2015) ja EELK peapiiskop Urmas Viilma (Haridusega hirmu vastu – vajame kohustuslikku religiooniõpet PM 10.07.2015) on tänuväärselt üles tõstnud teema Eestisse vastuvõetavate pagulaste religioossusest, meie teadlikkusest usuasjadest ning usundiõpetusest kui võimalikust põhjendamatute hirmude leevendajast.

Olen ikka väljendanud mõtet, et paljud algselt vastandlikena tunduvad seisukohad saavad selgeks või vähemalt selgemaks siis, kui neist rahulikult ja avatult rääkida. Nii arvasin ka mina, et siseminister Hanno Pevkuri ja EELK seisukoht, et Eesti peaks eelistama kristlastest põgenikke, jäi alguses kõlama liiga jäigalt ja seetõttu oli Kaarel Tarandi reageerimine mõistetav. Reageeringuid tuli ka religioossetest ringkondadest, näiteks usuteadlane Urmas Nõmmik kirjutas: „..kristlikust arusaamast ligimese kohta tuleneb eelkõige meie kohustus hädasolijat aidata, olenemata päritolust, usutunnistusest või muust.“ (Kristlik pagulaspoliitika Eestis KjT 10.07.2015). Peapiiskop Urmas Viilma selgitavat artiklit lugedes võib mõista, et kristlastest pagulaste tulekuks on eesti ühiskond ja kirik abistajatena lihtsalt rohkem ettevalmistatud. Samas on kirik valmis abi pakkuma ka pagulastena Eestisse saabuvatele moslemitele, mõne muu religiooni esindajale või mitteusklikele.  

Kaarel Tarandi artiklist võib lugeda, et tema eelistaks vastu võtta eelkõige haritud pagulasi ja mitteusklikke ning vähem haritutel oleks oluline õpingute jätkamine. Näen sellel seisukohal teatud õrna ühisosa kirikute taotlusega aidata oma võimaluste ja kompetentsi piires kaasa pagulaste vastuvõtmisele ja nende tuleviku korraldamisele Eestis. Seda eelkõige punktis, et soodsa keskkonna loomisel haridustee jätkamiseks võib pagulasi toetavate usuorganisatsioonide roll olla päris suur. Nimelt Eesti omapärast usulist tausta iseloomustab ka asjaolu, et erinevalt paljudest teistest maadest on siin usklikud inimesed haritumad kui mitteusklikud. 

Kadunud Andrus Saar küsitlusfirmast SaarPoll iseloomustas artiklis „Tolerantne mittetolerantne maailm“ (PM 27.02.2011) Eesti usklikke järgnevalt: „Eksisteerib väga selge tendents: mida madalam on inimese haridus, seda suurem on tõenäosus, et nende hulgas on rohkem mitteusklikke inimesi. Usklike inimeste seas on kõige suurema osakaaluga kõrgharidusega inimesed. See puudutab ka koguduseliikmete koosseisu: koguduseliikmete hulgas on kõrgema haridusega inimeste arv suurem kui ühiskonnas keskmiselt.“ Kui pagulased on mõjutatud ühiskonnas keskmisest kõrgemalt haridust hindava grupi poolt on tõenäoline ka pagulaste ja nende laste enesetäiendamine ning areng.  

Järgnevalt peatuksin pisut ka peapiiskopi poolt tõstatatud usundiõpetuse mõjul õpilastele. Saan siin tugineda oma ligi kahekümneaastasele kogemusele gümnaasiumiastmes ja mõningatele küsitlustest saadud ettevaatlikele üldistustele. 

Kõigepealt on usundiõpetuse tundides õpilastel võimalik omandada usundite kohta teadmisi. Küllap on tänases maailmas on vajalik ülevaade maailma suurematest religioonidest,  nende õpetusest, praktikatest ja levikust. Loomulikult ei tohi siin detailidega üle pingutada, enamik infot on õpilastest paari-kolme hiirekliki kaugusel. Küll aga on maailmas orienteerumiseks ilmselt vajalik nö suur pilt – olen sedalaadi teadmisi vahel nimetanud usulise tähestiku õppimiseks. 

Teiseks toimub tundides religioossete ja religiooniga seotud probleemide avatud analüüs, mis tekitab eelduse dialoogiliseks mõtlemiseks. Näiteks pole paljud suured religioossed küsimused üheselt lahendatavad, kuid puudutavad inimese sügavamat olemust. Seepärast jäävad need küsimused inimese mällu püsima, seonduvad igapäevases elus kogetuga, eristavad ideega sobivaid ja sobimatuid mõtteid jne. Selline protsess on omamoodi mõtlemise treening, mis on aluseks ja motivatsiooniks edasisele haridusteele ja loodetavasti ka püüdele teistsuguseid seisukohti mõista.

Kolmandaks olen ikka püüdnud korraldada sissevaateid erinevatesse usulistesse kogukondadesse, et mõiste, miks nendesse kuuluvad inimesed käituvad nii nagu nad käituvad ja mõtlevad nii nagu nad mõtlevad. Üheks kõige vahetumaks võimaluseks on siin korraldada kohtumisi vastavate usundite esindajate või asjatundjatega, keda õpilased saavad ka küsimustega pommitada. Meenutan sageli elamuslikke usundiõpetuse tunde, kus kadunud tõlkija Kattri Ezzoubi islamist kõneles, lahkunud korüfee Linnart Mäll budismi analüüsis, hispaania filoloogi haridusega munk Lennart Eistre Krišna Teadvuse Koguduse elu ja õpetust tutvustas või särav geeniteadlane Lili Milani bahai usu ajaloost ja õpetusest rääkis. Loomulikult pole alati võimalust niisuguseid kohtumisi korraldada, kuid vastavatesse usunditesse aitavad sisse elada ka tekstid ja filmikatkendid.  Näiteks esimesele kooliastmele on valmimas usundiõpetuse õpik „Kohtumised“, mille juurde kuuluvad õppevideod, kus Eestis elavad erinevate religioonidega seotud inimesed räägivad oma usust ,mõtetest ja igapäevasest elust.    

Rääkides re­li­gioo­niõpe­tu­se mõjust, siis olen kõige enam tuginenud Saar­Pol­li 2005. aas­ta küsit­lus­tele, ehkki analoogilisi andmeid on ka hilisemast ajast. Tookord uuringut kom­men­tee­ri­nud And­rus Saa­re sõnul olid re­li­gioo­niõpe­tust õppi­nud noor­te sei­su­ko­had kaa­lut­le­tu­mad: „Nad ei ol­nud oma hin­nan­gu­tes enam nii ri­giid­sed. Pii­rid ei ol­nud enam nii sel­ged, maail­ma­pilt must-val­ge. Oli meel­div, et noo­red olid re­li­gioo­niõpe­ta­ja­te töö tu­le­mu­se­na sal­li­va­maks muu­tu­nud.“ Ma arvan, et tsiteeritud hinnang on nii mõnelegi õpetajale või direktorile kindlust andud, et usundiõpetusega tegelemine on põhjendatud.  

Kokkuvõttes mulle tundub, et tänapäevase maailma mõistmisel ei saa usundiõpetuse potentsiaali alahinnata. On häid näiteid koolidest, kus vastav aine on juba paarkümmend aastat endastmõistetav, on julgustavat õpilaste tagasisidet ning konstruktiivseid oponente, kes pole lasknud vastava õppeainega tegelejaid mugavustsooni laskuda. Arvan ka, et usundite õppimine suudab vähendada pagulastega seotud hirmusid. Samas tean kooliõpetajana ka seda, et hoiakute ja suhtumiste  muutumine ei toimu üleöö.   

 http://arvamus.postimees.ee/3260221/toomas-jurgenstein-tanapaevase-maailma-moistmisel-ei-saa-usundiopetuse-potentsiaali-alahinnata